Vaalade tants – osa 19

Jõudsin tagasi ja võtsin oma padja peal istet. See oli mõnusalt jahe, sest Päikeseketta kiired ei ulatanud sinna eriti.

Patroon istus oma toolil ja vaikis, uurides vaid esemeid, mis ta ees olid.

Minu nägemisulatusse jäi küll rohkem minu kergelt paistes käsi. Arvasin, et Karlok oli meelega selle liiga kõvasti kinni sidunud. Kuid kui ma hakkasin seda nurgast veidi avaramaks sikutama, selgus et ta oli teinud head tööd nagu tavaliselt ja mu käsi sai selles hingata küll. Aga sellest hoolimata tundus, nagu oleks kõik üles paistetanud.

Koukisin sideme kallal veel mõnda aega, kui Patroon mu äkki enda juurde kutsus.

Kust sa nad leidsid?“

Kirjeldasin talle täpselt, kust ma nad leidsin.

Hmm!“ oli kõik, mis ta mulle vastas.

Sättisin ennast paremini seisma. Siin tõotas kauem minna.

Ma olen neid nüüd tükk aega uurinud. Ja miski ei klapi siin.“ Mu kannatlikkus tasus ennast ära ja mind pühendati asjasse.

Ma arvan, et neid sõnamoodustisi peab veel olema.“

Minu meelest oli see ilmselge, kui arvestada, et kaks leitud tähe kujutisi neis sõnades ei olnud.

Ma arvan, et tean, kus üks vihje olla võib,“ avaldasin arvamust.

Kus?“

Need kolm täppi, need meenutavad oma kujult valgusseemneid.“

Ta uuris seda lähemalt.

Sa arvad, et see võiks olla all keldris?“

Mhmh,“

Too see siis ära!“

Jah, isand.“ Nõksatasin pea rinnale ja kadusin.

Kelder oli ikka niisama rõske kui viimati kui ma siin käisin. Tõstsin rekaadi endale õlale ja me suundusime alla.

Kõik mu sammud kajasid tühjadelt seintelt tagasi ja ma kuulsin, kuidas kusagil vesi järjekindlalt laest alla tilkus.

Zibu, üleval!“ Loomake pööras kohusetruult oma pilgu lakke.

Sinna oli kogunenud paras kogus soola, mis mördist välja oli settinud ning moodustasid nüüd lakke väikesed tilkuvad kogumikud. Zibu valgustavast pilgust tekitasid need eksitavalt pikad varjud.

Zibu, ees!“

Valgus vuhises tagasi minu ette.

Astusin keldripõrandale ja suundusin kõige viimase ruumi poole.

Olin saanud astuda vaid paar sammu, kui ma hüppe tagasi tegin ja kiljatasin. Surusin käe suule ,et seda mitte korrata.

Minu ees põrandal oli surnud tuleämblikest moodustatud hiiglaslik M.

Käisin kätega läbi juuste ning kükitasin, et neid lähemalt vaadata. Ühelt poolt oli see õõvastav nägemus, kuid teisalt olin rõõmus, et minu ees lamas sellises koguses tuleämblikke. Jep, kättemaksuiha võib ennast väga valel hetkel väga elavalt meelde tuletada.

Toksasin ühte neist oksaraoga, mille enda kõrvalt leidsin. Surnud mis surnud. Aga kuidagi mahlased nägid välja.

Võtsin ühe neist kätte ja nuusutasin lähemalt- purjus! Nad haisesid kõik õlle järgi! Ja nii vajus põrmu ka minu lootus, et nad on kõik surnud.

Nojah!“ kehitasin õlgu ja jätsin nad hetkeks sinna ,kus nad olid- M-i kujutama.

Otsisin kogu salve läbi ning leidsin lõpuks mingi kotikese nii kaugel kui käsi ulatas. See oli armas, musta värvi kott rohelisest nöörist paelaga. Kinnitasin selle endale vöö peale ja andsin Zibule uue juurika.

Sa pead mulle veel veidi silmadeks olema, Zibu!“ naeratasin kurjalt ning otsisin ruumidest ühe keskmise korvi. Toppisin ükshaaval neid üle lugedes kõik tuleämblikud sinna sisse. Kokku oli neid ei rohkem ega vähem kui nelisada viiskümmend seitse isendit.

Rekaad jõudis vaevu oma kohale hüpata kui mina omaette itsitades trepist üles kalpsasin.

Tahtsin need kogu täiega välisuksest välja visata. Ja seda ma ka tegin- hetk hiljem jälgisin õndsal ilmel, kuidas kõik ligi viissada isendit õhus edasi kandusid, kerged nagu nad olid.

Naeratasin õndsalt, kui nad hakkasid veidi eemal tekopuude taha vajuma ja ma kuulsin ootamatult valju sõimu, mis seal lahti läks. Basha oli valinud kõige halvema aja siiapoole tulemiseks.

Oih!“ tõmbusin kiiresti kardinate varju- ma vist põhjustasin talle nüüd eluaegse ämblikupaanika.

Midagi, mida ma enda kohta küll öelda ei saanud.

Piilusin kardina varjust, kuidas suurt kasvu teeko meie poole tuli, kannul Pesto, noppides hirmunud ilmel isanda riietuselt punaseid täppe. Ma ei teadnudki, millal ta isandaid vahetas. Alles ta oli ju emand Orioni silmaterake. Ärritav, tõsiselt ärritav.

Aga ärrituse tunne kadus nagu niuhti kui ma nägin, et neil oli tõsine kavatsus meie poole tulla.

Vaatasin ehmunult oma käes olevat korvi, mille vahel veel paar punast laiaks litsutud ämbliku. Otsisin kiiresti sellele peidukat ning viskasin selle siis lõpuks otseteed keldrisse tagasi.

Hei! Ära loobi mind oma asjadega!!“ karjus Karlok keldrist. „Ära toomine ei tähenda selle kasutuskõlbmatuks muutmist! Marss alla ja pane ise ära!“

Ma ei saa, mitte praegu!“

Jeco!“ jätsin ta maha ja jooksin isandat hoiatama.

Isand!“

Mis on?“

Ta seisis lauakese kõrval

Teie vend on siiapoole teel!“

Öeldakse küll, et sõnumitoojat maha ei lööda, aga siin majas see vist ei kehtinud, sest järgmisel hetkel põikasin kõrvale sinise peekri eest, mis minu kõrval vastu seina purunes. Väike kild maandus mulle ka õlga, kuid sel hetkel ma seda ei märganud.

Vaatasin teda hirmunult, ent hakkasin automaatselt peekri kilde kokku korjama.

Patroon keeras mulle selja ja jäi tusaselt aknast välja vaatama.

Leidsin viimase killu.

Too nad siia!“

Lasksin neil käest lauale kukkuda.

Ta tegi käega tõstva liigutuse ja ma nägin ,kuidas sinised killud hetkeks õhku tõusid ja siis ennast uuesti kokku sobitasid. Pea täiuslik peeker vajus tagasi oma kohale. Ja langes tagasi tükkideks lauale.

Üks tükk on puudu,“ teatas ta tusaselt ja keeras mulle selja, jäädes pahaselt aknast välja vaatama.

Kas…“

Ei, vii see minema.“

Tegin kerge kummarduse ja korjasin tükid kokku.

Oota!“ segas ta mind äkki, „Vii need tükid minema ja tule siis siia tagasi.“

Jah, isand!“

Aga tee kähku!“

Jooksin kiiruga kööki, kuhu lasksin neil väikesesse korvi kukkuda ja kiirustasin tagasi.

Istu!“ käskis Patroon ning ma maandusin jooksu pealt oma armastatud padjale.

Kus su relv on?“ jätkas Patroon.

Ukse kõrval!“

Too ta ära!“

Hüppasin püsti ja tõin oma relva ning peitsin selle kerge liigutusega padja alla, nii et seda oleks sealt kerge haarata.

Hingeldasin jooksmisest, kuid üritasin ennast koguda nii kiiresti kui võimalik.

Panin tähele, et Patroon ei olnud vähem närvis. Ta oli oma mantli eest kinni nööpinud ning sättis ennast nüüd tooli peal edasi tagasi, et paremat istumisasendit leida, kuid tal ei paistnud see mitte õnnestuvat.

Kuulsin, kuidas kusagilt kaugelt räuskamine pihta hakkas ja aina lähenes.

Salakiri! Korista see ära!“ sisistas Patroon äkki ja viskas esemed mulle, nii et nad minu õuduseks kõik eri nurkadesse põranda peal laiali langesid. Kogusin nad kiiresti kokku ning viimase eseme- tekolehe- sain ma kätte just hetk enne seda kui kardinad kahte lehte laiali lendasid ja teeko sisse tormas, näost lilla.

Tundsin, kuidas mul veri kõrvus kohisema hakkas. Näha taas kord seda elukat, kes põhjustas mulle kolmeks päevaks sõrad alla ei olnud meeldiv. Lisaks oli tal kaasas Pesto, keda ma veel vähem näha ihkasin.

Peitsin esemed endale patja õmmeldud väikesesse kotikesse ja ajasin ennast padjal sirgu.

Isand oli toetanud ennast lõpuks nii öelda mõtlevasse asendisse ning tervitas oma venda parajalt põlgliku vaatega.

Miks sa siia tulid?“

See tegi ehmunud näo ja, ikka veel ämblikke maha pühkides, tõmbus sammu tagasi.

Ohoo! Kas siis nii tervitatakse oma nooremat venda?“

Vastus oli kergelt öeldes kordamatu, peamiselt küll selle pärast, et isand vaikis, kuid ka osalt selle pärast, et see, mille ta ütlemata jättis oli veelgi hullem kui see, mida ta silmad väljendasid.

Sõbralik muie hiiglase huulilt kadus.

Nojah, kui sa kohe nii otse küsid. Kõigepealt- vett! Olen juba kaua teel olnud ja tahan midagi juua!“

Kaua teel olnud- see mees elas meist ainult kahe herta kaugusel! Mina seda küll vahemaaks ei nimetaks.

Tõusin, et minna vett tooma, kuid isand tõstis käe. Jäin seisma tema tooli kõrvale.

No kuule! Ega ma sind ju tapma ei tulnud! Lase plikal mulle vett tuua!“ pragas vend edasi.

Vaatasin isandat küsivalt kuni see lõpuks noogutas, küllaltki vastumeelselt.

Nägin kardina taga väikest varju ja, kuigi ma astusin uksest välja, ei läinud tänu sellele mitte kuskile. See oli Karlok, kes oli tulnud uurima, mis toimub.

Külaline küsib vett!“ teatasin talle sosinal, nii et meid ei kuuldud. See oli otsene käsk Karlokile, kes minema tuhises.

Peitsin ennast nurga taha, nii et ma nägin läbi õrnade kardinate piisavalt, mis sees toimus ja kuulsin kõike sama selgelt nagu seal olles.

Nad läksid mingile kohalikule murdele üle, mida ma ei mõistnud. Basha lähenes paar sammu Patrooni toolile.

Viimaks jõudis Karlok oma kandamiga tagasi ja ulatas mulle kollase peekri.

Mis sinise peekriga juhtus?“ küsis ta sosinal mul käest kinni haarates.

Isand vihastas.“

Ahah,“ ta sättis ennast paremini nurga taha seisma.

Soovitasin tal veel kõht ka sisse tõmmata, enne kui kardina eest tõmbasin ja sisse astusin.

Teie vesi, isand!“ ulatasin teekole peekri.

Mulle ei anna jooke kätte mitte keegi muu kui Pesto! Kas sulle siin tõesti keegi midagi ei õpeta?!?“ vehkis ta kätega.

Hoidsin oma mulgu koos ja ulatasin peekri hoopis Pestole, kes selle armulikult Bashale ulatas. Isand polnud tõesti kunagi nõudnud, et ainuke, kes talle peekri annaks oleksin mina- tavaliselt tegime me seda Karlokiga kahekesi või kui ta külas oli, siis ulatas peekri ikka see, kes selle talle tõi.

Keroonid ei pidanud peekreid üldse millekski ja jõid ajutistest lehtedest kokku keeratud nõudest.

Tegin kerge kummarduse ja võtsin uuesti sisse koha isanda tooli kõrval, kuid ta saatis mu tagasi oma padjale.

Pesto ees oli see alandav. Tõsiselt alandav. Pealegi irvitas ta endamisi kurjalt, nagu teades midagi, mida mina veel ei teadnud.

Basha võttis oma peekrist suure lonksu ja ohkas ülepakutult rahuldusest.

Basha!“

Jah?“

Sa pole siiani öelnud, miks sa siia tulid.“

Mis sa ise arvad?“

Ma ei oska midagi arvata- sa pole siin ammu käinud.“

Tekkis hetkeline vaikus.

Vaatlesin meie kahte külalist üsna ükskõikselt. Ta kandis täna kollast kuube ja ta paks habe oli rohmakalt punutud ja kuldse niidiga põimitud. Punased täpid ta jalge ees hakkasid taas kaineks saama ja ennast liigutama. Kahjuks kaotasid järgmisel hetkel neli neist oma elunatukesed, sest Basha tegi järsu sammu Patroonile lähemale.

Krimpsutasin sisemiselt õlgu judistades nina. Kui siin oli kedagi, kes võis neid tappa, olin see mina.

Nad läksid uuesti üle murdele. Kuulatasin võimalikult tähelepanelikult, et nende kõnest kõik välja lugeda, mida emotsioonid edasi anda võisid.

Nojah, minu ärrituseks oli kõik, mida ma pärast pikka kõnelust aru sain, see et isand muutus aina kannatamatuks ja Basha oli siin, et teda kuhugi meelitada. Rahast nad ei rääkinud, seda taipasin ma kohe ,sest sel juhul oleks Patroon juba ammu mööda lagesid üles roninud. Ei, raha teemaks ei olnud.

Lõpuks jäi mulle tunne, et ta on siin, et Patrooni kuhugi meelitada või midagi taolist. Ma ei saanud selles küll eriti kindel olla. Siiski kuulsin ma paari kohanime. Või olid need inimesed?

Oli mis ta oli. Igatahes kestis nende vestlus pikalt ja Pesto, kes erinevalt minust pidi püsti seisma- oi see oli ilus vaatepilt kuidas ta iga natukese aja tagant jalga vahetas, saatsin talle mürgise naeratuse-ning oli juba päris väsinud.

Äkki tõusis Patroon püsti.

Miks ma peaksin sinna minema? Kui ta nii väga tahab, vedagu ennast siia!“

Kuidas sa võid, vennas? See on ju emand, mitte mõni tänavaplika!“

Huvitav, kas see vihje käis minu kohta? Jätsin kulmu kortsutamata ja pöörasin kogu oma tähelepanu isandale.

See hakkas aga naerma. „Emand? Tema? Ta ei ole midagi muud kui puhas petis! Tema suguvõsa on pea sama õbluke kui ta ise on ja ometi on temas rohkem varjul kui sulle meeldiks!“

No see oli küll paljuütlev.

Ja siis? Ta võib sulle pakkuda oma maid, mis nüüd talle kuuluvad. Saad sa aru? Ta otsib lepitust ja ma arvan, et sa peaksid seda talle pakkuma.“

Lepitust? Tema oli see, kes minema jooksis- kõigi oma nelja tuulelinnuga. Ahjaa! Ja ära ka seda äbarikku unusta, kes temaga kaasa sõitis!“

Olin juba ammu aru saanud, et jutt käis mingisugusest sündmusest enne minu tulekut. Aimasin ka, millega tegu oli, kuid siiski oli see tume ala minu jaoks.

Väljas läks tuuliseks, tundsin seda oma isikliku higise kuklaga, mille prink nahk otse akna poole oli.

Ka isand tundis seda ja kasutas seda ära.

Basha, sa peaksid nüüd minema hakkama!“ tegi ta kiire kokkuvõtte.

Mina? Praegu? Väljas on ju nii palav!“

Eks siis tuul jahutab sind.“

Aga…“

Isand raputas pead.

Ohkasin juba kergemalt, sest paistis, et seekordne jutuajamine hakkas otsa lõppema. Ja nagu tavaliselt eeldasin ma selliseid liiga vara, sest enne kui ’kallid’ külalised ukseni jõudsid, pidas isand ta kinni.

Hüppasin püsti ja lähenesin neile kiiresti. Peeker maandus pahaselt minu käte vahel ja paistis, et nüüd polnud küll teenri vahendamist vaja.

Tõin selle lauale ja jäin isanda kõrvale seisma.

Aga kust sina tead, et ta minuga lepitust otsib?“ küsis ta äkki Bashalt.

Tegin targasti ja astusin kaks sammu isanda selja taha, sest uskusin täiesti õigustatult ,et see vastus võis tuua järske kliimamuutusi. Ja seda mitte õues.

Sest ta on praegu minu majas!“ teatas Basha ükskõikselt. „Lähme, Pesto!“

Kuulasime, kuidas sammude kaja kadus ja ka kollane peeker maandus kildudena ukse kõrval.

Imestasin ,et ta kunagi uksele pihta ei saa.

Ta ohkas kogu südamest ja võttis uuesti istet, pressides oma sõrmedega vastu otsaesist, nagu valutaks tal pea.

Huvitav, kuidas inimese surnukehad ka lõhnavad?“ küsis ta masendunult.

Hingasin sügavalt sisse ja lasin ühe, olgem ausad- kahe hingetõmbega: „Kui te soovite ,siis võtke üks viis päeva vana küpsetamata tuulelinnu liha, mis on siiani soojas hoitud, pakkige see mingisse õhukindlasse nõusse ja paigutage Päikeseketta soojendava mõju kätte nii paariks päevaks, avage nõu ja laske veel viis päeva seista. Siis kummardage selle kohale ja hingake sügavalt sisse. See peaks teile umbkaudse idee andma. Tegelikkus on kindlasti sada korda hullem.“ Hingasin uuesti sisse ja kehitasin õlgu.

Ta vahtismind suurte silmadega. Muidugi polnud see küsimus, millele vastati. Üks tema väljendust kasutades ’retoorilisi küsimusi, mis jäävadki vastuseta’. Oli see siis minu süü, et ma ära ei taibanud, millal ta selleks rekootiliseks kiskus ja millal mitte. Mina jätkasin rahulikult kõikide tema küsimustele vastamist.

Vajusin paar partelit madalamaks ja surusin käed selja peal tugevalt kokku.

Jeco?“

Jah, Patroon?“ putukad teevad ka vist sügavamat häält.

Mäletad, mida sa lubasid teha?“

Mille osas?“

Kui sa väga pikki vastuseid kipud andma?“

Lühivastuseid anda?“

Ta noogutas aeglaselt ja sügavalt, kuid muigas siis natukenegi lõbusamalt.

Asusin kilde kokku korjama. Seekord oli neid palju vähem ja ma arvan, et leidsin nad kõik ülesse.

Aga,“ segas ta mind. „Kust sa seda üldse tead?“

Olin oma mõtetega juba kaugel mujal.

Ee, mida, isand?“

Kuidas laibad haisevad.“

Meenutasin ühte mitte nii kena pilti lapsepõlves, kui ema mind mööda metsaalust taga ajas, kuna ma olin ühe tema kallitest kintsutükkidest terveks nädalaks Päikeseketta kätte jätnud. Minu ahastuseks tegi ta seda selle sama lihatükiga ja ma ei unusta vist elu seeski seda haisu, mis mind veel kolm päeva hiljem jälitas. Muidugi kaasnes sellele kohe ka külastamiskeeld sõprade poolt, kelle vanemad leidsid, et neil pole mitte vaja ,.et terve nende elamine selle järgi haiseks. Ma ei saanud elu seeski teada, kuidas tal võttis aega terve nädal, et see avastada- oli see ju otse tema töökoha kõrval. See oli pikk versioon.

Mu ema oli lihunik.“ Teatasin lühikese versiooni.

Ja sellepärast tead sa kuidas haiseb üks korralik laip?“ küsis ta norivalt.

Ei, aga mul on üsna hea ettekujutus.“

Heheh.“

See pani kõrvu kikitama- ma polnud juba ammu teda naermas kuulnud.

Viisin killud isandale lauale.

Ta vaatas neid hetke segaduses olles.

Mis ma nendega teen?“ küsis ta mind piieldes.

See ajas ka mind segadusse. Alles ta ju üritas ühte neist terveks teha. Äkki tahtnuks ta veel korra proovida?

Ma ainult hetkeks toetasin.“ Ütlesin võimalikult pükskülgselt.

Korjasin killud uuesti kokku ja suundusin väljapääsu poole.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: