Vaalade tants – osa 16

Vihm muutus väljas veelgi hullemaks ja torkis min teravalt vastu nägu kui ma sellest ennast läbi üritasin suruda.

Rangelt hoidsin sõrmede vahel seemneid, kuigi sellises ebamäärases täidetud õhus ei tahtnud nad mulle midagi näidata. Ainuke, mida nad põhimõtteliselt valgustasid, olid mu küüned.

Siiski ei andnud ma alla ja purstisin edasi.

Äkki jäin ma seisma ja vaatasin ennast ümbritsevat halli seina. Olin eksinud. Kui ma aega õieti tajusin, pidanuksin ma juba ammu linnas olema, aga mida polnud, olid majad.

Millal see veel juhtus? Ma ei pannud tähelegi, millal ma teelt kõrvale astusin.

Kükitasin ja uurisin enda jalge all olevat maapinda, mis koosnes peamiselt klibust ja mõnest üksikust rohuliblest, mis olid nii maa ligidale pekstud, et oli raske aru saada, kas tegu oli taime või lihtsalt mõne uue kiviga.

Sirutasin peopesa vastu pinnast. See oli soe, hoolimata jahedast vihmast.

Kuhu ma sattunud olen?“ pomisesin endamisi hirmunult ning ajasin end uuesti püsti, kissitades silmi ja pannes kätt saju eest kaitseks ette, et kaugemale näha. Mitte midagi.

See oli õige aeg paanikaks.

Tõmbasin oma kepi tugevalt enda vastu ja naaldusin tugevalt selle vastu. Jätkasin ümbruse silmitsemist lootes kas või väikest varjugi näha, kuid pidin pettuma, oleksin kui kose all seisnud.

Ka ei kuulnud ma midagi, sest sahin oli liiga vali. See häiris mind samapalju kui teadmine, et mu nägemismeelest pole kasu. Ka ei saanud ma toetuda oma ninale, sest vesi uhtus aroomid ära.

Kõige kaugem objekt, mida ma märkasin, oli vist kaks seiki, aga ma ei saanud isegi selles kindel olla.

Süda mu rinnus hakkas puperdama.

Seisin seal veel veidi, enne kui otsustasin pärast pikka vaagimist edasi minna, lootuses et mingi hetk jõuan ikka majadeni. Või siis puuni või näen vähemalt mõnda olendit, kelle järgi saaksin mingitki kinnitust, et ma ei ole hulluks läinud.

Kuigi mu sünnilohas sadas päris tihti, ei mäletanud ma iialgi midagi nii hullu, kui hetkel alla tuli.

Astusin ettevaatlikult edasi, kuulatades iga kolme sammu tagant ümbrust. Olin rahutu ja see tunne süvenes iga mu liigutusega.

Äkki tundsin õlal rasket kätt, mille ainus eesmärk paistis olevat mind vastu maad pressida.

Lõin automaatselt oma kepi otsa selja taha, suunda, kust arvasin kätt ennast haaravat. Kostus vaikne oiatus ja sõrmed kadusid.

Hüppasin ringi, relv kaitseasendis ja otsisin hirmunult enda ründajat. Mu selja taga polnud mitte kedagi.

Teine käsi haaras mind selja tagant.

Keerasin sellel sõrmed tagurpidi, nii et kõlas raksatus, mis tähistas kondi murdumist. Kellegi kiljumine tahtis kõrvad kurdiks lüüa ja käsi kadus uuesti.

Nüüd tundsin juba paanikat. Ka seekord ei paistnud mu selja taga kedagi.

Keerutasin ennast, nutt hirmust kurgus-polnud ma mingi eriline tapamasin, vaid hingega olevus- ümber oma telje, üritades vältida järgmisi käsi, mis nagu pimedusest minu poole küündisid ja minust kinni tahtsid haarata.

Valgusseemned olid klibule laiali kukkunud ja valgustasid nüüd selgelt minu ümber toimuvat. Kuid ma nägin ainult nii palju, et kepiga vastu näppe anda, kuid valgus ei ulatanud kahjuks kaugemale minu ründajate nägusid valgustama.

Üks ühe vastu võitlust ma ei kartnud ,aga neid käsi tuli aina juurde ja ma polnud veel nii osav, et oma neljateistkümne, nii palju kätepaare suutsin ma märgata, vastu saada.

Korraga kuulsin jooksusamme, mis mulle kiiresti lähenesid.

Sellele lisandus tugev sahin, mis minust eemaldus. Ilmselt hirmutas neid miski ja ma ei saanud mitte väita, et ma nendega selles mõttes ei ühinenud- olin sama paanikas kui nemadki. Ma südames vähemalt lootsin nii.

Pöörasin ennast sammude poole, kepp tugevalt ja kindlalt kätel puhkamas, ootel, millal saab järgmise obaduse anda.

Jeco!“ kuulsin äkki tuttavat häält.

Isand?“ Olin jahmunud, kui ta äkki mu valgussõõri astus.

Mis sul küll arus oli, et üksinda sellise ilmaga välja ronisid! Taevased võtku, nagu mul veel vähe muresid oleks! Miks sa küll siia ronisid? Deemonitele söögiks?“

Olin õnnest, et keegi mu üles leidis nii ogar, et ei pannud tema kärkimist õieti tähelegi. Langesin talle rõõmust kaela ja kallistasin nii tugevalt kui suutsin.

Oled sa päris segi läinud või?“ pahandas mees ennast veelgi rangemaks sundides, kuid siiski vastas ta mu ootamatule reaktsioonile.

Ma ei lasknud teda kohe lahti, kui see lõpuks ka minu teadvusesse jõudis, millega ma järjekordselt hakkama olin saanud, vaid embasin teda veelgi tugevamalt, endal silme ees pilt temast nukrana seal akna all istumas.

Ta ei öelnud enam sõnagi, vaid lasi sel rahulikult sündida. Arvasin, et ehk oli tal kallistust isegi vaja, kuigi talle võis imelik olla ,et keegi täiesti võõras teda sellise aktiga õnnistab, eriti kuna tavaliselt ei sündinud seda muidu kui ainult elukaaslaste vahel

Olin esimene, kes lahti laskis. Tundsin ebamugavust, kuid see oli kerge hajuma, nagu ka teadmine ,et me seisime ikka veel muda sees, kus roheliselt helendavad seemned hakkasid juba oma jõudu kaotama ja et Taevased tahtsid meid sinna samma vee alla matta.

Tule, lähme tagasi. Siin saab läbimärjaks.“

Parandus, me oleme juba läbimärjad.“ Torkasin.

Parandus, sina oled! Minul on vahatatud aluspinnaga kasukas!“

Vajusin kohe paar sentimeetrit lühemaks. Miks ma ise selle peale ei tulnud, et mõni taoline võtta?

Ta läks ees ja juhtis mind kindlalt tagasi püramiidi juurde. Ta oli rahulik ja nagu hoopis teine inimene.

Kõndisime tükk aega kuni minu üllatuseks seisin lõpuks vastamisi püramiidi kollaka seinaga.

Kuhu sa jääd? Tule nüüd!“

See ei kõlanud üldse kurjalt.

Trepist sain ma vaevata üles, sest tuul oli õnneks teisest küljest, kuid tuppa mind ei lastud.

Tõmbasin eesriide kõrvale kui mulle äkki käsi ette pandi ja Karloki turtsuv nägu nähtavale ilmus.

Jalanõud jäta välja!“

Mida?“

Jäta oma porised jalanõud välja!“

Aga…“

Korista nad jalast!“ nõudis petron.

Karlok, lase ta tuppa!“

Jah, isand!“ käsi kadus ja ma sain lõpuks ometi varju alla.

Jätsin oma kasukad ja jalanõud nurka, mida Karlok mulle näitas ja läksin riideid vahetama.

Avasin oma riidekasti ja vajusin selle kõrvale istuli. Sealt vaatas vastu viimane riidepaar, mis tähendas aga, et kui midagi veel juhtub, olen päris palja persega. Ja seda veel viisakalt öeldes.

Siiski toppisin viimased hilbud selga- roostepunase põhjaga kleitpluus ja laiemalõikelised rohekad püksid.

Jalanõude koha pealt oli küll kööga ja ma minu pettumuseks polnud mul enam ühtegi alles. Kivipõrandad olid veel takkaotsa külmad, mis mind samuti eriti ei vaimustanud.

Võtsin märja riidekuhja sülle ja viisin selle köögi kõrvale hunnikusse, kuhu olid maandunud juba ka teised riided.

Astusin kööki teiste juurde, sest tavaliselt kogunesime sinna, kui külmem aeg oli- ainuke koht majas, kus asus tulease.

Ma ei pidanud pettuma, nad olid seal. Ka rekaadid olid siia toodud ja kudrutasid lae alla seatud õrrel võidu kiirudega, kes istusid teisel õrrel soojemas kohas.

Patroon jätkas rahulikult oma tee rüüpamist ja Karlok tegi edasi korvi, millega ta parasjagu tegeles.

Võtsin laua ääres istet ja vaatlesin neid mõlemaid üsna varjamatu huviga. Või siis hirmuga, aga kes sellest hoolib? Mina näiteks.

Kalok, too meile esseleid!“ teatas Patroon äkki.

Miks Jeco seda teha ei või?“

Sest ma palusin sind?“

Alati kui mul midagi teha on vaja…“ torises väike kiilakas.

Ma olen veel siin!“ märkis isand pahaselt.

Jajah!“ hüüatas petron, kuid kadus siis kiiresti.

Nii, ja nüüd räägi mulle, mis sundis sind saju kätte ronima?“ pöördus ta rahulikult minu poole ja viskas teepaksu kaminasse.

Ühtäkki tundus see põhjus, mis ennist oli täitsa kobe, tühja ja tühisena. Seepärast otsustasin selle enda teada jätta.

Jeco?“

See polnud enam nii sõbralik.

Ma läksin preili Adima järgi…“ vastasin siiski vastumeelselt. Olin niigi ühe oma valedest mõtlematult ära kasutanud ja ei tahtnud seda ka nüüd teha.

Miks sa seda vajalikuks pidasid?“ imestas Patroon.

Sest te olite… ma ei tea…nukker ja ma arvasin, et teil on vaja rääkida ja kuna te meiega ei tahtnud suhelda…“ alustasin, iga teise sõna järel uusi sõnu otsides.

Miks ma ei peaks teiega suhtlema?“

Ta vist tundis ennast puudutatuna.

Jätsin sellele nagu kogemata vastamata ja jätkasin: „ja ma arvasin, et ehk soovite te siis hoopis rääkida preili Adimaga. Ma ei mõelnud vist eriti…“ lisasin ruttu.

Ta vaikis ja uuris mind imestunult.

Ma arvasin ,et ehk on teil temaga lihtsam suhelda…“ üritasin ennast välja vabandada.

Ta hakkas tasapisi naerma.

Kas sul ei tulnud pähe, et võib olla ma ei tahagi kellegagi rääkida, vaid eelistangi lihtsalt istuda ja mõtiskleda?“

Tuli küll…“ pidin tunnistama.

Ja sa ikkagi läksid?“

Kehitasin õlgu.

Selge…“ Ta naeris endamisi.

Tundsin ennast juba niigi ebamugavalt.

Karlok jõudis tagasi kausitäie punaste marjadega, mille ta isandale ulatas.

Mis te naerate?“ ei saanud ta aru.

Mina ei naera!“ teatasin ja tõmbasin jalad pingile enda alla, et neile veidigi rohkem sooja anda. Nägin, et petron oli mu jalanõud juba kuivama riputanud.

Tundsin ennast halvasti, et isandale tuska valmistasin ja veel rohkem, et ei saanud mingit pidi ka vabandada. Aga arvan, et ta sai aru, et mul oli kahju.

Tuli praksus ja heitis ümbritsevale kollase valguse. Rekaadid, kes oma kiigel edasi-tagasi kiikusid olid poolunes ja kiirud juba kaugel unede ilmas. Ega ma ise palju paremas seisus ei olnud, see väike retk tundmatusse oli olnud väsitav.

Deemonid liiguvad täna ringi.“ Teata Patroon äkki.

Mh?“ see ajas mind üles ja ma sirutasin ennast veidi, et sellest kummalisest pilvest ennast vabastada.

Jah, ma kuulsin, et nad armastavad selliseid ilmasid.“ Lisas Karlok korvi punumist jätkates.

Silme ette kerkisid imidžid kätest, mis minu järgi haarasid. Mu tuju läks veel kehvemaks.

Kas midagi on valesti?“ äratas isand mind ootamatult.

M-miks sa küsid?“ ei saanud ma aru.

Sa muutusid äkki nii süngeks.“

Ma ei tea…“

Jah, tüdruk ,sa oled nii vaikne!“ ei jätnud ka petron asja sinnapaika.

Ma ei tea… Külm on olla.“ Tõin lolli vabanduse ja istusin tuleasemele lähemale.

Jutujärg vajus soiku. Läbi seinte oli kuulda vihma ja tuule sümfooniat, kuid see oli ka kõik.

Ajasin end üles. „Loodus kutsub,“ vastasin Karloki küsivale pilgule ja suundusin pimedusse.

Ajasin oma asja ära ja astusin parasjagu uksest välja kui mu ninna jõudis imelik lõhn, nagu oleks märg koer tuppa tulnud.

Loom? Meil ei ole selliseid loomi ruumides…“ imestasin. Tardusin paigale.

Kuid midagi ei järgnenud.

Hingasin sügavalt ja paterdasin tagasi kööki, lihtsalt et öelda ,et ma kavatsen nüüd põhku pugeda, kui neil midagi selle vastu pole, ja kadusin oma ruumi.

Ainult selleks, et avastada, et olin oma akna kinni jätnud katmata ja kuni ma mõnusalt tuleaseme paistel olin peesitanud, olid Taevased minu voodi viisakalt täis siristanud.

Vandusin neile tõsist kättemaksu. Võtsin kõik katted maha ja toppisin akna kinni. Siiski oli voodi liiga märg, et sellele magama heita ja ma vedasin oma kondid eluruumi, kuhu olin oma padja jätnud.

Lasksin oma kukrust paaril seemnel laual olevasse veeanumasse langeda ja võtsin padjal istet, tõmbasin põlved rinnale ning jäin loiul pilgu tuba vaatlema. Isanda tool oli ikka veel sama koha peal, kus ma seda viimati nägin- minu padja kõrval; kiirude puur oli samuti tühjana oma koha peal.

Nägin, kuidas kardinad ukse ees liikusid ja selle tagant pikad tumedad sõrmed nähtavale ilmusid, mis sirutasid ennast valge kardina peale. Nendel sõrmedel olid pikad küüned ja läbi süsimusta naha oli torgitud tuhandeid lühikesi hõbedast okkaid. Igal sõrmel oli kuus suuremat, lisaks rõngad, mis läbisid teravalt kogu ülejäänud käe selga.

Olin vagusi ja istusin seal nii tardunult kui suutsin, lootes, et see, mida ma näen, on puhas viirastus.

Ilmus teine käsi, millel olid samamoodi nahast oma viis teravaotsalist poolkuu sarnast ringi läbi torgatud.

Nad hakkasid riiet eest ära tõmbama. Kuid miski segas neid ja käed kadusid.

Nüüd kuulsin juba ka ise vaikseid samme ja lohiseva riide heli, mis toale lähenes.

Patroon sisenes ja jäi mind üllatunult vaatama.

Sa pidid ju magama minema?“

Mu voodi on märg. Tuul on magamistubade poolt ka ja peksab seda aina juurde.“

Unustasid akna kinni toppida?“

Noogutasin.

Ta suunurgad kerkisid natuke kõrgemale, kuid rohkem ta ka ei midagi ei küsinud, võttis ainult oma toolil istet ja pööras pilgu tagasi taevasse.

Vaatlesin tema kõrki hoiakut ja rohelisi silmi, mis taevast uurisid. Tal oli jälle see nukker ilme, millega ma ta hommikul leidsin.

Ta habe vajas sidumist ja pealagi kiilaks ajamist. Tegin endale märkuse see homme ette võtta ja ära teha. Ma alles tegin seda mõne nädala eest! Lausa uskumatu, kui kiiresti need tal kasvasid. Minu omi pidi pügama iga paari kuu tagant ja pärast nende mahalõikamist võttis kasvamine veel vaevalisemalt aega.

Sõrmitsesin oma patsi lahti ja lasksin märjad juuksed lahtiselt õlgadele. Tegelikult ei olnud need enam nii märjad, kuid ikka veel niisked ja ma olin täiesti kindel ,et need ei kuivaks ka homseks ära kui ma neid lahti ei tee. Harutasin tuule segi aetud nutsakad lahti ja kontrollisin, ega pärlid välja ei hakka tulema.

Kui olin sellega lõpule jõudnud, oli ka viimane hetk, mil valgusseemned särasid. Pärast seda nende helkjas valgus kadus, jättes meid pea täielikku pimedusse. Kuid mitte kauaks- sadu lõppes ja Maazuk ilmus pilvede varjust välja, kastes meid üle hõbedase küllusega.

Vaatasin Patrooni, kuidas ta nahavärv muutus, silmad sinakalt läikisid ja roheline kuub, mida ta kandis omandas hallika tundmatu tooni.

Ohkasin, mul polnud enam midagi teha. Ja ma ei kippunud eriti temaga ka rääkima. Ta tahtis rahu.

Kuid üks asi oli kummaline. See, et iga kord kui Patroon lähenes, need käed kadusid. Oleksin hea meelega tahtnud selle kohta talt selgitust küsida, kuid ei tahtnud teda sellega segada. Pealegi ei oleks ta mind eriti vist ka uskunud ,sest enamasti peeti deemoneid ikkagi hirmujuttudeks ja oma usaldust sellega vähendama ma ka ei hakanud.

Kujutage ette: täisaruga täiskasvanu usub kõike, mida talle ette söödetakse. Seda ei saanud ju lihtsalt endale lubada!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: