Vaalade tants – osa 21

Ulatasin talle maast korvi ja jätsin ta endale järgi vaatama.

Vii see koju- ma pean veel turul ära käima!“

Miks mina?“

Sest sa ei suutnud isegi jahu osta!“

Sellised süüdistused ei viinud muidugi kuhugi ja olid mõttetud, seepärast üritasin kiiresti ühte kõrvaltänavasse asja teha, et tema käest pääseda. Peitsin ennast suurte kastide taha, mis seal samas seisid.

Ta läkski haneks ja jalutas minust nii lähedalt mööda, et oleksin võinud käe välja sirutada ja teda puudutada. Kahjuks mul selline tahtmine puudus.

Tegin kiiresti, sest ka mulle ei meeldinud kaua turu peal jõlkuda. Kõige viimasena hankisin endale paksema tallaga saapad, nagu ta oli tahtnud. Ja suundusin preili Adima järgi, endal selg juba valus, sest see ei olnud mitte kõige kergem varustus.

Täna oli vaikne ja suvepõrandal polnud mitte kedagi. Isegi kriiskavat duot, kes alatihti ukse ees oma partiisid demonstreerisid.

Lasin oma asjadel põrandale vajuda ja koputasin uksele.

Mitte keegi ei vastanud.

Koputasin uuesti. Valjemini.

Kuulatasin ja ei pidanud pettuma- kellegi lohisevad sammud lähenesid uksele. Raske riiv avati ja väsinud musta peaga teekoneiu pea ilmus uksele.

Jaaah?“ venitas ta suud matsutades. Silmade all laiutasid tal suured mustad kotid ja juuksed olid ka vist mitmendat päeva kammimata. „Ah sina.“ Ta pöördus tagasi sisse, jättes ukse lahti. Ilmselt oli siis kõik korras ,et ma talle järgnesin. „Adima magab veel.“

Ja millal ta ärkab?“

Naine peatus ja ühmas üleolevalt, tõmmates alla kukkuvat särki uuesti üles, kuigi ega see palju rohkem teda katnudki.

Ta tuba on seal.“ Näitas ta laisalt käega ja kadus teisele poole kardina varju. „Jestas ,et mõni ka nii vara tulla oskab…“ kuulsin veel ta porinat.

Vara? Veekell linnaväljakul näitas juba ammu keskpäeva!“

Kuid teda polnud enam seal seda kuulmas.

Hiilisin ukse juurde, mida mustpea mulle näidanud oli. See oli kaetud õhukese veinipunase kardinaga.

Selle tagant paistis paljas Adima, tõepoolest magamas oma voodist, kaetuna poolest kehast rohelise imeõhukese kangaga. See pani imestama, kas tal öösiti külm ei ole? Nojah, kui ta iga õhtu mingit meest majutas, siis polnud tal raudselt külm.

Kadedaks tegi kohe.

Piilusin kardina vahelt sisse ega tal kedagi voodis ei ole, kuid õnneks polnud seal kedagi. Ta lebas üksinda oma voodis, selg ülespoole ja see tõusis ning langes rahulikult tema hingamise rütmis, käed heidetuna lõdvalt üle voodi ääre.

Laskusin ta voodi ette põlvili ja jäin teda liikumatult vaatlema.

Ta oli ilus. See, kuidas ta punakaspruunid juuksed õrnalt ümber ta pea keerlesid ja poole ta näost kinni kattis ja…

Ta avas silmad.

Tere!“ teatasin vaikselt.

Ta pilgutas oma suuri silmi ja ajas end kätele üles, varjates viisakalt oma rinnapartii. Oli vist üsna imelik mind seal näha.

Tere, mis sa siin teed?“ ei saanud ta aru.

Patroon soovib teid näha, preili,“ vastasin üsna loomulikult ning ajasin ennast püsti.

Ta näole ilmus arusaav naeratus.

Taevased hoidku, kui ma oleksin mees… Kuidas on võimalik, et mina ärkan üles ja näen välja kohutav, tema aga on nagu muuseas sama ilus nagu siis kui õhtul voodisse heidab. Siiski, märkasin , et ta laubal oli tilgake higi.

Nojah, see oli kogu tema keha juures ka ainuke veake, mis minu silmi ulatus. Jama, ma ütlen, jama!

Kas sa oled siin kaua?“ ta kattis ennast tekiga kergelt kinni ja suundus mind kelmikalt piiludes sirmi taha riietuma.

Ei, ma just jõudsin.“

Kas ta ootab juba kaua?“

Pöörasin talle selja ,e ta saaks privaatselt riietuda.

Ei,“

Ta tuli sahinal minu poole ja keeras end mu nina all ringi.

Ole hea, seo see kinni.“

Tõmbasin paelad ta seljal kokku ning ta läks oma suure ümmarguse hõbedase peegli juurde, millest kahjuks ei paistnud midagi muud peale tema kontuuri.

Vaatlesin, kuidas ta oma juuksed rahulikult sirgeks kammis ja siis kahe osava liigutusega need üles kinnitas, lastes paaril peenikesel salgul vallatult õlgadele vajuda.

Kas väljas on väga külm?“ küsis ta mind piieldes.

Ei, seal on palav.“

Hmm.“ Ta valis endale rippuvatest sallidest ühe õhemaist ning tõmbas selle endale ümber. See oli rohekas ja kaunistatud kuldsete säbrudega.

Ta tõmbas kusagilt välja oma keelpilli ja nõksas pead, et me hakkaksime minema.

Ta läks ees ja ma järgnesin talle vaikides. Võtsin suvepõrandalt oma asjad ja me läksime sama teed nagu eelminegi kord.

Kas need on rasked?“ küsis ta mu asju uurides.

Mitte eriti.“

Las ma aitan,“ nõudis ta ootamatult ning tõmbas mult õrnalt käest kuivatatud liha. Tahtsin algul protestida, kuid loobusin, sest pakk oli juba tema käes. „Kas te lähete reisile?“

Ma ei teagi, kui tõsi olla.“

Aga sa kannad sellist varustust?“ imestas ta, kuigi veidi nukralt.

Patroon võtab juba tükk aega hoogu, aga ma ei tea , kas see selleni ka viib.“

Aa, selge.“

Ta viimane lause oli eriti kurb ja ma otsustasin asjas veidike sorkida.

On kõik korras? Te paistate kurb.“ Oli mul siis vaja kohe nii otseselt sellega ninna karata, kui ma ju nägin ,et ta oli kurb.

Ei, see pole midagi. Lihtsalt… Ah, see pole midagi.“

Räägi, räägi.“ Julgustasin teda.

Lihtsalt, kui te ära lähete… Kellega ma siis räägin?“

Jäin pahvilt seisma. „Miks sa seda ütled?“

Noh, sa lähed ju ära…“ kehitas te pelglikult õlgu.

Mina?“

Sina jah, sinuga on alati ju hea vestelda.“

Aga Patroon?“

Tema… tema pole midagi muud kui hea sõber. Hakkan ka temast puudust tundma… Aga temaga vestelda ei ole sama, mis sinuga.

Tüdruk,“ ma ei suutnud uskuda, et ma seda väljendit ka ise kasutasin, tavaliselt kuulus see küll Karloki kõnepruuki, „me kohtume ainult kaks-kolm korda kuus…“ see kõlas nüüd küll valesti.

Aga,“ vaidles ta vastu, „sa oled vähemalt aus ja kuulad…“

Tal oli selline nägu peas, et hakkab kohe nutma.

Ma ei osanud sellistes olukordades käituda. Ei minevikus ega ka nüüd. Sellepärast tulin ma eelmine kord ka Adimat otsima, sest tema paistis alati seda nii hästi oskavat.

Ma ei tahtnud sinus ebameeldivust tekitada,“ vabandas ta kiiruga. „Vabanda.“

Pole midagi.“ Patsutasin talle vaba käega õlale ja naeratasin nii mõistvalt kui oskasin. „Oot!“ ma kuulsin jah seda sõna, „sa vabandasid? Kuule, sa pead mulle seda õpetama.“

Mida? Vabandamist?“ ei saanud ta aru, kuid oli õnnelik, et teemat vahetasin.

See, kuidas sa seda teed.“

Mis sellega on?“

Sa tegid seda ennist ka Patrooni juures olles.“

Ah see…“ ta naeris heledalt.

Jah, see,“ olin õhinas kui väike laps. „Kuidas see sul küll õnnestub, seda sõna mitte kasutada. Ma ei saa sest kuidagi lahti ja tal saab varsti fantaasia otsa, et mind karistada.“

Ta puhkes naerma. „Ma märkasin jah… Aga minu meelest hakkab ta seda sulle vaikselt juba andestama.“

Arvad? Eelmine kord lõpetasin köndistunud käega.“

Oh, see tuleb tal nii loomulikult. Kuid ta ei tee seda paha pärast.“

Seda oli raske uskuda.

Ta lihtsalt ei suuda aktsepteerida, kui keegi vabandab.“

Aga miks? See on ju nii loomulik- saad millegagi hakkama ja vabandad.“

Kas sa kuulasid eelmine kord meie juttu kui ma seal käisin?“ küsis ta äkki.

Raputasin pead. „Muidugi mitte, see polnud ju minu asi kuulata.“

Ta naeratas tunnustavalt.

aga kas vabandamine alati aitab?“ muutus preili Adima nukramaks.

Mul hakkas juba tõsiselt tekkima tunne, et ma ei olnud kõigega kursis, mis toimus

Ma ei osanud midagi vastata. Südames ma teadsin jah ,et kõike vabandusega ei paranda, kuid siiski.

Ma ei saa aru.“

Ta ohkas südamest ning hakkas vaikselt ümisema, ilma et oleks enam minu poole vaadanud. Ootamatult ta katkestas ja hakkas jutustama.

Patroonil on hea põhjus seda mitte armastada.“

Olgu,“

Ta… mh, ma arvan, et ei ole mitte minu asi seda sulle jutustada.“

Olin sellega nõus.

Aga ikkagi, kuidas sa seda teed? Ma ei saa, vabandamine on mul veres.“

Ta silmad läksid jälle särama ja mure, mida ta meie tõenäolise lahkumise pärast tundis muutus kuidagi teisejärguliseks. Mul oli selle üle hea meel.

See on tegelikult väga lihtne, ma kasutan teisi väljendeid. See on see sõna, mida ta ei armasta kuulda, kuid vabandamise enda vastu pole tal midagi. Tuleb lihtsalt leida teine viis seda teha.“

Tõesti? Nii et kõik see jutt, mida ta sinna juurde kogu aeg räägib…“

Mis jutt?“

Noh, et ei tohi vabandada, vaid tuleb võtta oma tegude eest vastutus.“

Ah see… see on ju täitsa tõsi, või kuidas?“

On, selles polegi küsimus.“

Siis on hea. Aga vabandamist ta sallib tegelikult küll. Nüüd on ta juba poole vabamaks läinud ses osas ka.“

Mis ta oli enne veel rangem või?“

Küllaltki. Näiteks tekitas ta mul neli korda järjest peavalu, kui ma ükskõik millist vabandamist väljendavat sõna kasutasin. Jube aeg oli.“

Mul ei olnud seda üldse raske ette kujutada ,sest olin ise ka paar korda sellega vaevelnud. Imestama pani aga, et ta seda ka preili Adimale tegi.

Sinu pidev vabandamine on ta pannud oma vaateid muutma.“

Puhkesin naerma.

Mis sa naerad? Nagu sa ise ütlesid- tal hakkab fantaasia otsa saama.“

Aga kuidas saab fantaasia otsa saada, kui seda ei saa mõõta?“ muutsin järsult teemat.

Arvan ,et sain pihta, mida ma tegema pidin, et edaspidi needustest mööda hiilida ega tahtnud seda jutuajamist enam rohkem isiklikuks ajada. See polnud mingi saladus, et meid nii mõnigi kord voodipartneriteks peeti lihtsalt selle pärast, et ma temaga nii palju aega koos veetsin. Aga polnud ka eriti tavaline, et ihukaitsjaks valiti vastassoo esindaja. Ega ma siiani täielikult mõistnud, miks ta minu üldse valis, aga nüüd, neli aastat hiljem, oli seda hilja kahetseda.

Kuidas palun?“ Adima oli mu mõttelõnga kaduma läinud, kuid ta oli kiire kohaneja. „Öeldakse ju küll ,et fantaasia on piiritu.“

Aga kuidas ta saab piiritu olla, kui tal pole ei otsa ega äärt?“

Ots on seal, kus inimene sünnib.“

Kuidas see võimalik on, me ei näe ju seda üldse? See on nagu aeg, mille kohta isand ükskord ütles, et see seisab paigal.“

Aeg ei saa ju paigal seista, sest sel pole ju jalgu!“ imestas Adima nüüd omakorda.

No seda minagi! Kuidas siis sellest aru saada, kui keegi ütleb, et fant…. Oot, kust sa tead, et ajal pole jalgu?“

Kas see pole siis ilmselge!“

Kuidas?“

oled sa kunagi näinud, et aeg kõnnib?“

Aga äkki ta jookseb?“

Ei usu! Miks siis veekell käib tõkk- tõkk- tõkk, mitte ei vuhise ühes joones kogu aeg?“

Aga tead mis, mul on vist vastus olemas.“ Hüüatasin, õnnelik oma avastuse üle.

Mis see oleks?“

Oled sa kunagi näinud ,et ajal on jalad? Mina ei ole. Sina?“

Ei ole,“ oli ta sunnitud tunnistama.

No näed siis! Ajal ei ole jalgu! Seepärast ei saa see ka paigal seista või ringi liikuda! Ja kui ajal juba ei ole jalgu, siis vaevalt on ka fantaasial äärt!“

Ja muidugi oli ta kohe varmas mu rõõmu rikkuma.

Fantaasia äär on inimese surm!“ teatas ta targalt.

No siis ei ole ka Patrooni fantaasia piir veel käes.“ Ohkasin kurvalt, „Siis oleks vast ikkagi parem vabandamisest loobuda…“

Miks?“

Sest tal tuleb kindlasti uusi ideid, kuidas meid needuste alla saata.“

Korraga märkasin eemal rohu sees punast täpikest ja saatsin oma kepiotsa vuhinal sinna.

Adima kiljatas- mu ootamatu liigutus ehmatas teda.

Ha! Tuleämbliku kättemaks number kaheksakümmend üheksa!“ hüüdsin õnnelikult juhuu ja vaatasin tema küsivatesse silmadesse. „Mis on?“ Pühkisin kepiotsa rohtu puhtaks.

Ee, mis see oli?“

Tuleämbliku kättemaks number kaheksakümmend üheksa?“

Ta piidles mind kui poolearulist. „Misjaoks?“ küsis ta pärast väikest pausi.

Ma vandusin ,et maksan neile kätte selle eest, et nad oma punase värviga püüdjate tähelepanu äratasid. Mu tagumik valutas sellest laksust veel mitu päeva järjest.“

Mis laksust?“

Sellest, mille üks püüdjatest mulle andis kui tuleämblik mu riietele langes.“

Ahah,“ ta naeratas jälle oma õndsat naeratust.

Lubasin tappa neid ei rohkem ega vähem kui sada tükki, et neile kätte maksta.“ Üritasin oma seisukohta selgitada, “Need, mille ma uksest välja Bashale krae vahele suskasin ei loe, sest need olid lihtsalt purju joodetud ja teoreetiliselt elus. Aga purjus vaenlast ei ole ilus tappa- neil peab olema ikka võimalus eest ära saada.“

Sa tegid mida?“

See oli õnnetus! Ausõna! Palun ära sa sellest Patroonile räägi, ma olen niigi juba nende vahel tüliõunaks, ma ei taha asju hullemaks ajada kui nad juba niigi on!“ anusin teda oma elu hinnaga, sest kartsin, et kui isand sellest tõepoolest kuuleb, lööb ta mu isiklikult vegetatiivsesse kännu seisukorda. Aga mingi tüügas kusagil nurgas ma ka olla ei ihanud.

Ta puhkes naerma. Tundsin sellest suurt kergendust.

Olime viimasel künkal enne kodu seisma jäänud. Vaatasin teda, kuidas ta kleit ja sall tuules ringi lehvisid ja te hetkeks valgetesse seemnetupsudesse mattus, mis alt orust meist mööda lendlesid. Ta oli kena. Kenam kui mina eales olema saan.

Tule, ma arvan ,et isand on muutumas juba päris kärsituks.“ Ohkas ta õhku nuusutades. „Kuule, kas sina tunned ka kojoprae lõhna?“

Mida?!!“ röögatasin, kui see mõiste uuesti mu hingepõhja puudutas. Alles nad tegid kojopraade. Ja mu iivelduse tagasipöördumiseks piisas ainuüksi mõttest, et seda tehti. „Pole võimalik!“ ahastasin valjult.

Preili Adima jätkas teed, mina truult tema kõrval.

Sulle ka kojopraad ei meeldi?“

Meeldib? Nad on suutnud võtta mult eluks ajaks isu seda nautida.“

Oh, kohe nii hull?“

Avaldasin talle väikese saladuse. „Eelmine kord, kui nad seda praadi tegid, oli tuul meie püramiidi poole ja kogu see hais käis meie magamistubadest läbi. See oli õudne!“

Ses osas oleme meie oma majakeses õnnelikult,“ õhkas neiu silmade särades, „me jääme sellest piisavalt kõrvale ,et seda mitte tunda.“

Õnneseened tõepoolest…“

Tjah, aga nüüd peame vist küll hüvasti jätma.“ Ohkas ta, enne kui hakkasime trepist üles ronima.

Aga me näeme veel ju!“ ei tahtnud ma mitte alla anda.

Ta naeratas mulle sõbralikult. „Aga ma ei tahtnud sind lihtsalt ilma selleta ära lasta,“ ütles ta soojalt ning kallistas mind tugevalt. Tundsin, kuidas mul külmavärinad kehast läbi käivad. Lasksin pakkidel liivasele pinnasele vajuda ning kallistasin teda vastu. Ma võisin ju armukade olla, aga ma pidin tunnistama, et rohkem kui armukadedust, tundsin ma tema vastu suurt sõprust, millest ma kindlasti hakkasin puudust tundma. Esimene tõeline sõber. Kui Patroon välja arvata muidugi. Jah, needusi oli too varmas jagama, aga samas mõistsime me üksteist piisavalt hästi. Ja see tegi temast sõbra ja usaldusväärse kaaslase. Nagu Adimagi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: