Vaalade tants – osa 18

Istusin oma pingile ja vaatlesin pilvi, mis meist üle voolasid. Mul oli kahju, et vaalu enam polnud, kuid kui sa tead, et nad tulevad kunagi ka tagasi, on seda ikka kergem taluda. Mu mõtetes kummitas vaikselt aga see, et me pidime ju reisiks ettevalmistusi tegema, tema polnud ennast aga tükk aega sellega vaevanud. Vaevas küll, aga mingit erilist tulemust sellel ei paistnud.

Sättisin ennast paremini istuma kui miski mu jalga riivas ja mu tähelepanu endale tõmbas.

See oli järjekordne paberitükike, mis oli kindlalt minu padja alla topitud.

Põrnitsesin seda hetke ja tõmbasin selle siis välja, see osutus pikaks naharibaks, mitte paberiks, kuigi nägi pealt välja nagu paber. Sellel oli kaheksa märki, millest üks oli samasugune veetilk, mille ma allikast üles korjasin ja kaks, mis meenutasid punast kristalli.

Isand?“ Seda ei saanud enam enda teada jätta, vaid tuli ka isandale näidata, sest ilmselgelt oli tegemist mingi teatega.

Mh?“

Ma leidsin midagi imelikku.“ Läksin tema juurde.

Tõesti? Mis sul seal on?“

Andsin talle nahariba ja koukisin ka kaks oma varasemat leidu välja.

Salakiri?“ imestas teeko ning kortsutas kulmu. „Hmm…“

Ma leidsin selle ennist allikalt ja see oli pistetud mu krõpskindasse.“

Ja sa ütled seda mulle alles nüüd?“

Varem polnud nagu vajadust…“

Jeco! Sellistest asjadest tuleb kohe teatada!“ pahandas mees, mulle etteheitvalt otsa vaadates.

Ma tean, aga need olid nii mõttetud, et…“

Mis neis siis nii mõttetut oli?“

Ma arvasin, et tuul on prahi lihtsalt kusagilt kaasa toonud!“

Olgu, olgu, näita nad siia!“

Andsin oma leiud talle ning astusin talle selja taha, et üle ta õla piiluda.

Ma tean seda käekirja!“ kiljus Patroon äkki, nii et ma ehmatusest mitu sammu tahapoole langesin ja olin sunnitud kõrvad kinni toppima. Komistasin omaenda mahakukkunud kepi otsas ja kukkusin valusalt sabakondi peale.

Ta plaksutas käsi nagu ogar ja hüples mööda tuba ringi. Äkki jäi ta seisma.

Miks sa seal istud?“ imestas ta.

Ma kukkusin, isand!“

Mis sa küll mõtlesid? Hetk tagasi olid sa ju kindlalt ja püsti!“

Ma mõtlesin hetkeks istet võtta, isand!“ vastasin sarkastiliselt.

Miks sa seda oma padja peal ei saanud teha? See põrand on päris külm.“

See soov tabas mind kui välk selgest taevast!“

Aga ma ei näe, et sa kusagilt põlenud oleks?“ tiirutas ta mu ümber, selle asemel, et mind püsti aidata.

See oli nähtamatu välk!“ ajasin pada ja kasutasin mõtlematult ära oma teise vale.

Tõesti? Ma ei teadnudki, et neid eksisteerib!“

Nüüd siis teate!“

Olgu, aja ennast nüüd püsti! Ma tean, kes meiega kõneleda tahab!“ hüüatas ta ja tormas oma laua juurde tagasi.

Kohe kui ma ennast püsti sain, topiti mulle sümbolitega nahatükk nina alla ja Patroon jätkas seletamist: „Emand Orioni käekiri, näed? Ainult tema teeb nii kõverat vihmapiiska!“

Minu teada olid vihmapiisad hoopis ümmargused, aga ma ei tahtnud nende tarkadega vastuollu minna. Ah, miks ka mitte? Igav oli ju!

Vihmatilgad on ju ümmargused?“ tekitasin teise teema.

Mis? Ümmargused? Aga miks neid siis alati väljavenitatuna kujutletakse?“

Sest keegi nägi voolavat vihmapiiska?“ arvasin.

Kui vihmapiisk voolab, siis ei ole ta ju enam vihmapiisk vaid ainult veepiisk! Aga tagasi…“

Noh, see oli küll lühike hariv vaidlus. Aga eriti targemaks ei saanud siin vist keegi.

„… asja juurde, need tähised siin naha peal, need on tähemärgid!“

Ta tundus väga õhinal oma avastusest.

Astusin lauakese juurest sammu kaugemale ja vaatasin tema õhinat üllatunult. Mind vapustas teekode võime oma elu poole huvitavamaks teha kui neil endil tegelikult midagi põnevat teoksil ei olnud. Naabermajapidamine kakles näiteks teise linna otsas olevate teekodega mingi kannu pärast ja mingisugused kemplesid püramiidi kuju pärast, mis tegelikult ei kuulunud mitte kummalegi neist, vaid hoopis mingile kolmandale perekonnale, kes ei teinud neist kahest üldse väljagi.

Nüüd olin siis sattunud mingisuguste teekode aastasadadesse ulatuva mängu sisse- mingisugused Pitseeritud Nelik, mida kaks poolt ihkasid. Märkisin endale ära, et ma pean kindlasti selle tähestiku selgeks saama, et teada saada, mis neis siis nii erilist on.

Millegipärast tundus mulle ,et see plaanitud reis jääb tulemata, vähemalt kuni see deemonlik vahejuhtum on lahendatud. Ja kui ma tahtsin siit majast kas või mingil ajahetkel minekut teha ja oma jalgu sirutada ka pikemal teelõigul kui ainult linna ja allika juurde, oli minu oma huvides, et ma aitasin sellele kaasa ja aitasin tal seda lahendada.

Kuid ma ei saa aru…“ sügas Patroon oma habet.

Millest, isand?“

See… siit on nagu midagi puudu… ma ei saa aru…“

Ohkasin endamisi ja palusin Taevastelt kannatust, hingasin siis sügavalt sisse ja küsisin: „Äkki peaks veel neid tähti otsima? Kui ma suutsin need kaks leida, peaksid teised ehk ka läheduses olema?“

Arvad?“ ta tundus kahtlev.

Noogutasin.

No mis sa siis siin veel passid! Hakka otsima!“ põrutas ta nii, et ma kahtlesin, kas mul pärast tänast veel kuulmist üldse on.

Jah, isand!“ Haarasin laualt nahatüki, kuid kaotasin selle kohe mehele.

Miks sul seda vaja on?“ kortsutas ta kulmu.

Et aru saada, kuhu ta neid vihjeid on peitnud?“

Kuidas sa sellest siit paberi pealt aru saad, kuhu ta need peitnud on?“ Raputa ta arusaamatusest pead.

Kui ma leidsin veetilga A veest ja D kristalli peale maalituna ,siis peavad teised arvatavasti ka samamoodi olema paigutatud?“

Ja miks sa selles nii kindel oled?“

Ma ei saanud tema vihjest aru.

Sa paistad teadvat, kuhu ta neid toppis!“ kiibitses ta mind vidukil silmadega.

Olin kahe vahel, kas hakata talle seletama, et ei mina ei tea midagi ja tema umbusaldusi taluda või siis naeratada ja öelda, et kui ma teaksin, ei oleks ma praegu siin, mis iseenesest kõlab ülimalt ülbelt. Valisin kolmanda tee:

Ei, aga ma oskan vihjeid lugeda.“

Ahaa! Sa ikkagi väidad, et s oled jäljekütt!“

Ma poleks arvanudki, et ta selle välja toob. Avasin juba suu, kuid laksasin selle uuesti rahulikult kokku.

Oot! Kas sa väidad, et mina ei oska vihjeid lugeda?!“ ägestus ta äkki, kui minu lause olematu alamõte talle kohale jõudis.

Ei, ma ei…“ tahtsin tagasi ajada, kuid ebaõnnestusin.

Olgu,“ ta mühistas solvunult mulle otse näkku- pidi ikka ebamugav tegevus olema, arvestades, et olin tast peajagu lühem, „kui sa nii arvad, eks pean siis vastupidist tõestama!“

Ma ei saanud enam aru, kuhu ta oma jutuga sihtis.

Siin on viis tundmatut märki! On?“

Noogutasin.

Esimese lahendame koos ja edasi lahendame mõlemad kaks- kokku neli! Kes esimesena siia tagasi jõuab, on võitja!“

Ma ei märganud ,millal sellest võistlus tehti, kuid see oli liiga magus tükk ,et mitte mekkida ja ma noogutasin nõusolekuks.

Olgu,“ alustasin, sest ta ilmselt ootas seda, “See esimene meenutab nelja ruutu, nagu…“ jalutasin akna juurde ja vaatasin välja , otsides silmadega paika, mis seda meenutaks. See pilt mulle tuttav, kuid ma ei suutnud kohe meenutadagi, kust.

Patroon astus mu selja taha ja uuris mind tähelepanelikult- teadsin seda, kuigi ei vaadanud tema poole. Kutsuge seda vaistuks kui soovita.

Ahaa!“ hüüatasin äkki ja näitasin võidukalt nelja kandilise põllu poole, mis ümbritsevatest oma kummalise paigutusega erinesid. Need olid kesi põllud, mis olid paigutatud teiste keskele uhkelt vales suunas, nagu aia keskpaik. Nende punakaspruunid pealsed olid kergesti äratuntavad ülejäänud roheliste seas. „Sealt peame me seda otsima!“

Nii kaugelt?“ ohkas isand pettunult.

Mhmh!“

Olgu,“ ta ajas oma rinna punni ette, „eks too see siis ära! Ma ootan niikaua siin!“

Ei,“ vastasin talle kindlalt.

Mis ei?“ ei mõiganud ta.

Võistlus on võistlus, ja et asi aus oleks, tulete te kaasa!“

Mida? Teenija kamandab isandat või?“ möirgas ta, kuid vajus hetk hiljem kössi. „Olgu siis!“

Mõmisesin rõõmsalt, sest teadsin, et see hetk enam ei kordunud.

Läksin ees, kuulates mõnuledes tema lohisevaid samme.

See oli päris pikk teekond, mille me ette võtsime. Kõndisime tükk aega mööda klibust rada ja ania põõsastest mööda, edasi põllu serva pidi ning siis vasakult poolt sisse, kuni meid huvitavate kesi lappideni.

Seisime nende ette ja ohkasime kooris. See polnud üldse kutsuv- mudane ja märg ja lisaks kõigele veel… mudane. Kas ma ütlesin seda kaks korda? Nojah, aga seda ta just oligi – mudane.

Noh?“ küsis Patroon pärast hetkelist vaikust.

Mis noh?“

Kas sa hakkad juba neid tuulama või mitte?“

Ma ei saa,“ pomisesin nukralt tuules hõljuvaid pealseid vaadeldes.

Ja kas tohib küsida, miks?“

Pidin tunnistama ,et oleksin parema meelega tahtnud kusagil mujal olla. See oli järjekordselt üks neist küsimustest, mille puhul sa soovid, et sa poleks nendeni jõudnud. Heitsin oma puhastele rõivastele viimase kahetseva pilgu.

Eks ma siis alusta…“ kehitasin õlgu ja lõin oa mrelva otsapidi maasse. Mul oli valida kas tema karjumine või pesunaise nääksumine. Ma valisin viimase- isand võis lisaks karjumisele lisada veel paar tõsist väidet, mis su nii või teisiti paika panid.

Kuid enne kui ma jõudsin oma käed mutta lükata, meenus mulle see, mille pärast ma olin iga kell nõus kuulama mingi ennasttäis pesunaise nääklemist kui isanda sõimu- tema võlujõud.

Aga, Patroon…“

Mis on?“

Kas te ei saaks võlujõudu kasutada ja selle, mis iganes ta siis ka on, sealt lihtsalt välja tõsta?“

Ei!“ teatas ta rangelt.

Miks?“ ei jäänud minu poolt lisamata.

Sest mulle meeldib näha, kuidas sa muda sees ringi lased! Hakka kaevuma!“

Kohe kuidagi ei tahtnud, seega tõin uue argumendi: „Aga põllu peremees võib pahaseks saada, kui me tema põllul ringi müttame.“

Hakka kaevuma!“ nähvati mulle ainult.

Nojah, nüüd polnud enam midagi teha ja ma lükkasin oma käed haisvasse mudasse.

Mul polnud midagi muda vastu. Igatahes mitte kuni see oli kuiv ja metsa vahel maas. Aga ma olin metsalaps! Mis tähendas, et mind jättis täiesti külmaks see haisev ollus, mida võis leida kõikjalt, kus vesi liiga lahedalt maapinda niisutas.

Tõmbasin järgmise kesi oma mudasest august välja. See oli õudne- kes oleks arvanud , et neile nii palju asju külge jääb. Käisin kogu peenra läbi ja sikutasin iga viimse kui kesi oma pesast välja. Mitte midagi.

Ajasin ennast sirgu ja tõmbasin mudase käe seljaga üle otsaesise ning oiatasin siis nukralt kui sealt mu nina peale suur ports muda vajus.

Vaata!“ hüüatas Patroon äkki ja näitas täpselt peenra keskele, kus ilutses lame kivi T tähega.

Saatsin kõik põrgusse ja ronisin sellele järgi ning tõin isanda kätte, kes laskis kohe, kui ma selle tema ettesirutatud kätele tahtsin panna ,sellel maha kukkuda.

Mida veel?“ röögatasin pahaselt- kõigepealt laseb mul mööda mülkaid ronida ja siis saadab su toodud asja veel tolmu sisse tagasi kah!

Tasem, Jeco!“ kortsutas ta itsitades kulmu, „See on ju mudane.“

Sellised ilmselged tõekesed võtavad pahviks. Kükitasin maha, võtsin kivi ja tõmbasin selle oma varrukal oleva viimase puhta kohaga üle ning ulatasin selle säravhallina tagasi isandale, kes selle nüüd armulikult vastu võttis.

Ta uuris seda kivi lähemalt, naeratas siis nukralt.

Ootasin tema reaktsiooni.

Hakkame minema,“ ütles ta rahulikult kui tekopuu.

Aga see?“ lahmasin hooletult põllu poole.

See?“ ta näole ilmus jälle see vaikne naeratus.“ Heh,“ ta vaatas mulle hetke otsa ja tõmbas siis pöidlaga pori mu otsaeest. „Lähme,“

Avasin juba suu, et midagigi öelda, kuid otsustasin, et see oli üsna mõttetu. Võtsin oma Päikeseketta valguses särava kepi ja järgnesin talle tusaselt.

Siiski ei jätnud mind rahule, et me selle põllu nagu äkkega küntu endast järgi jätsime ja pöörasin ennast ümber.

Aga…oh!“

Kõik kesid olid omal kohal tagasi. Ja ka minu riietelt oli muda kadunud.

See pani kulmu kergitama.

Ma polnud kunagi näinud ,et ta oma oskusi palju kasutanud oleks. Väljaspool oma elamut veel vähem.

Ikkagi oli tore teada ,et ta oma oskusi tühja polnud lasknud ja et mina ka sellest vahelduseks mingit kasu lõikasin. Vähemalt ei piinanud mind teadmine ,et tagasi jõudes pean kuulama veel ühte ma – ei – ole – siin –selleks –et –sinu –pesu –pesta monoloogi. Dialoog oleks eeldanud ,et ka mina võtan kõnelusest osa, kuid ma ei teinud seda eriti.

Olin meelitatud, et ta minultki selle roka koristas.

Aga see selleks.

Tagasi jõudsime pea sama teed pidi nagu olime siia tulnud. Kõnelemiseks eriti mahti ei jäänud, sest Patroon pani sellise tempo peale, et mul oli raske temaga sammu pidada. Kordasin endale pidevalt lohutuseks, et tal on pikemad jalad kui mul. Muidugi oli sellest lohutuseks vähe, aga mis parata.

Nii!“ teatas ta ootamatult trepi ees seisma jäädes. „Mida see kujund sulle meenutab?“

Nahariba topiti mulle ootamatult lähedale nii, et selle ’kirgastav’ lõhn mu ninasõõrmeid ummistas.

Äsja tapetut looma!“ surusin nina kinni.

Mh?“ ta nuusutas seda ka ise. „Ma ei märganudki!“

Sest sa oled üle nädala pesemata, märkisin pahaselt ning tõmbasin ninaga märkamatult ka oma õlgu- see märkus oli parem tegemata jätta, sest ega ma ise palju paremini ei haisenud.

Uskumatu kui kergesti teine isik mõnikord su mõttekäiku sisse sulandub.

Kuule,“ ta sirutas ennast ootamatult minu poole ja nuusutas mu õlga väga lähedalt, „millal sina viimati ennast pesemas käisid?“

Oleksin ma olnud petron, oleksin seda lausa komplimendina võtnud.

Ja teie?“

Mina? Mis siin minuga pistmist on?“

No kuulge! Kui mees oskab pidevalt solvanguid teha ,siis õppigu mõni ka väärikalt vastu võtma.

Väga naljakas! Ja haavav!“

Miks haavav? Ega ma sind ju odaga torkinud!“

Ka sõnad võivad haavata.“

Ta mõtles hetke „Ma ei mõista!“

Mina ka mitte.“

Olgu, siis ma lähen nüüd ennast küürima ja sina otsid niikaua eluruumi läbi.“

Kui te seda soovite, isand!“ vastasin ohates.

Ta oli juba lahkumas, kuid pööras ennast ringi.

Jah, soovin küll!“

Ronisin trepist üles ja vedasin ennast tujutult läbi koridori eluruumi. Päikeseketas oli selle parajalt tuliseks kütnud ja kiirud sättisid ennast väätide vahele paremini magama. Oleksin tahtnud sama teha, kuid kahjuks ei olnud see hetkel võimalik.

Peavad need ilmad ikka nii palavad olema?“ ohkasin keppi vastu seina toetades ning hakkasin tuba läbi käima- alustasin paremalt ja liikusin ringiga tagasi oma endisele kohale.

Kogu reisi jooksul leidsin neli eset- kollase lilleõie, mille külge oli kinnitatud nahariba ja selle otsa tükike paberit E tähega isanda tooli pealt; veel ühe riba nahka üheksa märgiga akna külge riputatuna; peekrisse uputatud teeko lehe, millele oli sisse graveeritud K ja kiirupuuri alusele pandud suure shadi musta seemne, mille kriimustatud pinnaselt immitses verist mahla, moodustades I.

Asetasin asjad isanda lauale ja jäin ootama, et ta ennast kohale tooks.

Järgi ma talle ei läinud. Ta oli mehe kohta, kes oma ülaosa meelsasti demonstreeris, üpris haprake oma alakeha näitamise osas. Muidugi, need kellel seda vaja oli, need nägid ka alumist ,aga mind polnud kunagi nende hulka arvatud.

Noh, igatahes oli mul igav. Olin toa ligi kaks korda läbi kamminud ning olin üsna veendunud, et ma ei põrka enam millegi otsa, mis võiks vähegi mõistatusse lahendust tuua.

Pärast kolmandat tiiru ümber tema laua ja kiirupuuri olin ma väsinud. Vaimselt ilmselt, sest keha oli veel täitsa ärgas, kuigi palavus oli ka täitsa arvestatav tegur. Oli mis ta oli, ma võtsin oma padjal istet ja ootasin isandat sedapsi.

Ta tuli, kuub eest lahti, kaasas nuga ja peenikest musta niiti ning luukiir.

Ohoo, sa pole laiselnud!“ sõnas ta tunnustavalt asju uurides.

Tõusin üles ja jäin uut korraldust ootama.

Ma arvasin, et te juba käisite pesemas?“ Kes siis pärast pesu pead puhastab?

Ta paistis segaduses olevat. „Eh, mm, tead, jäta need asjad siia- kui need meile nägemiseks siia toodi, siis vaevalt keegi neid ära viib- ja tee vahepeal mu juuksed korda.“

See väljend tegi mulle ikka nalja- juukseid korda seada. Mida tal seal korda seada oli? Ilmselt tõmbas üle tüki aja endal üle kukla ja avastas, et ta kiilasus on kadumas.

Sulle teeb miski nalja?“ küsis ta mind uurides. Ta käed vajusid risti kõhule.

Ei midagi sellist,“ vastasin naeratusega, ning läksin ees toast. „Toon Karlokilt kuuma vett ja nõela.“

Pealae paljaks ajamine toimus alati välitrepi peal, kus Patroon armastas ääre peale istuda ja siis seal jalgu kõigutada, samal ajal kui mina olin sunnitud kummargil tema tätoveeringut mustast massist vabastama.

Asetasin kaks kaussi ja punasetähnilise peost veidi suurema vilja isanda kõrvale.

Kas nuga on ikka terav?“ küsisin õelalt kui ta mulle nuga ulatas.

Äkki peaks tal jah nürimaks laskma kuluda?“ väristas ta õlgu.

Naeratasin deemonlikult ning laskusin ta selja taha põlvili- nii oli kergem tema kuklaga tegeleda.

Segasin väiksemas kollases kausis purustatud kollase viljaliha pisku veega ning sahistasin sellesse peotäie sõmeraid ravimtaimi- piisavas koguses, nagu tavaliselt.

Patroon mu tegevust eriti ei jälginud. Otse vähemalt mitte. Ta uuris selle asemel kauguses olevaid teravmägesid ja kõlgutas jalgu.

Silma nurgast oli teda üsna kerge jälgida. Ta oli kuue seljast võtnud ning ma nägin kogu ta uhket tätoveeringut, mis oli mõnest kohast juba kergelt tuhmuma hakanud. Sellegipoolest oli see imeilus. Hea lõuend on aga kõige alus ja see lõuend oli ka omaette vaatamisväärsus.

Kaua suve lõpuni on jäänud, mis sa arvad?“ pöördus ta äkki minu poole.

Kuidas palun?“

Suve lõpp? Mis sa arvad, mitu nädalat jäänud on?“

Plätserdasin talle pähe esimese koguse vahtu löödud viljaliha, mis tahtis sealt kohe putku panna. Pidasin selle osavalt sõrmedega mehe otsaeest kinni, enne kui see ennast silma oleks jõudnud kukutada.

Miks te seda minu käest küsite?“ vastasin küsimusega. „Te teate kindlasti paremini.“

Jah, aga ma tahaksin teada, palju sinu arvates suve lõpuni on jäänud.“

Katkestasin oma tegevuse.

Ma ei tea,“ vaatlesin Maazukit. „Ei usu, et üle kahe nädala. Miks sa küsid?“ olin peaaegu tema kõrvale istunud, nii palju, kui sinna alusele mahtus.

Ma ei tea…“ ütles hääl mulle otse kõrva.

Vaatasin talle otsa ja naeratasin tunnustavalt. Ta ühmas vaikselt ja pööras oma pilgu tagasi kaugusesse.

Ajasin ennast tagasi põlvedele ning määrisin ka ülejäänud segust talle õhukese kihina peanahale.

Kuulasime, kuidas linnas hakkasid kõlama munkade trummid.

Kas täna on palvuse päev?“ jätkasin vestlust.

Jah, teise nädala esimese tsükli päev.“

Ma ei pannudki paljuga mööda.“ Mõtlesin valjusti.

Võtsin noa ja tõmbasin kergelt üle tera, nii et see mulle õrnalt naha marraskile tõmbas. Tõmbasin ta pea lõua alt kindlalt oma haardesse ja tõmbasin noaga tal üle pea. Alles jäi sirge sinine vastu Päikeseketast särav triip. Ei tilkagi verd. Nagu kord ja kohus.

Lasin ta pea lahti ja pesin noa kausis puhtaks. Vesi oli peaaegu tuline, nagu nugagi, mis eelnevalt selles oli soenenud. Polnud kartagi, et vesi maha jahtuks, sellise palavusega küll mitte.

Patroon liigutas ootamatult ning tera libises kergelt nagu udusulg üle minu paljastatud peopesa.

Surusin huuled tugevalt kokku ja hammustasin neist kahest alumist, et vait jääda. Lootsin ,et see on üks neist kordadest, kui suur haav valu ei tee, vaid sinust tuikudes kuhugi kaugele jääb, nagu polekski ta sinu küljes. Aju kahjuks seda muinasjuttu ei tunnistanud, vaid andis kohe kahekordse annuse valu- ühe selle eest, et haava põhjustasin ja teise, et olin ullike ja sellele liialt tähelepanu pöörasin.

Pisar tungis silmast välja sama kiiresti kui veri, mis iga tuksega aina rohkem mu kehast välja voolas.

Ohkasin südamest ning tõmbasin noa kuumast veest, mis nüüd oli omandanud juba punase värvuse. Vaatlesin, kuidas vesi säraval kaunistusteta teral mu verega segunes ning tõmbasin oma terve käega mehe pea uuesti paigale ning tõmbasin teise puhta triibu üle ta pea.

Pidin kiirustama, sest viljaliha kippus kergesti ära kuivama.

Olin viimaste tõmmete juures, kui olin sunnitud nuga tugevamalt oma pihku suruma ning veri otse Patrooni silmile tilkus.

Sadu? Sellisel päeval?“ imestas ta ja avas kiiresti silmad, tõmmates käega üle silma.

Tõmbusin tagasi, et ta saaks ennast paremini trepil liigutada.

Veri?!“ Ta tõmbas ennast teisele astmele püsti. „Kas sa lõikasid mulle jälle sisse?“ käratas ta pahaselt ning vedas pahaselt üle oma kukla, kust leidis veel minu verd.

Ei!“ pudistasin kiiruga, üritades anda oma häälele kindlat kõla. See polnudki nii kerge kui ma lootsin.

No kust see siis tuli?“

Ma lõikasin endale sõrme,“ selgitasin.

Sõrme?“ ta hääl vaibus. „Näita siia!“

Ma ei mõtlegi!“ teatasin uhkelt ja ajasin ennast jalgadele, jättes käe selja taha varju.

Ära mängi! Näita siia!“

See pole midagi!“

Jeco!“

Kui asi läks isiklike nimedeni, oli aeg alluda, ja ma näitasin talle oma katkist ’sõrme’.

Taevased hoidku! Ja see on sinu meelest sõrm või? Mis territooriumilt sa küll tuled?!“ Ta jätkas veel oma pomisemist ja pahandamist mõnda aega, kuid sidus samal ajal juba mu haava kinni rätikuga, mille ma tema pea jaoks olin toonud. „Lase Karlokil kohe midagi sellele peale panna!“

Jah, isand!“ keerasin ennast juba minekule, kui jäin hetkeks ikkagi sinna. „Aga teie pea?“ küsisin ärevalt.

Sa ajasid selle paljaks, ajasid?“

Noogutasin.

No siis on sinu osa täidetud- kao kööki!“

Kohe, isand.“ Ma ei lasknud seda kaks korda öelda ,sest ausalt öeldes oli see ikka päris valus haav.

No mis sul küll arus oli?“ jätkas Karlok sealt kus isand pooleli jäi.

Minul oli sellega vähe pistmist!“ üritasin ennast kaitsta.

ja seda peab uskuma petron, kelle juurde sa oled ilmunud tuhandete minihaavadega! Ja mitte kunagi polnus sul sellega mitte midagi tegemist!“

No vabandage väga, aga mõni meist ei ela ainult köögis või prostode sängis!“

Ära vabanda!“ käratas mehike ja pigistas haava.

Ai, sa teed haiget!“

Ja siis? Isand teeb veelgi enam kui kuuleb sind seda sõna ütlemas!“ ta sidus mu haava korralikult kinni. „Mnjaa, pesunaine saab jälle röökida- kujutad ette, veel üks hilp sinult pesus! Ta nõuab sult varsti lisapalka selle eest!“ Ta nägu säras tähtsusest.

Rikkusin selle rõõmuga ära: „ Kui sa juhuslikult seda räbalat vaatasid, siis kuulub see hoopis isandale!“ Põikasin tema sõbramatsu eest kõrvale ja hüppasin naerdes punaste kardinate taha.

Ära mõnita, tüdruk!“ kuulsin veel tema jutu kaja, kuid suundusin oma kätt imetledes eluruumi, kuhu olin ennist näinud isandat suundumas.

Lükkasin kardina eest ning astusin ruumi.

Jätagi see eest ära!“ nõudis Patroon.

Tõstsin kardina üles konksu otsa.

Läksin tema juurde.

Kas said käe seotud?“

Noogutasin.

Olgu, siis seo mu habe ära!“

Teadsin ,et see ei saa olema üks meeldivatest kogemustest, kuid täitsin siiski tema nõudmise ja võtsin laualt luukiire, vedasin sellele niidi taha ning ootasin, kuni isand ennast paremini istuma sättis.

Kas ma jätkan varasemat mustrit või alustan midagi uut?“

Jätka varasemat.“

Jah, isand!“

Pöörasin oma pilgu tema ainsale musta juukse salgule ,mis ta nägu ehtis. Habet mina ei ajanud, sellega tegeles Karlok. Ja nagu ma märkasin, võinuks ta vabalt ka paremat tööd teha, kuigi kaugemalt vaatajale jäi see üsna märkamatuks.

Patroon oli silmad kinni pannud ja ootas pingeliselt, kuni ma oma tööga lõpetasin. Karlok seletas mulle kord, et talle ei meeldivat inimestele otsa vaadata, kes temaga tegelevad. Nojah, ega mulle ka eriti ei istuks kui keegi sulle pidevalt silma vahiks, või siis, sinu nägu, jättes silmad ilma igasuguse tähelepanuta.

Valmis!“ andsin oma lõpetamisest teada ning asetasin luukiiru tagasi lauakesele.

Isand noogutas ja naaldus tagasi vastu seljatuge.

Kas viin need ära?“

Mis asjas?“

Luukiiru ja niidi.“

Tee seda.“

Tegelikult poleks ma pidanud seda isegi mitte küsima ,vaid kohe tegema.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: