Vaalade tants – osa 13

Kahjuks ei saanud ma seda ülestunnistust mitte tundma ,sest mind saadeti toast välja. Põhjendus: meeste asjad. No tõepoolest- üks on paks ja teine… ja nad on mõlemad kiilakad! Mis meeste asjadest seal saab juttu olla?

Igatahes ma kasutasin olukorda ja kobisin kõigi oma nelja jäsemega magama, tõmmates ennast kojode nahkade alla nii kerra kui võimalik ja üritades nendega varjata ka Taevaste sõda, kui tundsin äkki, et midagi sooja ja lõpuks kõrvetavat maandus minu tagumikul.

Tõmbasin ninaga õhku. Miski nagu põles. Nahk. Nahk?!

Röögatasin valust üles ja ahmisin õhku, pekstes samal ajal külge, et seal arvatud meteoriiti minema pühkida.

Õnneks polnud see minu nahk. Ainult mu kojo nahk sai pöördumatuid kahjustusi.

See pani kahtlemata igatsema oma kodukanti, kus meteoriitide sadu oli ainult kevadine nähtus ja kestis vaevu nädala-paar. Siin aga oli see aasta ringselt.

Ja pidi mu aken just seal asuma, kust poolt nad täna tulid?

Sügasin pahaselt, samas õnnelikult oma hella kohta. Seal oli ilus kena väike ümmargune, põlenud servadega auk.

Siiski, mu kojonahk põles ikka veel. Vaikselt, ilma leegita, võisin seda haisust tunda. Tõmbasin selle oma voodist ja vedasin ta näpu otsas välisuksest välja , kus saatsin selle kõrge kaarega nii kaugele kui võimalik. Väljas oli piisavalt niiske ja maapind märg, et see seal ise ära kustuks.

Nojah, see tähendas, et mu parim, suurim, kauneim nahk oli hukas ja ma pidin täna öösel külmetama.

Polnud kavaski, jalutasin eluruumi juurde, koputasin viisakalt, pistsin pea kardinate vahelt sisse ja küsisin Karlokilt, kas ma võin mõnda tema omadest laenata.

Miks sul nahku vaja on? Täna pole nii külm.“ Imestas Patroon.

Seletasin neile oma olukorra ja keerasin ka tagumiku ette, et mõlemad ikka ilusti mu väikest auku näeksid. Pole vist liialdatud mainida, et neil oli lõbus ja minul oma tagumikku demonstreerides eriti mitte.

Pärast pikka naerupausi, mis ei kestnudki nii kaua ja tekitas mus juba küsimusi, ega midagi mu ahtril viga ei ole, vastas isand lõpuks ise mu küsimusele.

Võta mõni minu juurest, seal on paar tükki nurgas.“

Jah, isand!“ ohkasin rõõmutult, kuid rahulikult. Vähemalt oli mul midagi sooja, millega magada.

Jätsin mehed omaette irvitama ja vedasin ennast isanda magamistuppa, kus leidsingi paari nahku, mis olid täpselt seal kuhu ta need oli öelnud jätvat.

Kükitasin ja tuulasin nende seas, et mõnda pehmemat leida. Kätte jäi kaunis hall nahk tumepruuni triibuga jooksmas üle selja. Katsudes tundus see pehme ja ma võtsingi selle.

Tõusin püsti ja peitsin oma näo hetkeks nahasse, et tunda selle lõhna- polnud meeldiv magada haisva nahaga, kui mu hingetorudesse kandus tugev kirbe hais, nagu roiskuma minev…

Mida deemonit?“

Keerasin naha ringi ja lausa viskasin selle kaugele eemale. See oli üleni verega koos. „No mida põrgut!“ Läkastasin vastikusest. Ja tegin tantsu, mida ma pole võimeline vist elu seeski enam kordama. Kahju, sellest oleks saanud hea võidutants. Või siis vastikuse tants.

Hetke mõelnud ,keerasin kõik hunnikus olevad nahad ringi. Teised olid korras.

Mõtlesin korralikult järgi, kas ikka võtta sealt hunnikust nahka või mitte.

Võtsin.

Miks?

Sest külm oli! Ja tänu õhutusaugule minu pükstes ei tahtnud ma mitte paljalt magada või siis nii, et kaks nahka katmas poolt minu keha, sest need olid ikka pisitillukesed võrreldes sellega, mis just lendama õppis. Igatahes, ma võtsin esimese neist, mis tundusid normaalsed, keerasin rulli ja kõmpisin tagasi oma kongi.

Lükkasin kardinad kõrvale, hüppasin täiesti armutult iseenda vastu voodisse, röögatasin ootamatult teravast maandumisest meteoriidi otsa ja olin püsti tagasi.

Nojah, see käis küll kähku…“ sonisin endamisi ja sügasin kukalt ja järjekordset haiget saanud kohta.

Tõmbasin valge kojonaha oma asemelt ja seal oli tõepoolest mingi tükike väga teravat, millest oli juba mingi neli kihti muud tolmu lahti pudenenud ja mu ülejäänud voodi sellega katnud.

See minu tähelepanu eriti ei pälvinud, küll aga minu valge kojonahk, mille kaunist pinnast ma ühe silmaga nüüd läbi võisin vaadata. Ahastus mu hinges ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Vähemalt see ei suitsenud. Mis tegi sellest väga kasuliku tükikese nahka ja ma viskasin selle enda kõrvale põrandale ja pöörasin kogu oma raevu sellele pisikesele kuumale, nüüd küll juba külmale, kivikillule, kes kogus selle paanika põhjustas.

Võtsin selle väärtusetu mullakamara kivistunud venna endale näppude vahele ja puurisin oma pilgu sellesse. Nagu minu käsu peale kõlas selle sees väike kõks ja ka sellesse tekkis auk.

Pilgutasin silmi, mõtiskledes, kas see oli nüüd minu teene või mängisid Taevased minuga mingit haiget mängu, mille ühiseks nimetajaks saanuks AUK.

Seda ei saanud mitte kahe silma vahele jätta. Seega ei visanud ma seda kivikest mitte sinna, kuhu ta kuulunud oleks- põrandale, sest ma uskusin et astun sellele hommikul kindlasti peale tekitades endale veel ühe augu- vaid nööpisin kaelast oma helmekee ja toppisin selle sinna kahe teise helme kõrvale. Ilus. Aga kaela ma seda enam panna ei julgenud. Torgib ju teine nüüd kui ta l see asjandus ka lisaks oli.

Seega asetasin ta voodi koiku peatsisse ja heitsin uuesti pikali ja tarisin kõik oma nahad üle kogu mu keha.

Vähemalt see ei haise…“ mõmisesin läbi poolune ja uinusin nagu kojotall valvsate vanemate silmade all.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: