Vaalade tants – osa 15

Kujutate ette! Ta võttis need sõrad meil ära alles kolmandal päeval! Ja kogu selle aja jooksul käis meil kolm külalist. Ma ei liigutanud ennast kordagi oma kallilt padjalt. Lihtsalt pressisin oma suu kinni ja istusin vakka oma koha peal, tehes ennast nii väikeseks kui võimalik ja saates ta kus seda ja teist iga kord kui ta kavatses midagi jälle tahtma hakata. Seda muidugi ainult mõttes, sest päriselus oleksin saanud endale hoopis uued seljauimed, mida mul hetkel veel ei olnud.

Oma uue või siis teisiti öeldud vana seisundist leidsin ma ennast ühel vihmasel hommikul. Suutsin vist Karloki üles ajada selle rõõmuhõiskega, mis mu suust tuli. Nojah, ega tema vähem õnnelik olnud- olete te kuulnud, kuidas keegi lihtsalt rõõmust pidevalt edasi-tagasi tatsub?

Igatahes, nagu ma ennist ütlesin- väljas sadas. Tihedalt. Mitte äikest, sest sellega koos ei nähtud siin kunagi vihma, aga lihtsalt niisama vesist ollust ,mis Taevaste poolt alla tuli.

Oleksin rõõmuga öelnud ,et oli ka viimane aeg, kuid ma ei vaimustunud eriti vihmast. Kuigi tema olemasolu ei muserdanud mind ka eriti. Ikkagi oli kurb, et just sellisel rõõmutul päeval osutas Patroon meile sellise teene ja eemaldas kabjad just siis kui me nende üle veelgi suuremat rõõmu oleksime tundnud.

Miks? Sest kivine põrand ei ole paljastele jalgadele just kõige meeldivam avastus.

Läksin oma igahommikusele äratamisprotsessile hüüdes veel selja taha: „Homme lähed sina, Karlok- kas või oma rokaste sõrmedega!“ itsitasin omaette rõõmsalt. „Siis saab mu hell sinikas vast veidikenegi aega paraneda.“

Lükkasin kardina kõrvale ja astusin sisse kuid minu üllatuseks oli voodi tühi.

Isand?“ tundsin juba, kuidas süda äkki raskeks läks. See polnud normaalne. „Patroon?“

Tormasin tuppa ja otsisin kõik mõttetud paigad üle, mis mulle ette jäid- isegi kardinad, mis, nagu ma hiljem tõdema pidin, tegelikult paistsid vägagi läbi.

See ei parandanud aga minu tõusvat paanikat.

Seisin hetke keset tuba, ja vaatasin, kuidas piisad tuulega voodini lendlesid ja muretult sellele maandusid, kastes sellel lebavad nahad servast märjaks.

Hingasin sügavalt sisse ja välja. „See pole midagi, mille pärast endast välja minna. Kindlasti kaugel sellest.“ Mudisin hammastega oma huuli, vandusin ja jooksin koridori.

Ma ei hüüdnud teda, me komme keelas seda. Kellegi hüüdmine tähendas kutsutule halba õnne. Teekodele see tegelikult ei kehtinud, sest nemad ei pidanud seda tõeliseks. Siiski ei tahtnud ma riskida.

Vaatasin igasse tuppa ja ruumi, mis mulle ette jäid, mida polnud palju, kuid mis olid täna tänu pilvedega kaetud taevale üsna pimedad.

Teda polnud neis mitte üheski.

Kohtasin Karlokit ja kurtsin ka talle oma muret, kuid ka tema polnud isandat näinud. Ta pühkis oma jahused käed põlleserva puhtaks ja jooksis samuti isandat otsima.

Jõudsin lõpuks eluruumi lähedusse, kus kuulsin vaikset köhatust. Tasastes ruumides on sellised detailid hästi kuulda, teate.

Lükkasin kardinad eest ja jooksin tuppa, ise hingeldades jooksust, mis mind tegelikult üldse hingeldama ei ajanud. Avasin juba suu, et talt küsida, miks ta enam ei maganud, kuid vaikisin.

Patroon oli oma tooli akna juurde vedanud ja istus seal, kinnitatud kardina varjus ja vaatas selle kõrvalt välja, otse taevasse, nukralt.

Mind üllatas tooli asukoht- ma ei teadnudki, et seda üldse on võimalik liigutada. Nii kaua kui ma siin olin olnud, polnud seda mitte keegi kunagi liigutanud, nüüd aga oli see ühtäkki akna all.

Aga see oli kõrvaline asi. Patroon oli nukker ja ma ei osanud sellest midagi arvata.

Muidugi olin teda ka varem kurvana näinud, aga see oli teistsugune- ta ei olnud masenduses ega karjunud meie peale ,vaid lihtsalt istus ja vaatas taevast. Kurvad inimesed ütlevad midagi, nutavad, tormavad ringi ja ei püsi paigal või põgenevad kui keegi neile läheneb, mitte ei istu paigal ja vahi õhku. Vihmapiisku hetkel, aga see pole ka tähtis.

See oli kummaline vaadata, kuid samas väga ilus. Ta ei liigutanud kogu selle aja jooksul kui ma seal olnud olin, arvan, et ta ei märganudki minu saabumist.

Äkki oligi see põhjuseks, miks meie sõrad kadusid? Sest ta ei viitsinud meiega enam mängida?

Mind ei huvitanud enam, miks ta voodis ei olnud, see muutus ühtäkki nii tühiseks. Küll aga, miks ta kurvalt siin istus. Pealegi pimedas, kui tal oli terve ladu valgusseemneid täis. Kuulsin isegi rekaade ringi siblimas, nende lohisev saba järgi võisin ma alati kindel olla, millega tegu.

Kiirud olid vait ja magasid. Täielik vaikus. Imestasin, kuidas ta küll ei märganud ,et me teda otsisime. Seda oleks pidanud juba teisest püramiidi otsast ära kuulma.

Nagu kinnituseks minu jutule, saabus Karlok oma tõtakal sammul ja pidi mulle äärepealt otsa jooksma.

Ma ei leia teda!“ sisistas ta vaikselt. See oli kummaline, kuid arvasin ,et see võib olla põhjustatud vihmast.

Ma leidsin,“ vastasin lummatult isandat vaadates.

Tõesti?“

Panin sõrme talle suule, sundides teda vaikima. Ta heitis mulle küsiva pilgu, kuid ma raputasin pead.

Miks?“ ei saanud ta mitte suud kinni hoida ja ma kortsutasin pahaselt kulmu.

Mine!“ andsin talle käsu.

Ta ei tahtnud mind kuulda võtta, kuid tegin end vägagi mõjuvaks ja ta lahkus, veidi torinal, kuid siiski, jättes meid üksi.

Ta ei mõistnud sellist asja nagu nukrus. Petronite jaoks oli see lihtsalt igavuse märk ja vajadust otsida endale seltsiline.

Nägin, et mu padi oli ikka veel akna all. Isand oli oma jalad sellele toetunud ja silus nüüd oma habet.

Lähenesin talle nii vaikselt kui sain ja võtsin padjal tema jalge ees istet, nii et jäin näoga tema poole.

Ma ei tulnud, et tema üksindust segada ega ka selleks, et ta ennast ebamugavalt tunneks. Tahtsin lihtsalt siin olla.

Äkki tahab ta kellegagi rääkida, mõtlesin endamisi, kuid millegipärast ei olnud üldse sellist tunnet, nagu ta tahaks meeletult minuga midagigi jagada, mis tema mõtetes mõlkus.

Möödus mitu tundi ja ta polnud ikka veel ennast liigutanud. See muutus vaikselt häirivaks juba. Ma ju nägin ,et ta ei maganud, ei olnud ka mõtterännakule läinud. Aga ikkagi ei liigutanud ta silmalaugegi, vahtides ühte punkti kusagil kaugel, näol selline masendus, et tekitas ka minus masendust.

Hiilisin vaikselt minema. Ma ei saanud teda aidata, isegi kui tahtnuks. Mul polnud selliseid kogemusi. Aga päris niimoodi teda ka sinna jätta ei saanud. Ma ei osanud talle otsagi vaadata enam.

Aga üks inimene oli, kes oskas; kel olid olemas vastavad kogemuse, kes teadis, mida taolistel olukordadel teha.

Jäin ukse kõrvale seisma ja toetasin ennast lõpuks vastu selle serva, teda murelikult uurides. Olin üsna kindel, et ta jääb sellesse seisundisse veel kauaks.

Olin kahe vahel: kas jääda siia ja valvata teda järgmised mitu tundi kuni maailm vahepeal hukka jõuab minna ,või saata maailm ise hukka ja kutsuda preili Adima, kes kindlasti teadis, mida ette võtta. Maailm oleks hukka läinud enamasti küll ainult minu vaatevinklist ,sest kui ma õieti arvasin, ja nukrusele järgnes masendus, olin ma järjekordse needuse all kinni.

See polnudki nii kerge otsus.

Võtsin siiski südame rindu ja tõin toast mantli, mille ma tugevalt endale ümber mässisin. Loomanahk on hea kaitse külma, vihma ja kõige muu eest, mida Taevased tavatsesid alla saata. Sellistel hetkedel taipad, miks nad nii rahulikud on ja kõigest puutumatult ringi luusivad. Tõin ära oma kepi ja suundusin välisukse poole.

Lisaks vihmale oli ka tugev tuul. Ma ei tahtnud sellise ilmaga välja minna. Üldsegi mitte. Aga isanda nurkust ka näha ei tahtnud.

Tõmbasin mantli tugevamalt ümber ja otsisin nagi küljest oma krõpskinnast, mida seal muidugi ei olnud.

Karlok?“ kõrgendasin oma hääletooni.

Nurga tagant ilmus kiilakas peanupp.

Mis sa tahad?“

Kas krõpskinnas on jälle sinu juures köögis?“

Jah, mis siis? Lähed kuhugi välja?“

Pean minema.“

Ohkasin endamisi, piiludes valge kardina tagant väljas möllavat maru.

Isand käskis?“

Ei, aga ma pean minema.“

Kui isand ei käskinud, siis miks sa lähed?“

Ta käed puusas hoiak oli pingutatult tõsine, kuigi loid ja huvitu. Jätsin ta küsimusele vastamata.

Olgu, aga vaata et sa kauaks ei jää! Kui isand üles ärkab ja s…“ ta kadus kööki kinda järgi. Nii ma vähemalt oletasin.

Kinda asemel tuli ta tagasi kausitäie valgusseemnetega.

Peida osa vihma eest ära ja kasuta neid ükshaaval. See veel puuduks, et sa kuhugi ära eksid.“ Ta peitis neid suure peotäie mulle vöötaskusse ja valas natuke ka mulle pihku.

Ma võtan Zibu kaasa?“ pakkusin, üritades seemneid mitte maha pillata.

Ära mängi lolli! Ta hammustab sul enne kõrva peast kui on nõus oma suuri silmi viham käes leotama.“

Tõsi ta ju oli, erilised vihmasõbrad nad ei olnud. Ja nagu mõnituseks nägin silmanurgast, kuidas kaks rohekat valgusjuga üle seina jooksid.

Aga krõpskinnas?“

Siin, ripub otse su nina all!“

Mida?“ pöörasin ennast üllatunult ringi ja see oli tõepoolest täpselt mu silmade kõrgusel, küll aga valel pool ust.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: