Vaalade tants – osa 14

Hommikul ärgates oli see minu esimene mõte: „ No oli tarvis seda mainida!“

Miski mu toas haises meeletult halvasti ja see ei olnud mitte mina.

Kas sina loopisid selle mulle keset tuba?“ Karjus isand mind voodist välja tõmmates.

Mida? Misasja?“

Sina, kas sina viskasid selle naha keset minu tuba?“

Tõmbasin käega üle uniste silmade.

Mis naha?“

Selle!“

Ja see haisev ollus lükati mulle nina alla.

Vhoouuhhhh! See on tappev, Patroon!“ lükkasin selle tagasi.

On jah!“ mees lausa röökis ja mul tekkis juba tunne ,et seekord ma ilma needuseta ei pääse.

Kas see on mingi halb nali sinu poolt või? Ah?“ Ta trampis mu väikeses toas ringi sellise tuhinaga, et mul tekkis juba kahtlusi, ega põrandasse auk ei kulu. „Tabas sind mingi haisumeteoriit või? Miks sa selle minu tuppa pidid tooma?“

Aga ma ei toonud seda teie tuppa! See oli juba seal!“

Mida?“ ta ei uskunud mind ja ega ma teda selles eriti süüdistanudki.

Vannun Maazuki nimel ,see OLI juba seal kui ma sinna läksin!“

Mille nimel?“ Ta jäi mind üllatunult kuulama.

Olin õnnelik, et teda oma ootamatu vandega rabasin, aga mehel oleks võinud olla vähemalt nii palju mõistust, et see tõsiselt roiskunud asjandus minu väikesest õhutamatust toast eemaldada.

Maazuki?“

Mis see on?“

Kuu!“

Milline neist?“

See mis praegu Taevaste karja valvab?“

Tekkis vaikus.

Ahah!“ Ta laskis nahal keset mu tuba vajuda. Ja pöördus minekule , ise ähvardades. „JA vaata, et see nahk ka hommikul siin oleks! Ja sina seda siit ei eemalda! Kas on selge?“

Jah isand!“ Oleksin eelistanud mõnda ta needustest. Saba või sügelistega oleksin ma veel leppinud aga see oli ju tappev! See hais! Kes iganes selle isanda ruumidesse viis võis oodata minu kõige julmemat kättemaksu.

Istusin seal natuke aega, põrnitsedes lehkavat roiskuvat ilkust minu ees.

Aga ta ei öelnud kordagi, et MINA siin sees pean olema,“ pahvatasin äkki ja kuulatasin teravalt ,ega keegi enam ringi ei liigu.

Minu õnneks oli kõik vaikseks jäänud, võtsin oma kaelaehte ja halli pruuni triibuga kojonaha kaenlasse ja hiilisin vaikselt minema, otsima oma paigakest selles suures rõskes marmorist püramiidis, mis oli pimedana sama hea kui surmalõks.

Jõudsin oma teekonnal eluruumi ja nägin Taevaste sõja taustal oma kutsuvalt pehmet patja.

Ohkasin õnnelikult ja vastasin ilma igasuguse kahetsuseta tema kutsele. Ta oli nii ilus Maazuki valguses- särades pööraselt oma kulunud sametist ja toonides, mida poleks osanud aimatagi.

Võtsin endale kõige mugavama kägarasendi, mille ma sain, mahutades ennast sellele uskumatu osavusega ja tõmbasin naha endale peale.

Väljas oli veel üsna tihe öö ja kusagil kaugel huiklesid linnud. Külmast polnud mul ühtäkki enam midagi, see oli isegi värskendav ja ma nautisin täiega õhku, nagu uppuja ,kes on pääsenud uppumissurmast.

Hingasin seda sügavalt sisse ja jäin tukkuma.

Ärkasin kellegi väga tugeva hingamise peale otse minu näo vastas. Mul võttis oma paar väärtuslikku hetke, et taibata ,kellega tegu on.

Avasin ettevaatlikult ühe silma, uurisin endale avanevat sinist väikese tüükaga teeko suu ümbrus, panin silma kinni. Avasin mõlemad silmad ja tegin väga hapu näo.

Isand ajas end sirgu ja ootas rahulikult, kuni ma oma haigeid lihaseid sirutades ennast püsti ajasin.

Noh?“ Ta ilmselgelt ootas minult mingisugust seletust.

Tegin ilmsüütukese näo pähe ja panin kogu panuse ullikese pildile: „Aga te ei öelnud ,et mina seal olema pean…“

Mees vaatas mind, ohkas alistunult ,keerutas ennast paar korda ümber oma koha, pööras siis ennast uuesti minu poole ja kukkus karjuma.

Lasin selle viisakalt kõrvust mööda.

„…ja lõpuks! Teinekord ei loobi sellist asja keset tuba, vaid loobid selle aknast välja!“

Jah, isand!“

Tahtsin veel lisada ,et kuigi see on hea idee, võiksid mõned naabrit hakata küsima, miks teil igal õhtul nii palju asju avaustest välja lendab? Targem oli vist see mainimata jätta- ta oli niigi armuline, et mulle needust… Neetud!

Tundsin, kuidas üks mu jalgadest kangeks tõmbas ja ka teine. Kabjad! Vajusin istuli.

Tõepoolest, mu pükstest vaatasid vastu kaks kössi vajunud kerget saabast.

Ja vaata, et põrandasse auku ei tao!“

Jah, isand!“

Ootamatult kaikus mu kõrvus jäme klobin ja minu ahastuseks ilmus Karlok, kes kõbistas sisse samasugustel sõrgadel nagu millelt mina end hetk tagasi leidsin.

Veel suuremat ahastust tekitas, et ta paistis sellise olukorraga juba tuttav olevat ja kakerdas neil juba päris osavalt ringi.

Teie piim, isand!“ hüüdis ta juba kaugelt ja ulatas Patroonile peekri.

See võttis sellest lonksu, tegi hapu näo pähe ja ulata peekri tagasi Karlokile.

Ma ei joo seda, see on valesti lahjendatud!“

Selge, Patroon!“ kummardas Karlok kartlikult ja tormas minema. Kas ma nägin sabakolmnurka ta vöö vahelt?

Ma ei saanudki seda teada, sest see sama sabanatuke ,kui seda üldse oligi, kadus topeltkiirusel kardinate taha.

Mühisesin pahaselt, teatasin, et lähen talle appi ja ajasin end püsti. Minu üllatuseks sain sellega päris osavalt hakkama ja kuigi ma kõikusin veidi, tammusin petronile järgi.

Tahtsin isanda tooli varjust ka oma kepi võtta, et kergem, oleks.

Ära sa mitte mõtlegi! See kepp kasvab seniks minu tooli külge kuni teie karistus läbi on!“

Kummardasin arusaavalt ja galopeerisin Karlokile järgi.

Jõudsin just õigel hetkel kööki, enne kui Karlok uut kogust piima lahjendada jõudis.

Hommikust!“

Mis hommikust? Ammu on lõuna!“ pahandas paksuke näost punetades.

Mida?“

Ta on viimased neli tundi istunud ja sinu rahulikku magamist vaadanud!“

See uudis võttis mind hetkeks pahviks. Üritasin asja parandada, kuid armukade petron on armukade petron.

Kindlasti mõtles, millist karistust mulle kaela saata…“

Looda sa!“

Mis sa selle piimaga teed?“ pöörasin kõneluse suunda.

Ma ei näinud selles midagi imelikku, kuigi jah, kergelt ärahellitatud mulje see ju jättis ,et ta mul magada laskis ja Karloki, nagu ma aru sain, varakult üles peksis.

Uuesti lahjendan, või kuidas?“

Miks?“

Talle ei meeldinud ju see?“

Anna siia!“ tõmbasin talt peekri eest ja nuusutasin seda. Kõik paistis korras. Võtsin lonksu. „Pole sel ju häda midagi!“

Arvad?“ Karlok rahunes kohe maha. Ta oli vist märganud ,et ma suutsin maitseid meelde jätta. Kummaline arvamus inimese kohta, kellel see oleks pidanud loomulikult tulema- ise veel meie kokk ja puha.

Noogutasin.

Vii see talle tagasi.“

Ta kallas kannust peekri uuesti täis ja tegi nagu soovitatud.

Järgnesin talle vargsi, astudes nii vaikselt kui võimalik nende kapjade juures.

See on juba parem!“ hüüatas Patroon ja rüüpas valjult oma jooki.

Naeratasin deemonlikult- ta tõepoolest ainult kiusas.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: