Vaalade tants – osa 22

Läksime trepist üles vaikides. Olin kurb, sest taipasin alles nüüd, et olin enda teadmata hea sõbra käest lasknud. Ja tundsin ka veidi piinlikust, sest tema mind ei unustanud. Kui pime üks inimene küll olla võib?

Tõmbasin kardina eest ja lasksin Adima sisse.

Ootasin, et Karlok meid tervitaks, kuid teda polnud. See oli kummaline, arvestades, et ma käskisin tal otse koju tulla, kuid sel hetkel polnud mul ka aega selle üle rohkem juurelda ja ma pöörasin kogu tähelepanu Adimale, kes nüüd seal ootas, et ma teda edasi juhataks.

Võtsin talt tema korvi lihaga ning nõksasin pead, et ta mulle järgneks. Panin asjad kööki, kus Karlokit samuti ei olnud- see pani mind kulmu kortsutama- ja viisin preili Adima eluruumi.

Patroon istus juba oma toolil, mõtiskledes, nagu ta seda tavaliselt tegi- käed palveasendis ja pilk aknast väljas. Ta oli oma tooli ümber pööranud.

Andsin Adimale märku, et ta isanda juurde läheks ja, enne kui preili neiu midagi öeldagi jõudis, tõmbusin ma juba uksekardina varju, saates talle veel viimase tunnustava pilgu.

Ma ei piilunud, mida nad tegid, vaid läksin mujale asjatama. Eelmine kord neil kõrval passida oli niigi imelik kogemus ja mul puudus igasugune tahtmine seda korrata.

Läksin selle asemel tagasi kööki, kus ootasid pakid lahtipakkimist. Neid oli palju- kõik olid pisitillukesed, kuid kokku kaalusid nad päris korralikult.

Äkki kuulsin, kuidas keegi ukse tagant kiiruga ähkides mööda tatsas. Tõmbasin siuhti kardina eest ja panin möödujale oma relva risti ette.

Mida paganata?“ röögatas Karlok, näost punane kui vähk.

Karlok!“ ma ei tõmmanud keppi ära, kuigi see oleks olnud nagu et loogiline asjade kulg. „Sa pidid juba ammu kodus olema!“ sisistasin pahaselt.

No ja siis? Ma alles jõudsin!“ vastas mees häbelikult, näost ikka punane.

Alles? Mis sa otsustasid ikka selle jahukoti kasuks või?“ küsisin sosinal.

Mida? Sa tules solvama või?“ ta hääletoon muutus minu arust juba liiga valjuks ja äsasin tal üle sääre nii et järgmine, mis mehikese suust tuli, oli vali karjatus. Pressisin oma käe talle suu ette.

Ole vait! Isandal on külalisi!“

Keerasin talle järsult selja, lükkasin kepi endast paremale vastu seina ja asusin tigedust teeseldes pakke lahti harutama. Tegelikult polnud mul vaja seda eriti teeselda, olingi tige, tige, sest ta ei olnud järjekordselt kuulanud, mida ma talle ütlesin.

Ta tuli mulle järgi, siludes oiates oma haiget saanud säärt.

Sulle teadmiseks, tüdruk, Drizt sai kõrvaltänavas lillepotiga vastu pead ja kärvas sinnasamasse. Oled nüüd rahul?“

Kuidagi külmaks läks ootamatult. Ma vaikisin, sest ei osanud midagi öelda. Olin küll pahane tema peale, aga noh, sellist saatust ma vaesekesele ka ei soovinud.

Mul on kahju.“ Ütlesin lõpuks siiski.

Karlok noogutas arusaavalt ja vahetas teemat.

Nii et isandal tekkis ikkagi lõpuks tahtmine kuhugi ära minna.“ Küsis ta mu just välja võetud juurikaid vaadeldes.

Mhmh, ma arvan ,et sel on midagi tegemist Basha eilse külaskäiguga.“

Oi, küll sa oled tähelepanelik!“ ironiseeris mehike ning hakkas närviliselt naerma.

Ma tegin vastuseks ühe hädise naeratuse, kuid mul puudus ausalt öelda naeru tuju.

Karlok ohkas südamest ning tõusis.

Eks ma toon siis tuulelindude kandekotid.“ Ütles ta ning suundus uksest välja.

Me ei saa ju endi omi kasutada?“ küsisin imestunult.

Ei saagi, aga ma tõin meile paar päeva tagasi kaks uut. Seljas neil liikuda ei saa- heh, nagu isand kunagi neile selga ronikski! – aga kotikandmiseks kõlbavad küll.“

Sa ostsid Patrooni selja taga talle tuulelinde?“ olin jahmunud, et ta seda teha võis.

Ta ise käskis mul hommikul nad ära tuua. Tegelikult, ta vist alles käsib nad hommikul tuua, nagu ta tavaliselt nõuab. Mis siis?“

Miks sa mulle sellest midagi ei rääkinud?“

Arvasin, et sa tead.“

Raputasin pead.

Oh, ära muretse. Ega ma meelega. Olgu, ma lähen toon nüüd need kotid.“

Aga ta pole meile ju veel pakkimiseks käsku andnud.“

Petron hakkas oma madalal kurguhäälel itsitama.

Ega ta tavaliselt annagi enne kui viimane hetk käes.“

Usaldasin tema instinkte selles osas- oli ta ju isandaga kauem olnud kui mina.

Äkki kuulsime mõlemad, kuidas meist vuhises mööda midagi, millel oli neli jalga ja hunnik küüsi, mis vastu kivipõrandat klõbistasid. Jõudsin üle Karloki ehmunud näo veel näha, et see oli heledat tooni.

Mis see oli?“ küsis mehike mulle jahmunult otsa vaadates. Ta silmad olid suured kui taldrikud.

Ma ei tea!“ tunnistasin, ning haarasin kiiresti oma relva ning me panime võidu sellele olevusele järgi. Nägime veel, kuidas see Patrooni magamisruumi kadus, nii et kardin veel kaua kusagil õhus kõikus.

Saatsime üksteisele küsiva pilgu, Karlok tõmbas ka oma kahe nuiaga viskerelva vöölt ja me hiilisime hirmunult ukse poole.

Lugesin vaikselt kolmeni, noogutasin ning tõmbasin helerohelise kanga järsu liigutusega eest ja me hüppasime sisse, suunates relvad otse voodi poole. Ning jäime jahmunult vaatama seda väikest heledat olevust vaatama, mis meile suurte pruunide silmadega otsa vaatas. Me lihased olid kui pehme tainas.

Taevased hoidku- koer!“ tuli Karlok esimesena teadvusele.

Kutsikas, kui täpne olla!“ parandasin teda, tundes, kuidas mu käed taas liikuma hakkasid.

Astusime mõlemad voodile lähemale ja jäime sellest sammukese eemale seisma.

Hele olevus oli jõudnud selle aja peale juba ennast tagasi kerra tõmmata ning põõnas nüüd rahulikult meist välja tegemata isanda suurel tumepruunide nahkadega kaetud voodil. Ta paistis sealt hästi välja oma helebeeži selja ja valge kõhualusega. Ta oli sale ja lihaseline ning kahe suure kõrvaga, milledest üks oli veel kergelt konksus, kuid tõotas ennast samamoodi sirgu tagasi ajada nagu teinegi oli. Ta oli lühikese karvaga keskmist kasvu koer. Vähemalt sellist pikkust oleksin ma arvanud kui arvestada tema hetkelist suurust.

Olime teda juba päris kaua piielnud, kui Karlok lõpuks valjult ohkas.

Paistab, et ma ei teagi kõike, mis siin majas toimub.“

Mis mõttes?“ ei saanud ma aru. „Sina teda siia ei toonudki või?“

Ei, ma arvasin ,et sina tõid?“

Ei toonud!“

Kes siis?“

Patroon?“

Arvad?“

Mhmh!“

Vastuseks sain pika urina. Ta pööras ennast kiiresti ringi ja tõmbas pea sügavale õlgade vahele.

Mulle ei meeldi koerad!“ ahastas ta ning toppis oma noa tagasi vööle.

Jäin oma kohale ja vaatlesin ,kuidas ta käsi taeva poole sirutades torisedes kadus.

Ah et meil on nüüd koer,“ ohkasin samuti mitte just kõige rõõmsamana. Kuidas ma saingi rõõmustada, kui me sättisime ennast minekule ja ta samal ajal otsustas endale koera muretseda ,kes vajab pidevat järelvalvet ning õpetamist.

Koerkate tõstis uuesti pead ja vaatas mulle murelikul pilgul otsa, nagu saades aru, et ta on paras probleemide allikas.

Laskusin voodi ette pikali ja sirutasin käe, et teda kõrva tagant sügada. Paistis, et ta oli sellega üsna päri, sest ta silmalaud vajusid õndsal ilmel kinni.

Huvitav, mis su nimi ka on?“ mõtisklesin valjusti.

Bette!“ tuli rahulik vastus ukse pealt.

Tõmbusin kiiresti tagasi ja vaatasin isandale üllatunult otsa.

Kas ta tuleb meiega teekonnale kaasa?“

Jah.“ Ta tuli meie juurde ning istus voodile.

Vaatasin hetke temaga tõtt ning tõusin siis.

Ma saadan preili Adima ära.“ Ütlesin rahulikult, oodates, et ta seda kinnitaks.

Mh? Mis? Jah, muidugi.“ Ta pööras ennast koerakese poole ning hakkas teda paitama.

Lasksin pea kerge nõksuga rinnale ning lahkusin, jättes need kaks õrnutsema, ja suundusin otse ukseni, kus mind ootas juba preili Adima, õnnelik nägu peas, hoidmas oma keelpilli.

Ta tahtis vestelda,“ teatas neiu õnnelikult ning säras jälle rahust, mis teda kogu aeg saatis.

Naeratasin talle tunnustavalt ning ulatasin talle tema tavalise tasu, pluss selle, mis tal eelmine kord saamata jäi, kuid ta lükkas selle tagasi.

Ei, ma ei teinud seda raha pärast. Ta on vana sõber.“

Noogutasin arusaavalt ja lükkasin mündid tagasi kukrusse.

Kas ma saadan sind?“ pakkusin ennast talle saatjaks, kuid ta raputas pead.

Ei, pole vaja.“ Ta vaikis hetke, kuid vaatas mind siis uuesti rõõmsalt. „Kõik saab korda,“ ütles ta naeratades ja kallistas mind jälle nii tugevalt kui oskas. „Küll sa näed. Aga seni, hoia end.“

Sina ka.“ Vastasin kurvalt, kuid uskumatult rahulikult.

Ja ta läks, jättes mind endale järgi vaatama. Seisin trepil ja vaatasin, kuidas ta oma lehvivate riietega küngaste taha kadus, siis uuesti välja ilmus ja lõpuks pisikese täpina tekopuude taha kadus.

Avastasin, et ümisesin seda sama viisi, mille Adima oli üritanud mulle selgeks õpetada. Jah, tema oli inimene, keda ma kohe kindlasti tahtsin oma eluteel veel kord näha.

Hingasin värsket sooja õhku endale sügavale kopsudesse. Kahjuks sattus sinna ka midagi muud peale magusa suvelõpuhõngu- kojoprae hais.

Ei ole võimalik!“ ahastasin mitte kuigi vaguralt, „Nad alles tegid ju!“

Tegid mida?“ pistis Karlok pea kardina tagant välja.

Osutasin käega oru poole, kust kerkis juba kümmekond suitsu- otsesuunas taeva poole, sest hetkel tuult eriti polnud.

Mul on veel vanastki pool alles!“ oigas ka petron kurvalt.

Peaks vist isandalt küsima ,kas ma pean ka nüüd seda asja jahtima minema.“

Ma ka ei oska öelda. Jah, peaks vist küll.“

Heitsin suitsevale linnakesele viimase pilgu ning suundusin ohates Patrooni magamisruumi poole, kuid enne kui ma sinna jõudsin, hüppas üks pikkade küüntega valge elukas mulle otse põlveõndrasse, nii et oleksin äärepealt pikali käinud.

Bert!“ röögatasin ennast vastu seina toetades. See oli päris valus, kui kõik need kaheksa küünt sul lihasesse tungivad.

Bette! Ta nimi on Bette!“ õpetas Patroon kõrvalt ja patsutas õnnelikku peni seljale.

Aga ta on ju isane!“ vaidlesin vastu.

Ja siis?“

Ja siis…“ osatasin teda alla andes.

Kas sa otsisid mind?“ küsis ta, kui oli koera endast kerge liigutusega eemale tõrjunud.

Linnas tehakse jälle kojopraadi- kas lähen ka jahti?“

Jälle?“

Ohoh, see kõlas nagu ei tahaks tema ka selle massiga ühineda. See oli hea, vähemalt meie jaoks, kes me seda järjekordselt valmistama oleksime pidanud.

Noogutasin.

Ei, sul on tähtsamatki teha kui kojosid jahtida.“ Keeras ta mulle selja ja suundus eluruumi poole. „Hmm, ma nagu unustaksin midagi…“ jätkas ta endamisi arutlemist, koer saba mööda seinu tagudes järgi sörkimas.

Salakiri!“ tuli mul meelde ja ma jooksin talle järgi. „Salakiri!“ hüüdsin talle järgi.

Salakiri?“ imestas ta. „Ahjaa, oli küll üks.“

Järgnesin talle eluruumi, kus ta uuesti istet võttis.

Too mulle need, mis juba leitud on,“ palus ta.

Peitsin oma relva nagu muuseas väätidesse, lasin kiirud puurist lahti, ja otsisin oma varanduse nähtavale.

Asetasid need kõik talle lauale.

Ahjaa, ma leidsin alt veel midagi- tuleämblikest oli moodustatud suur M.

Tõesti?“

Mhmh.“

Äkki koukis ta ka enda vöölt oma kukru ja laskis selle sisu klõbina saatel samuti lauale langeda. Sealt kukkusid välja kolm pikka nahariba samalaadsete märkidega, mustade õitega kimbuke G tähega, tibatilluke valge püramiidi koopia musta tipuga, mille alla oli maalitud suur H ja kolmkiir, mille ühele kiirtest oli kinnitatud R täht.

Mul oli palju aega,“ seletas ta minu küsiva pilgu peale. „Miks ma seda sulle üldse õigustan?“ pahvatas ta äkki. „Igatahes…“ ta mõtles hetke. „otsi mulle paberit ja mingi pliiats.“

Tegin nagu palutud ja ta asus sõnu paberile maha kopeerima.

Ma vaatlesin samal ajal tema tooli kõrval seisvat gloobust. Seal oli kujutatud pea kõiki maid, kuigi minu meelest vildakalt. Näiteks ei leidunud seal minu metsade keskel asuvat kõrge terava tipuga küngast, mille ümber asusid meie pühitsetute hauad. See paistis tavaliselt juba kaugelt silma. Siin polnud seda aga kusagil. Lisaks oli gloobusel midagi teisiti. Ma ei saanud hästi aru, mis , kuid sel oli midagi teisiti kui varem.

Jeco, paar tähte on veel puudu. Jäta see gloobus juba rahule!“

Pöörasin oma tähelepanu isandale, kuid mu pilk liikus ikkagi tagasi gloobusele. Äkki ma taipasin, mis valesti oli.

Isand?“

Jah?“

Kas teie gloobusel on kujutatud päikest? Ma arvasin, et seda ei kujutata enam gloobustel pärast raamatupidajate otsust.“

Mis sa räägid, ma alles ostsin selle!“ hüüatas ta ja sikutas särgi alt nähtavale oma suurendusklaasi.

Alles ostsin tähendas siin majas tavaliselt viie aastast perioodi. Sest ma küll ei mäletanud ,et ta seda oleks ostnud sellel ajal, kui mina siin olin.

Vaadake ise,“ osutasin suurele kuldsele kettakesele kiirtega keset helepruuni Cure kõrbe. Olin selle lausega juba hiljaks jäänud, sest Patroon uuris seda juba tükk aega.

No on deemonid!“ läks ta näost lillakaks. „Rikkuda minu kallis gloobus ära ainuüksi selleks, et mulle mingit sõnumit jätta!“

Mis seal siis on?“ küsisin kukalt kratsides. Sealt sügeles, teate.

P- vot mis seal on. Tillukene P täht.“

Oleksin hea meelega itsitama hakanud- see oli juba jabur- kuid isanda parajalt kurjustav pilk hoidis mind tagasi.

No mida sa siin veel ootad- mine ja otsi ka ülejäänud üles!“

Mis siis veel puudu on?“

Mingi rõngas ja midagi, mis meenutab tekopuu õit ja poolkuu. Ja poolkuu.“

Ma vaatan köögi läbi,“ otsustasin kiiresti ning läksin oma plaani teoks tegema.

Naasingi nõutud esemetega ja kahe järjekordse sõnaga.

Veel sõnu?“ imestas Patroon, kuid võttis need ilma pikemate kommentaarideta vastu. Ta kribas ka need paberile ning hakkas siis sõnadele tähti peale kirjutama.

Paberil nägi see asi siis välja selline:

Ja tõlge oli puhtlabaselt järgmine: Tuhanded suudlevad raamatukaant, küsimärk, küsimärk, heitmata kunagi pilku selle sisse.

Mis see üksik kolmnurk seal on?“ küsisin, kui olin lõpetanud sõnade lugemise.

Ma arvan, et koma?“ kehitas Patroon õlgu.

Kõlab loogiliselt.“

Nii,“ ta vajus tagasi seljatoele, „Nüüd, kui me oleme jõudnud ühisele teadmisele, mida see kirjake endas ütleb, võime rahumeeli teele asuda.“

Heitsin talle arusaamatu pilgu. Sellel kirjal oli põhjusega ju selline sõnum.

Ee, Patroon?“

Jah, Jeco?“

Kas ei peaks raamatukogu kontrollima?“

Miks sa seda arvad?“

Noh, see kiri. See vihjab ju raamatutele. Ja…“

Deemonid hoidku, aga muidugi!“ ta oli teatraalselt üllatunud, kuid vajus hetk tagasi oma endisesse olekusse. „Isegi kui nad varastasid Pitseeritud Neliku, ei saanud nad seda, mille järgi tulid.“

Ma ei mõika, isand.“

Muidugi sa ei mõika, oled ju pelgalt teener.“

Aitäh, et seda hellemini ei väljendanud.

Noo, ära siis kohe solvu!“ Märkis ta lõbusalt.

Ma ei olegi solvunud. Ma lihtsalt ei saa aru, miks te nii rahulik olete ses osas.“

Ma ei saa aru,“ kortsutas ta kulmu.

Noh , sest kui nad eelmine kord varastasid need teisikud. Ja me ei ole toonud seda vaha juurde. Ja nad ju taipasid, et te üritate neid ninapidi vedada. Ma arvan, et seekord said nad õiged vahapulgad kätte.“

Arvad?“ ta üritas jääda rahulikuks, kuid ma teadsin, et just sel samal hetkel hakkavad ta karvad kaelal püsti tõusma, ta silmad hakkavad hetke pärast vilama ja huuled muutuvad kuivaks ja ta üritab neid kohe keelega niisutada ja et ta käed hakkavad värisema.

Lugesin mõttes neljani ja vaatasin lõbusalt, kuidas kõik need eespool kirjeldatud asjad ennast nähtavale tõid.

Eks ava siis raamatukogu ja veendu ise!“ teatas ta.

Tegingi nii ning hoidusin samal ajal vaatamast närveldava kuju poole, kes minu tegevust hirmuga jälgis.

Masin vedas ennast põrandast välja ja ma ei saanud enam millestki aru. Kõik kuus pulka olid omal kohal, pitseeritult ja puha.

Näed, kõik on korras!“ hüüdis Patroon selja tagant ja plaksutas käsi, et riiulid kiiresti ära kaoksid, mida viimased ka tegid.

Olin täiesti kindel, et need ei saanud olla need samad pulgad, sest see kiri ütles ju…

Võtsin oma padja peal istet. Küll oli hea tunda, et mul ei olnud enam midagi tagumiku all peidus, sest ausalt öelda oli see olnud päris ebamugav varjata neid kandilisi esemeid.

Ta valetas mulle. Ja sügavuti. Nägin seda tema kulmudest, mis ühtäkki moodustasid Patrooni silmade ümber kõrged, kikutud ilmega kaared. Ma ei teadnudki, et ta omal kulme kitkus!? Ega mõnda asja varjatakse kiivalt ka oma ihukaitsja eest.

Mis sa naerad?“ röögatas mees pahaselt, veidi vabiseva häälega.

Ma ei märganudki, millal ma seda tegin.

Ma ei tahtnud.“

Pealegi,“ ta köhatas, et hääl kindlam tunduks- ta käed värisesid, „ma… räägin siis kui on õige aeg.“

Räägite mida, isand?“

Siis kui on õige aeg!“ käratas ta närviliselt.

Selge, Patroon.“ Ohkasin ja naaldusin vastu seina.

Kõige kohta ütles ta, et kui õige aeg on käes. Aga millal see õige aeg kohale jõuab? Muidugi ei hakanud ma seda kohe nõudma ,sest ta paistis päris kohkunud, kui sai aru, et ma ei olnudki selline ullike, vaid oskan ka raskeid olukordi lahendada. Mida iganes see ka tähendama pidi.

Kas te sooviksite teed?“ küsisin isandalt. Ta noogutas mulle vastuseks ja ma käisin vahepeal teed tegemas.

Karlokit polnud. Taas kord. Arvatavasti tegeles oma lindudega, otsustasin ja panin vee keema. Seekord ma ei kahelnud, et ta võis olla hoopis kusagil mujal ja tegeleda hoopis teab millega. Praegu polnud aega eriti lõbutseda.

Paistis, et Patroon oli üsna rõõmus selle üle, sest see andis talle aega selle üle järgi mõelda ja oma tegevuskavasid lihvida.

Ulatasin talle tema tee ja jäin aknast välja vaatama. Hakkasin sellest vaatest puudust tundma.

Miks ma küll nii mõtlesin? Meie reis ei pruukinud kesta kauem kui ainult mõni nädal.

Pealegi,“ lisas ta kui oli oma pika mõttepausi lõpetanud, „Me saame alati need tagasi varastada.“

Pidin pikali kukkuma. Rääkis ta tõsiselt? Ma pole mingi varas, pole kunagi olnudki. Mina ei lähe kellegi teise koju vargile!

Aga hetkel on hea, et emand Orion nad nii lahkesti enda kaitse alla võttis, siis ei pea ma mitte muretsema, kus nad talvituvad. Eriti praegu, kui mind ennast ei ole kodus nende järgi valvamas.“

Mu suunurgad kiskusid uuesti ülespoole. See oli mäng, puhas mäng nende kahe vahel. Ja mina veel muretsesin, et tegu võib olla millegi ülimalt väärtuslikuga. Lubasin endale, et teen endale selle keele selgeks ja loen, mida nad siis nii viisakalt ühest käest teise kogu aeg vahetasid.

Ära mõtlegi naerma hakata!“ ennetas Patroon minu suunurki ning sirutas ennast koera poole, et teda sügada. See oli selle üle väga õnnelik. Olin õnnelik, et ta paistis olevat rahulikumat laadi peni.

Jah, isand.“ Köhatasin, et ennast tagasi normaalseks sundida. Siiski tegi see mulle nalja.

Väljas läks pimedaks ja jahe õhtune õhk vajus tuppa. See ei olnud külm, kuid ka mitte väga palav. Selle asemel oli ta täpselt paras. Meeldiv. Tuul oli õnneks meist eemale, seega ei tulnud ka kojoprae lõhna. Jah, meeldiv õhtu oli.

Kas toon valgusseemneid?“ küsisin.

Ei,“ ta ajas end sirgu. „Läheme parem magama. Homme on varajane äratus. Ja ma ei taha, et rekaade täna enam tülitataks. Nad peavad homme reipad olema.“

Jah, isand.“

Ta jõi viimase sõõmu oma tassist ja asetas selle tagasi laua peale.

Kas ma toon teile veel midagi?“ pärisin, võttes tasse, et need ära viia.

Nagu näiteks?“

Midagi söödavat. Te pole päev otsa midagi söönud. Ainult hommikul.“

Kui sa seda nüüd mainid… Pidid sa seda mainima- mul hakkas nüüd kõht korisema!“

Naeratasin oma deemonite naeratust, võtsin tassid ja lahkusin, ainult selleks , et saabuda tagasi uhke pajaga, täidetuna liha ja leivaga, mille Karlok hommikul küpsetanud oli ja kannuga, milles oli veel seedipiima. Panin need tema ette ning võtsin oma padjal uuesti istet.

Miks sina ei söö?“ küsis ta äkki, kui oli oma esimese suure nälja kustutanud ja koerale uue pooleldi näritud kondi visanud.

Ma sõin juba, enne, kui preili Adima siin käis.“ Ma ei valetanud- need kolm ampsu leiba olidki mu lõunasöök, kuid seegi oli kõhutäis, mis hoidis mu kõhu nüüd viisakalt korisemast. Eks ma näksinud hiljem, kui ta magama oli läinud. Ja ega mul erilist isu polnudki.

Aga kutsik on küll näljane,“ ütles ta tunnustavalt koera vaadeldes.

Ega temagi vist kuigi palju täna söönud ole.“ Arvasin. Haigutasin endalegi ootamatult.

Sa oled väsinud?“

Jah, olen küll. Täna oli pikk päev.“

Oli jah.“ Ta loputas oma viimase suutäie seedipiimaga kurgust alla ning tõusis. „Kui need ära viid, võid magama minna.“

Kui armuline teist,“ kuristasin endamisi ning ajasin oma juba kanged koivad sirgu, et ennast korralikult püsti ajada.

Ma kuulsin küll!“ hüüatas mees ukse pealt.

Jäin kangestunult istuma, kuid ohkasin siis kergemalt. Ta kadus. Patsutasin oma keha läbi- mitte midagi polnud muutunud.

Ajasin ennast õnnelikult üles, korjasin nõud kokku, toppisin endale suu liha täis ja viisin nõud matsutuste saatel minema.

Jätsin need kööki lauale, otse kottide kõrvale- paisits, et Karlok oli lõpetanud selle, mille olin ennist alustanud. Kuid olin liiga väsinud, et sellele enam erilist tähelepanu pakkuda ning läksin oma koikule ja vajutasin silmad kõvasti kinni, et mitte miski mind enam ei häiriks.

Hommikul äratas mind külm nina minu nina vastas.

Mine ära, Mose, sa oled külm!“ lükkasin koera eemale. „Oot, Mose on ju mu vanemate juures…“ taipasin äkki ja patsutasin enda ees olevat karvast elukat veidi põhjalikumalt. Karv oli liiga lühike ja natuke jäik. Kõrvad olid liiga pikad. IIUUUU! Ja see keel oli liiga ilane ja see hingeõhk tappev.

Bette! Mida sa söönud oled?“ röögatasin ja hüppasin voodist. „See ei ole mitte inimeste toit!“ lükkasin ennast kaugeimasse nurka koerast eemal ja surusin nina kinni.

Ah seal sa oledki!“ lendasid kardinad eest ja Patroon tormas sisse, mantel taga lehvimas. „Oh, hommikust! Aja ennast ka üles! Peame pakkima hakkama!“

Meil on juba pakitud, Patroon!“ turtsusin.

Ta tuhin vaibus kiirelt. Millal?“

Eile õhtul.“

Aga tuulelinnud! Ma pean Karloki tuulelindude järgi saatma!“ Hüüdis ta ja tormas ikkagi minema, nagu ullike, vehkides sõrmega taeva poole.

Mõtlesin, et püüan ta kinni ja säästan ta vaevast, kuid avastasin, et mul polnud saapaidki jalas. Kuidas need veel otsast kukkusid, ei saanud ma aru, mina neid eelmisel õhtul küll jalast ei võtnud.

Oma õnneks leidsin voodi kõrvalt oma uued jalanõud ning toppisin need jalga. Need olid ilusad, põlvedeni ulatuvad tumedast nahast saapad, millel oli ei rohkem ega vähem kui neliteist pannalt, seitse jooksmas mõlemal saapal ülevalt alla.

Jõudsin just ukselävele astuda kui isand minust uuesti mööda tuhises, koer truult kannul, ja mulle nagu muuseas viskas.

Miks sa mulle ei öelnud ,et ka tuulelinnud on ostetud?“

Maigutasin suud, üritades asjade käigule pihta saada, „Karlok alles eile ütles mulle!“

Kas tõesti?“ ta jäi oma magamistoa kardinate ette seisma.

Jah!“

Kartsin ,et ta on vihane, et ta ettevalmistustest kõrvale jätsime, kuid ta ei tundunud põrmugi pahane.

Noh, siis tule ja aita mul minu reisikuub selga tõmmata!“ hüüdis ta ja kadus kardinate varju.

Ohkasin südamest ja järgnesin talle.

Vähem kui kaks tundi hiljem seisime me püramiidi ees, valjastatud tuulelinnud meie kõrval, rekaadid õla peal, reisiriided seljas ja koer uue kaelarihmaga meie ees üritamas sellest igal võimalikul viisil vabaneda.

Ees tõotas olla huvitav päev. Me lahkusime. Lõpuks ometi.

LÕPP

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: