Vaalade tants – osa 22

Läksime trepist üles vaikides. Olin kurb, sest taipasin alles nüüd, et olin enda teadmata hea sõbra käest lasknud. Ja tundsin ka veidi piinlikust, sest tema mind ei unustanud. Kui pime üks inimene küll olla võib?

Tõmbasin kardina eest ja lasksin Adima sisse.

Ootasin, et Karlok meid tervitaks, kuid teda polnud. See oli kummaline, arvestades, et ma käskisin tal otse koju tulla, kuid sel hetkel polnud mul ka aega selle üle rohkem juurelda ja ma pöörasin kogu tähelepanu Adimale, kes nüüd seal ootas, et ma teda edasi juhataks. Continue reading “Vaalade tants – osa 22”

Advertisements

Vaalade tants – osa 21

Ulatasin talle maast korvi ja jätsin ta endale järgi vaatama.

Vii see koju- ma pean veel turul ära käima!“

Miks mina?“

Sest sa ei suutnud isegi jahu osta!“

Sellised süüdistused ei viinud muidugi kuhugi ja olid mõttetud, seepärast üritasin kiiresti ühte kõrvaltänavasse asja teha, et tema käest pääseda. Peitsin ennast suurte kastide taha, mis seal samas seisid. Continue reading “Vaalade tants – osa 21”

Vaalade tants – osa 19

Jõudsin tagasi ja võtsin oma padja peal istet. See oli mõnusalt jahe, sest Päikeseketta kiired ei ulatanud sinna eriti.

Patroon istus oma toolil ja vaikis, uurides vaid esemeid, mis ta ees olid.

Minu nägemisulatusse jäi küll rohkem minu kergelt paistes käsi. Arvasin, et Karlok oli meelega selle liiga kõvasti kinni sidunud. Kuid kui ma hakkasin seda nurgast veidi avaramaks sikutama, selgus et ta oli teinud head tööd nagu tavaliselt ja mu käsi sai selles hingata küll. Aga sellest hoolimata tundus, nagu oleks kõik üles paistetanud.

Koukisin sideme kallal veel mõnda aega, kui Patroon mu äkki enda juurde kutsus.

Kust sa nad leidsid?“ Continue reading “Vaalade tants – osa 19”

Vaalade tants – osa 18

Istusin oma pingile ja vaatlesin pilvi, mis meist üle voolasid. Mul oli kahju, et vaalu enam polnud, kuid kui sa tead, et nad tulevad kunagi ka tagasi, on seda ikka kergem taluda. Mu mõtetes kummitas vaikselt aga see, et me pidime ju reisiks ettevalmistusi tegema, tema polnud ennast aga tükk aega sellega vaevanud. Vaevas küll, aga mingit erilist tulemust sellel ei paistnud.

Sättisin ennast paremini istuma kui miski mu jalga riivas ja mu tähelepanu endale tõmbas.

See oli järjekordne paberitükike, mis oli kindlalt minu padja alla topitud. Continue reading “Vaalade tants – osa 18”

Vaalade tants – osa 17

Hommikul ärkasin suure sagimise peale ja avastasin, et istun ikka veel isanda nina all, ainult selle vahega, et isand enam ei istunud, vaid tormas ringi nagu hullumeelne, ise õhevil nagu väike koolilaps.

Mis toimub?“ küsisin haigutades.

Mida? Sa alles nüüd ärkasid või!“ hüüdis Patroon mulle kaugelt koridorist.

Keegi ei torkinud mind eriti!“

Kompinud? Miks ma sind kompima peaksin?“ Continue reading “Vaalade tants – osa 17”

Vaalade tants – osa 16

Vihm muutus väljas veelgi hullemaks ja torkis min teravalt vastu nägu kui ma sellest ennast läbi üritasin suruda.

Rangelt hoidsin sõrmede vahel seemneid, kuigi sellises ebamäärases täidetud õhus ei tahtnud nad mulle midagi näidata. Ainuke, mida nad põhimõtteliselt valgustasid, olid mu küüned.

Siiski ei andnud ma alla ja purstisin edasi.

Äkki jäin ma seisma ja vaatasin ennast ümbritsevat halli seina. Olin eksinud. Kui ma aega õieti tajusin, pidanuksin ma juba ammu linnas olema, aga mida polnud, olid majad. Continue reading “Vaalade tants – osa 16”

Vaalade tants – osa 15

Kujutate ette! Ta võttis need sõrad meil ära alles kolmandal päeval! Ja kogu selle aja jooksul käis meil kolm külalist. Ma ei liigutanud ennast kordagi oma kallilt padjalt. Lihtsalt pressisin oma suu kinni ja istusin vakka oma koha peal, tehes ennast nii väikeseks kui võimalik ja saates ta kus seda ja teist iga kord kui ta kavatses midagi jälle tahtma hakata. Seda muidugi ainult mõttes, sest päriselus oleksin saanud endale hoopis uued seljauimed, mida mul hetkel veel ei olnud. Continue reading “Vaalade tants – osa 15”

Vaalade tants – osa 14

Hommikul ärgates oli see minu esimene mõte: „ No oli tarvis seda mainida!“

Miski mu toas haises meeletult halvasti ja see ei olnud mitte mina.

Kas sina loopisid selle mulle keset tuba?“ Karjus isand mind voodist välja tõmmates.

Mida? Misasja?“

Sina, kas sina viskasid selle naha keset minu tuba?“

Tõmbasin käega üle uniste silmade.

Mis naha?“ Continue reading “Vaalade tants – osa 14”

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑