Vaalade tants – osa 20

„Oota! Ma tegin ainult nalja! Too nad tagasi.“

„See oli labane nali,“ voolas mul üle huulte.

Ta nägu pilvines hetkega.

Hammustasin endale huulde, et mitte vabandada, kuid tegin seda siiski, tulgu mis tuleb. „Vabandust!“

Ja muidugi lõpetasin ma selle kena päeva joostes ringi köndistunud vasaku käega.

Peekri parandas ta küll ära. Hea seegi. Aga see jäigi mõraseks ja kõik servad olid näha. Me ei kasutanud seda Karlokiga enam, panime selle kööki kapi otsa seisma, kõrvuti uhke õrna kannuga, mis oli juba kattunud tolmuga.

Täna läksime siis taas kord turule. Isand kappas ees ja meie järgi.

Karlok oli täna ka kaasas. Rääkis midagi toiduainetest. See kõlas kummaliselt, sest juurikaid tõi meile üks vanapapi põldudelt ja piima piimapoiss. Vett käisime ise toomas. Mida tal siis veel turu pealt vaja oli?

Isand laskis tal aga ikkagi armulikult kaasa tulla, kuigi tema esimene reaktsioon ei erinenud minu omast kuigi palju.

Olime kõmpinud läbi poole teekonnast kui isand äkki keset järjekordset liivast teelõiku kinni pidas ja käed ette pani.

„Mis on?“

„Vaadake!“ ütles ta.

Tegime nagu kästud ja nõjatusime ettepoole, et üle ta suurte varrukate piiluda.

Ma ei jõudnud veel midagi tähelegi panna, kui Karlok teatraalselt ohkas ja istuli prantsatas.

„Siin läheb terve igaviku!“ hüüatas ta ja teenis isandalt pahase pilgu.

„Millega?“ ei saanud ma ikka veel aru- ma polnud ju veel põhjustki näinud- ning kiikasin veel korra isandast mööda.

Täpselt tema jalge juures läks üle tee pruun triip- sadade kaupa röövikuid.

See tegi juba nukraks. Kui teistes majades käis turul käimine nii tund või paar, siis meie püramiidis võis selle jaoks arvestada kas või terve päeva.

Ka isand sättis ennast teeraja kõrvale istuma, rapsides kõigepealt maa ilusasti puhtaks.

Toetasin ennast pahaselt vastu keppi ja kinkisin neile üsna nõmeda pilgu.

„Aga miks me neist lihtsalt üle ei astu?“ küsisin, jälgides, kuidas üks tõuk teise tagumikku nuusutades muudkui aga edasi rühkis ja teised sama tehes talle järgnesid.

„Sest neil on eesõigus teed ületada ja meist oleks väga ebaviisakas neid selle juures häirida.“ Seletas Patroon, tehes seda nagu oleks see täiesti iseenesest mõistetav.

Aga kuidas sa saad nii armsale seletusele vastu vaielda. Võtsin roomavate elukate kõrval samuti istet ja jäin ootama, millal tekib siis ka minu kord üle teeraja minna. Või siis edasi minna.

Palav oli. Uskumatult palav. Aga ka piisavalt tuline ,et see palavus tappev poleks olnud. Tõmbasin kopsud õhku täis ja üritasin tänulik olla, et saan vähemalt väljas oma aega viita, mitte ei pea toas kükitama ja kopitama.

Kahjuks ei kestnud see tänulikkus kuigi kaua, sest koos õhuga puudutas mu ninasõõrmeid ka mingi mitte just kõige parem lõhn- selline halvaks läinud mu…

Heitsin kiire pilgu endast vasakule, kus istus Karlok. Mehike üritas kõigest väest teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud ning vahtis taevasse oskamatult midagi vilistades.

„Karlok!“

„Mis on?“ petroni põsed tõmbusid roosakaks.

„Jeerum! Mis siin halvaks läks?“ hüüatas äkki isand ja oli kiiremini püsti kui üks liivatera jõuab maad puudutada. Ta surus oma nina kinni.

„Karlok!“ vastasin ta küsimusele ja hüppasin samuti püsti. „Mida sa küll hommikuks sõid? See on ju tappev!“

„Ei midagi erilist! Mis siis on?“

„Ära valeta, et sa ei tunne!“

„Mida ei tunne?“

Ta tegi ikka nägusid, nagu ei teaks midagi.

„Mees, su kõhutuuled tuleks aresti alla panna!“

„Mida sa virised? Ise istusid allatuult!“

„No vabandage väga, sina paksendasid seda tuult, mitte mina!“ Röögatasin pahaselt ja kangestusin järgmisel hetkel kivikujuks.

„Jeco!“

Isanda hääl oli verdtarretava mõjuga ja ma langetasin kiiresti pea, näitamaks, et olin oma viga märganud.

„Kas sa ei saa mitte kunagi selgeks ,et v… va… köh, ei tohi?!?“ Ta laiutas käsi ja vaatas mulle üllatavalt nukralt otsa.

„Ma ei saa… See tuleb mul iseenesest üle huulte.“

„No kui nii, siis…“ Ta astus minu ette ja tõmbas sõrmega mul üle huulte- need kleepusid tugevalt üksteise vastu- ja pöördus minekule. Röövikud olid oma teekonnaga edasi läinud ja rada oli vaba.

Hea oli , et ta selja keeras, muidu oleks ta näinud minu ahastavat nägu ja vist ka seda, kui ma Karlokile kepiga vastu jalgu äigasin, sest see itsitas liigagi õnnelikult minu õnnetuse üle. Nüüd oli vähemalt tal ka, mille üle kurvastada.

Minu olemust see paremaks ei teinud. Ma ei saanud sinna ju midagi parandada, et see sõna muudkui aga suust välja hüppas. Mind kasvatati viiskakaks inimeseks ja see käis nagu et ette ja taha. Ja pelgalt tema tahtmine seda minult ära ei võtnud.

Kõmpisin tusaselt neile järgi, rääkimata nendega enam ühtegi sõna. Muidugi oli seda praeguse seisukorra juures täitsa võimalik teha.

Linnapiiril tundsin, et mu huuled said jälle liikuda. See oli hea.

„Ma lähen nüüd jahu ostma!“ teatas Karlok üsna ükskõikselt ja hiilis minema.

„Tervita seda jahukotti minu poolt, ole nii kena?“ hüüdsin talle mürgiselt järgi.

Karlok tegi seda mitte märkama ja kadus kiiruganurga taha.

Pöörasin ennast isanda poole ning sattusin vastamisi pika ja tõsise pilguga.

„Ega ma sul selle jaoks seda suumulku ei vabastanud!“ kärkis ta pahaselt.

„Aga ta jahukotil on ju kaks jalga- ma loodan vähemalt- ja kaks kätt, või ei ole?“ kaitsesin end.

Ta kehitas õlgu, pöördus minekule ja andis käeviipega märku, et ta kõrvale asuksin.

„Ja siis? Mina ei kutsuks neid ikkagi jahukottideks.“

„Miks?“

„Sest and ei ole nii passiivsed. Ma kutsuksin neid pigem…“ ootasin põnevusega. Patrooni silmad läksid särama. „Mm, sodokite karjatamiseks!“ Ta kõkutas õnnelikult oma kummalise nalja üle.

Ühinesin temaga.

„Šss!“

„Jah, isand!“

„Nii,“ ta vahetas kiiresti teemat, sest me hakkasime jõudma juba asustatud paikkonda- turule, „mida meil siis turult vaja on?“

Turg asus küllaltki linna servas, mistõttu ei pidanud me läbima kärarikkaid tänavaid, mis oleksid isanda juba enne turule jõudmist närviliseks teinud.

„Ma ei tea, isand. Te ei jaganud seda teadmist meiega enne siia tulekut.“

„Kas tõesti?“ ta jalutas veidi mõtlikult. „Aga mis sa arvad, mida meil vaja oleks?“

„Peekreid,“ teatasin julgelt.

„Peekreid?“

„Jah, nende asemele, mille te oma armust suvatsesite mööda seina laiali määrida.“

„Ma arvasin, et meil on neid neli tükki!“

„Roheline kukkus kildudeks kui teile üks hommik piima tõin, sinise loopisite te eile puru ja kollasega pildusite oma venda. Järgi on ainult punane. Ja teile ei meeldinud selle värv.“

„Kui sa seda just nii ütled, siis peaks vist tõesti peekreid juurde tooma.“ Nõustus ta mõtlikult.

Tundsin, et keegi jälitab meid, kuid hoidusin selja taha vaatamast. See oleks võinud ebamugavusi tuua kui tagatulija meid tegelikult ei jälitanud. Nimelt oleks tagant tulija võinud seda võtta kui solvangut ja siis oleks pahandus majas olnud.

Suundusime klaasikotta, kust lootsime leida seda, mida siia otsima tulime.

Astusime sisse väikesesse puust osmikusse, milleni meid juhatas juba eemalt kerge kõlin ja klirin ning sõim ,mis klirinale järgnes. Meist tormas mööda väike kollaste juustega poolpaljas poisike, ees talle sobimatult pikk hall põll täidetuna klaasikildudega.

Jäin uksele seisma ja saatsin noorukest pilguga kuni ta lõpuks nurga taha kadus.

„Ja kuidas saan teile kasulik olla, kulla isand?“

Pöörasin oma tähelepanu sellele kleenukesele mehele. Ma ei saanudki kohe aru, mis rahvusest ta oli, sest ta seisis varjus, olles pea sama paljas kui see poiss, kes just äsja majast, mis oli vägagi liialdatult selle kohta öeldud, ning oli kaetud samuti pika tolmuse põllega.

Võinuks arvata, et inimene, kes tegeleb klaasiga, käib ikka paremini riides, et väljendada oma õrna armastust selle kauni kunsti vastu, mis tootis nii säravaid ja hurmavaid esemeid.

„Mul on vaja peekreid!“ Teatas Patroon ükskõikselt, samas kui mina jätkasin müüja uurimist. „Nagu näiteks… neid seal!“ ta osutas riiulil seisvatele neljale läbipaistvast klaasist peekrile, mis olid ääristatud iga üks isesuguse mustri ja värvi ribaga.

„Aah, isand tunneb asja!“ tegi poemüüja oma tavalise käigu ja astus varjust välja päikeselaigu kätte, mis tekkis läbi hiiglasliku augu laes.

„Näita mulle neid, vanamees!“ käskis isand ja talle ulatati kärmelt kollase ribaga peeker.

Leidsin, et see mehike üllatas mind. Ta oli teeko, kuigi ma võisin alguses vanduda, et tegu on keroon nagu minagi. Sarei ta ei olnud, selles olin ma kohe kindel- ta oli liiga hele.

Ta nägi välja nagu kuivetunud oks, mille ümber on mässitud õhukest riiet, sest võisin vanduda, et kui ta kas või natukenegi rohkem valguse ette oma kätt pani, võisin ma sellest läbi vaadata ja nägin kõiki tema veresooni ja hapraid luid. Ta oli kiilakas. Aga mitte nagu Patroon, vaid vanadusest- tema peast tikkusid esile veel üksikud hõbehallid harvad karvad, mis hoolimatult ja trotslikult maa külgetõmbejõudu eirasid. Tema alakeha varjasid rohekad kottpüksid. Olin õnnelik, et ta põlle kandis- sel juhul ei näinud ma vähemalt tema südant, mille lööke ma endal kõrvus kuulsin. Mitte küll tegelikkuses, aga ettekujutus oli mul hetkel sama elav kui silmade kaudu saadav info, nii et ma ei saanud enam endas nii kindel olla kui ma tahtnuks.

Ainsad elundid, mis tema juures polnud järginud vananemise seadusi, olid tema kaks kollast elavat silma, mis vahet pidamata vilasid üle tema ruumi ja üle meie. See oli häiriv.

Poiss jõudis tagasi ja müksas mind kergelt, et minust mööda saada.

„Oi, mu pojapoeg on nii saamatu, andke talle andeks, emand, et ta teid toksib.“

Läksin näost punaseks, kuid noogutasin kiiresti.

Isand heitis mulle naerusegase pilgu, kuid jättis oma teadmised enda teada. Tore, kui inimesed mõnikord ka seda teha oskavad.

Punastasin vaikselt edasi ja tõmbusin läbikäigu eest kõrvale.

„Näidake mulle mõnda teist, see on liiga… lilleline.“ Pöördus Patroon tagasi omaniku poole.

„Olgu, näiteks… Poiss, too isandale laost Doba meistrite peekreid!“ hüüdis ta kuhugi räbaldunud riide taha, mis varjas osa poekesest, arvatavasti töökoda.

Kostus järjekordne väike klirin, poeisand tegi meile hädise naeratuse ja kadus samuti räpase eesriide taha, kust kostus ainult kaks heledat laksatust, enne kui mehike naases, kaasas kaks rikkalikult kaunistatud punast peekrit.

„Hmm!“

Pidasin oma kohuseks talle meelde tuletada, et talle ei meeldinud ju punane värv. Sosistasin selle delikaatselt talle kõrva ja naeratasin etteheitvalt poepidajale, kes meie vestlust pingsalt tähele üritas panna.

„Kas teil on ka näiteks siniseid?“ küsis isand, tehe nägu, nagu ta ei märkaks midagi.

„Doba meistritelt ei ole.“ Tuli kahetsev vastus.

„Siis mida teil siniseid on?“

„Sareide töid.“

„Miks sa kohe ei öelnud! Too nähtavale!“

„Ee, ma ei saa, isand.“ Ta silmad vilasid kiiresti mööda põrandat.

„Miks?“ imestasin isanda eest.

„Poiss lõhkus just viimase.“ See oli sosistatud nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin seda, rääkimata siis Patroonist.

„Kuidas palun?“ Iga kõrvalseisja oleks arvanud, et ta on pahane, samas kui ma kuulsin tema küsimuses huumori imelist kõla. Oleksin ka ise seda esimesel kohtumisel arvanud.

Meister kordas oma avaldust.

Üritasin kõigest väest jääda tõsiseks.

„Olgu, aga kas teil rohelisis ka veel on?“

„On, neid on!“ hüüatas vanamees õnnelikult ja kadus uuesti kardina taha.

„Kui ta tagasi tu…“ pöördus isand minu poole, kuid ei jõudnud oma lauset veel lõpetadagi kui vanatoi uuesti platsis oli ja ulatas talle ettevaatlikult pikliku kujuga rohelisest klaasist hunnitu hõbedase servaga peekri.

„Mis sa sellest arvad?“ küsis Patroon seda Päikeseketta valguses läigitades.

„Minult küsid või?“ see tuli ootamatult.

„Kellelt siis veel?“

Mõtlesin hetke.

„See on ilus.“ Andsin lõpuks oma hinnangu.

„Hmm,“ Ta ulatas peekri tagasi kaupmehele. „On sul neid veel, või on su armas poeg ka need katki kukutanud?“

„On, on! Mul on neid ei rohkem ega vähem kui viis peekrit!“

„No too need siis lagedale! Ma võtan nad kõik ära. Mis hinnaga sa pakud, vana?“

Müüja nimetas oma hinna.

„Oled sa arust ära? Sellise hinnaga võiksin ma endale lubada viit meistrit, kes valmistaksid mulle terve mäe sellised peekreid!“ Karjus isand pahaselt ning pööras ennast järsult ümber ning asutas ennast minema.

Ka mina sättisin ennast minekule, kuigi teadsin, et see oli pelgalt mäng, et kaupmees oma hinda alla laseks. Kõik läks täpselt nii, nagu head kombed nõudsid.

„Olgu, olgu!“ Klaasimees andis madalama hinna.

Pöörasime ennast tagasi tema poole.

Kuulsin vaikset sahinat ja märkasin, et ka poisike piilus meid nüüd kardina tagant.

See oli kummaline. Ta seisis täpselt nii, et ma nägin tema murjanist nägu, kuid see ei olnud teeko, kes mulle sealt vastu vaatas. Vähemalt mitte üleni- tema nägu oli õrn, õrnsinine, kuid käsi, mis kardinat eest sikutas, oli beežikam kui minu oma. Ka ta silmad olid valet värvi, mitte kollased ega rohelised nagu teekodele kohane, vaid pruunid. Ja ta juuksed oli kollased?

Selles jõnglases oli segatud rohkem verd kui minu perekonnas sajandite jooksul.

„Jeco!“ äratas isand mu magusast unisusest.

„Jah, isand?“

„Võta peekrid! Me lahkume.“

„Jah, isand.“

Patroon lahkus ja ma võtsin kapilt, mis täitis ka laua aset, kõik kuus peekrit. Vanamehe pikk nägu selle juurde oli kui magustoiduks- mis pani teda küll uskuma ,et ma olen emand?

Kiirustasin Patroonile järgi, ta oli pika sammuga juba kaugel ja luusis nüüd kringlilettide lähedal.

Neelud hakkasid sellest käima ja ma teadsin, et kui me siit kiiresti ei lahku, täitub mu suu varsti vedelikuga, mida mu magu mulle minu vastuolust hoolimata suhu pritsis.

Minu sõnatut palvet võeti kuulda ja ta tatsas kiirustades neist mööda. Tegin sellest järelduse, et ka temal hakkas kõht tühjaks minema.

Olime turult juba ammu väljas ning tiirutasime nüüd linnavahel.

Siin polnudki nii kärarikas kui ma olin arvanud. Siiani olin käinud ainult teises linnaosas, siia sattusin ma harva, viimati nii kahe kuu eest kui oli käimas mingi uhke pulmapidu. Nüüd olid tänavad tühjad ja ma nägin isegi tänavasillutist, mis oli laotud lapikutest kividest ning moodustas eri tänavatel eri mustreid. Enamasti olid kivid mustad, sulandudes hästi kokku nende vahele kasvanud samblaga ja paari pikema punaka liblega.

Ma ei saanud hästi aru, miks me siia tulime, aga see oli ilmselt seotus eilse kõnelusega Patrooni ja Basha vahel.

Peatusime suure püramiidi ees, mille tippu oli näha isegi meie aknast, kuigi see asus teises oru otsas. See oli üleni kaetud punase marmoriga, mida oli siin halb kätte saada, sest selle kaevandus asus väga kaugel. Seega oli kõike arvesse võttes tegemist ülimalt väärika linnakodanikuga.

Enne, kui me sisenesime, teatas Patroon tõsiselt: „Siin olles sa ei räägi, ei küsi, vastata võid ainult siis kui MINA sinult midagi küsin. Ja sa ei lahku minu kõrvalt isegi siis, kui sult seda palutakse. On selge?“

„Jah, Patroon!“

Ta hääl oli väsinud ja rahutu. Nüüd olin täiesti veendunud, et külaskäik oli seotud eilsejutuajamisega.

„Koputa!“

Tegin, nagu palutud.

Linnamajade välisuksed olid allpool kui neil, mis linnast välja jäid. Vanas stiilis ehitised, nagu Karlok seda mulle seletas.

Äkki tõmbas ta mu kõrvale ja me peitusime maja nurga taha.

„Miks sa seda tegid?“ sisistasin talle kui uks uuesti kinni langes.

„Pole sinu asi!“ nähvati mulle otse näkku, nii et ila lendas, ta keeras ringi ning tuiskas uuesti minema.

Ohkasin endamisi, raputasin tusaselt pead ning silkasin järgi.

Turu lähedusest andis märku aina valjenev mulin, mida tekitasid sadakond tegelast, kes kõik arvasid, et nad tegelevad toiminguga, mida kokkuvõttes oleks võinud nimetada kaubanduseks.

Ta peatus vahetult enne turgu ning hingeldas närviliselt.

„Osta nelja päeva toiduvaru- liha, juurikaid… Ja muretse endale paksema tallaga jalanõud. Ja võta ka jahu.“

„Jahu? Aga Karlok?“

„Mis sa arvad, et ta tõesti jahu võtab või?!“

Kortsutasin kulmu- polnud vaja siis kohe karjuda.

„Ära tee nägusid!“ ta kõlas hetk hiljem poole rahulikumalt. „Ja too preili Adima kaasa kui tuled.“

„Jah, isand.“

Ta jättis mu maha koos minu suure pakiga- peekritega- ning sammus ükskõikselt läbi rahvasumma minema.

Ohkasin südamest. Tegin oma telje ümber paar tiiru ning mõtlesin rahulikult, mida edasi teha. Erinevalt isandast polnud ma pooltki nii närvis, peamiselt küll, sest mul puudus eriline põhjus närveerimiseks.

Kolmanda tiiru ajal nägin ma tuttavat kuueserva nurga taha kadumas.

Jooksin sellele järgi- kollase servaga halli kuube kandis ainult üks minule teada olev inimene ja see oli meie ’armastatud’ tuulelinnu sulestiku puhastaja.

Mul oli õigus. Tänava serval nägin ma teda selgelt minust paar seiki eemal koos endast palju pikema näitsikuga.

„Karlok!“ veendusin oma leitu õigsuses, lähenesin talle armutult ja koputasin kiilakale õla peale.

„Jeco?“

„Voh see kõlas alles ehmunult!“ tegin üllatunud näo. „Tere, Drizt, pole ammu näinud!“

„Tere, tallaalune.“ Ta naeratas mulle oma kõige säravamat naeratust, kuid tema kuldkollased lokkis juuksed sattusid talle hammaste vahele ja ta sulges oma suukese uuesti.

Jätsin armuliselt selle märkuse kahe

„Mis sa siin teed? Kus isand on?“

„Jalutas koju. Ja sina ostad jahu, nagu ma näen.“

„Ah see, ma…“

„Pole tähtis, saada ta pikalt.“

Jeerum kui valjult need naised ahhetada võivad! See oli pehmelt öeldes kõrvulukustav.

Ma tundsin teda juba aastaid. Esimest korda nägin ma teda oma kodulinnast kui ta mingi pundiga sealt läbi rändas. Nad tulid mitmes jaos. Esimesena nägin ma tema vanaema ja ema ,kes saabusid esimese grupiga- nad nägid uskumatult noored välja ja ma olin täiesti kindel, et nad on hoopis Drizti õed, mitte esivanemad. Alles siis kui preili ise ka kohale jõudis, sain teada, et tegu on tema esiemadega. Ja lisaks elukutseliste prostodega.

Aga sellele saladusele, mis põhjustas nende igavese nooruse, ma pihta ei saanudki. Arvasin, et tegemist võis olla millegagi, mis tulenes nende kodukohast, sest varsti peale meie juurde jõudmist hakkasid nad vananema. Välja arvatud Drizt, kes oli vist oma õiges eas. Nüüdseks nägi ka tema küll vanem välja.

„Mind ei saadeta pikalt!“ õigustas näitsik ennast ja klammerdus Karloki käsivarre külge.

„Kõigele on kunagi esimene kord! Hakka astuma!“ ütlesin rangelt ning panin paki jalgade ette maha.

„Mis õigusega sa siin käsutad?“ ägestus ka petron.

„Kas ma pajatan isandale sinu jahukotist või?“

„Jahukotist? Ah, oh, uuhhh!“ kiljus Drizt, nagu oleks teda just äsja rängalt solvatud. Kui uskuda minu venna juttu, siis ega ta eriti paremat nime väärinudki, pidi teine paras laiskvorst voodis olema. Naine virutas Karlokile kõrvakiilu ja vuhtis tagumikku hööritades minema joosta.

„Sa ikka oskad seltskonnast lahti saada! Pole ime, et sa nii üksik oled!“

Huvitav, kas see pidanuks mind solvama?

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: