Vaalade tants – osa 12

Millest sa mõtled?“ küsis isand ootamatult mind piieldes.

Teie mõtlete, mu isand.“ Vastasin ilma pikema aru pidamiseta. Ta näris ikka veel oma rohujuurt.

Ei, mina ei mõtle enam. Ma lõpetasin oma mõtlemise juba mõni aeg tagasi. Sina mõtled. Millest sa mõtled?“

Tahtsin olla sama lapik kui kivid, millega linnaposti oli tehtud, et mitte hulluks minna.

Ma ei mõtle millestki erilisest,“ vastasin õlgu kehitades.

Ta puuris oma pilgu minust läbi ja ajas end istuli.

Aga miks me siis siin veel oleme?“ imestas Patroon.

Ma ei tea, isand.“

Hm…“ ta jäi jälle mõtisklema, kuid minu meeleheitel nägu nähes puhkes naerma. „Hakkame siis parem minema. Või on sul veel mõni küsimus?“

Raputasin kiiresti oma punaseid lokke- ei mingeid küsimusi enam! Mitte enne kui me kodus tagasi olime.

Tore! Sest mul hakkas mõistus juba kokku jooksma.“

Ajasime end rohu pealt üles ja suundusime mööda rada edasi.

Me kohtusime uuesti nende kahe isandaga, kes meist ennist mööda olid läinud ja veel ühe petroniga, kes kuhugi kiirustas.

Tuulelindude aedikusse jõudsime me päris hilja pärastlõunal.

Pärast tükk aega aedikute vahel jalutamist, küsis isand mulle kõrva sosistades: „Kas nad perutavad ka?“

Mm, miks te seda minu käest küsite?“

Sest sina oled nende elukatega ju sõitnud!“

Aga…“

Ah tema!“ ta vaatas meie poole astuvat peremeest. „Tema võib mulle anda mingit lobajuttu sellest kui taltsad need linnud on! Aga nad ju perutavad, eks ju?“

Noogutasin, meenutades oma pehmet tagumikku ja lõhutuid riideid pärast seda, kui kodukülast ühe neist pihta panin ja see siis otsustas mingi rekaadi krabistamise peale karglema hakata.

Mm, ma ei tea, kas on ikka õige mõte neid võtta…“ jätkas ta juba omaette, oma habet sikutades. Imestasin, et see talle muul ajal ette ei jäänud, pikk nagu ta oli.

Kuule, peremees!“ hüüdis ta meie lähedale seisma jäänud vanameest, kes osutus laseriidiks.

Jah?“ ta astus kiiruga kähemale ,silmad ootusest suured. Ta üritas oma käsi varjata, kuid hakkas seda ise märkamata neid siiski pidevalt üksteise vastu hõõruma. Ta silmad olid eemaletõukavalt vesised, nagu hakkaks ta kohe nutma. Ja ta hääl, kui ta rääkima hakkas, kõlas veidi uimastatult. „Cin, teie teenistuses.“ Ta tuli väga lähedale, kummardas peaaegu maani ja kippus iga oma liigutusega isandale aina lähemale.

Panin talle ilma igasuguse viisakuseta kepi ette, tekitades nii nende kahele vahe ja andes sõnatult mõista, et ta on liiga lähedal.

Oh, vabandage, ma ei taibanud,“ jätkas mees lipitsevalt, patsutades mu relva, mille ma tema lootuseid purustades oma kohale jätsin. Märkasin silma nurgast, et isandal oli raskusi oma vaos hoidmisega. See sõna oli tema jaoks ikka tõsiselt ärritav.

Seepärast küsisin ise: „Kas teil on linde, kes peavad vastu pikemal teekonnal?“

Pikemal? Hmm, ma nüüd ei tea… kui pikal?“

Oli selge et mehike üritas meilt suuremat summat välja mängida ja tegi oma linde selleks vähemkättesaadavateks, kuigi me just äsja nägime tagumises aedikus nelja lindu, kes oleksid meile hästi sobinud.

Me ei saanud kasutada endi omi, sest need ei olnud nii treenitud kui oleks vaja olnud. Nad olid pikem mõeldud kusagilt põllult asjade toomiseks kui pikaks rännakuks.

Jeco! Me läheme koju! Kohe!“

Heitsin vanamehele viimase põlgliku pilgu ja lonkisin isandale järgi.

Tagasitee oli ligi viis korda kiirem- me jõudsime koju sellise tempoga, et mul ei jäänud mahti isegi ringi vaadata.

Või tema hakkab hinda üles kruttima!“ pahandas Patroon kohe kui eluruumi jõudis ja maha istus.

Oleksin teda lohutanud ,et tead, meil on ka tuulelinde ,aga see polnud mullegi teab mis lohutus.

Jätsin ta hetkeks üksinda ja tõin talle peekritäie vett. Ta küll ei küsinud seda, aga ma teadsin ,et seda ta just tahtiski. Pealegi olin ma ise kõrval janusse surmas ja otsisin väikestviisi vabandust, et köögis joomas käia.

Otsisin koridorid ka Karlokit, kuid teda ei paistnud kusagilt. Siiski teadsin ,et ta peab kusagil olema, sest maja üksi ei jäetud, eriti kui hiilijate kambad meie maja peale Pitseeritud Neliku pärast hammast ihusid.

Peagi ulatasin isandale tema tee ja istusin oma kohale, lastes tal ennast tühjaks rääkida. Kuulasin teda, kuid mingi hetk väsisin sellest ja vaatasin selle asemele välja. Vaalad olid oma rännakut alustanud. Taevas kiskus rohekaks ja oli oodata järjekordset äikest, kuid nad ei paistnud sellest eriti hoolivata, jätkates kangekaelselt minekut.

Äkki kuulsin tumedat kuminat, mis oli mulle sama tuttav kui vihmasabin. Ajasin ennast padjalt üles ja lükkasin kardina eest ,et paremini näha. Juhtisane oli tagasi. Ja väga lähedal. Tundsin sellest ainult rõõmu. Nägin tema suurt halli turja püramiidile lähenemas, ta tiirutas ümber me maja.

Lõpuks jõudis ta aknani ja peatus nagu eelminegi kord silmaga vastu akent. Naeratasin talle rõõmsalt. Sirutasin ennast pikalt aknast välja, et teda puudutada, kuid see ei õnnestunud –ta jäi täpselt ühe sõrme pikkuse jao minust kaugemale.

Vaala silmad särasid lõbusalt kui ta minu õnnetuid ponnistusi vaatas.

Sirutasin end veelgi pikemaks ja olin äärepealt tasakaalu kaotamas kui tundsin, et kellegi käsi mu vööst kinni haaras ja mu sisse tagasi tõmbas.

Oi,“ oli kõik, mis mul suust välja tuli kui ma uuesti Patrooni kõrval kindlal pinnal seisin.

Oi tõepoolest.“ Isand laskis mu lahti. „Tere, Ewa. Oled oma minekuga seekord hilja peale jäänud?“ pöördus ta vaala poole.

Jõllitasin talle otsa.

Kuu loojumiseni on vaid mõni nädal, oled sa ikka kindel, et kohale jõuate?“

Vaal ei vastanud, kuid ta silm kõikus üles alla.

Hüva teed teile, sõber! Nii et kohtume uuesti kevadel.“

Vaala kurgust pääses valla kume heli ja ta hõljus akna eest minema, ühinedes taas oma karjaga, kes olid selle aja jooksul juba kaugel.

Tundsin ennast petetuna, sest arvasin tõsimeeli, et see vaal tuli mind vaatama. See oleks olnud midagi, mida isandal poleks olnud- minu spetsiaalne sõber, keda ma kellegagi ei jaganud.

Nüüd aga tundus, et ta tuli lihtsalt isandaga hüvasti jätma ja mina olin lihtsalt nagu üks neist, kes seisab kõrtsis ja ootab, et keegi teda tervitaks ja kui keegi siis lõpuks lehvitab, ja sina sellele vastad, selgub, et ta lehvitas hoopis kellelegi su selja aga ja sina oled see, kes lolliks jääb. Ma jäin lihtsalt teele ette. Järjekordselt. Eelmine kord oli kindlasti sama moodi.

Isand jalutas tagasi oma kohale.

Too mulle need vahapulga, mis ma turult tõin.“ Jagas ta käske. „Ja valgusseemneid.“

Noogutasin ja läksid nõutud asju tooma.

See oli ikka väga rusuv tunne, mis mind ühtäkki valdas. Rasket südant on olnud ikka raske kanda.

Istusin tagasi oma kohale ja hakkasin juustesse patsi punuma. Mul polnud isu ei vaielda ega oma arvamust avaldada. Jah, see oli lapsik, kuid ma armastasin seda trotsi.

Kas midagi on pahasti?“ küsis isand äkki, jättes oma töö katki. „Sa oled terve õhtu vaikne olnud.“

Raputasin pead.

Ta laskus vastu seljatuge ja vaatas mind. Tundsin seda.

Mulle meenus, et ma pole päev otsa Karlokit näinud ja avasin juba suu, et teda põhjusena välja tuua, kuid isand jõudis must ette.

Ewa, sa oled Ewa külaskäigu pärast pahane.“

Ei, mitte tema külaskäigu pärast.“ Kirusin endamisi- kas ma olin tõesti nii juhmilt oma ühe valedest ära kasutanud. Muidugi ei jäänud see Patrooni terava pilgu ees märkamatuks.

Sa oled tõesti tema pärast tujust ära?“ ohkas ta isalikult ja pani metallpulga, mille terava otsaga ta hetk tagasi vahasse kirjutanud oli, lauakesele.

Ma mühatasin, kuid vaikisin trotslikult.

Oh, Jeco! Ta tuli ju ainult hüvasti jätma!“

Jah, ta tuli hüvasti jätma!“ see tundus mõttetuna. Tema rahulik olek ajas mind veel rohkem närvi.

Ja ta tuleb ju kevadel tagasi. Nagu tavaliselt. Noh, muidugi kui ta ei leia kusagilt mõnda paremat suvituskohta mõneks aastaks. Aga iga teine aasta käib ta ikka siin.“

Ma olen ikka täis ullike.

Milles siis asi on?“

Mitte milleski.“ Tõmbasin sügavalt hinge. „Ka ma toon teile uued seemned, need hakkavad juba läbi vett täis saama.“ Ajasin ennast juba püsti.

Sul on alati kukrus lisaseemneid! Nüüd istu maha!“ Võtsin istet. „Ma ei kannata, kui mu teenijatel miski töökohustusi segab! Ja sa tead seda hästi. Nii, nüüd ütle mulle, mis sind pahandas!“

Vaatasin talle külmalt otsa ja maigutasin suud, kuid mul oli seda endalegi rakse tunnistada ja seda vähem tahtsin ma seda talle seletada.

Noh?“ ta muutus kannatamatuks.

Ma ei tea, ma ei oska seda seletada.“

Pahane oskad olla küll, aga seletada ei oska. Hm!“

Maini veel ärritavust!

Ei oska! See, et ta mind ei märganudki…“ raputasin pead.

Sind oli üsna raske mitte märgata, või kuidas?“ tegi mees sarkastilise märkuse, ise silmadega naerdes.

See võnkuv heli tungis mu rindkerest läbi nagu oleks keegi kõditanud. Muidugi olin raskesti märgatav oma juuksepahmakaga vaalale peaaegu silma ronides. Suunurgad kiskusid kõrgemale.

Sa avaldasid talle muljet. Tal oli kindlasti hea meel sinuga tutvust sobitada.“

Lühike tutvus sai see olema.“ Ohkasin murtult.

Miks? Sa meeldisid talle juba siis kui ta mind eelmine kord otsimas käis. Kahjuks ei olnud mul aega temaga kõneleda…“

Külm sahmakas krae vahele ei tundunud minu meelest enam üldse õige kirjeldusena, sest veejoale järgneb tavaliselt ärgas tunne, mina tundsin ainult, kuidas higi mu särgi vastu mu keha kleebib ja värskusest oli asi kaugel. Ometigi istusin ma ju akna all, kus pidi olema jahe. Mind vapustas, et ta seda siiski märganud oli.

Hea oli, et sa siin olid, ta oleks oma reisi muidu veelgi edasi lükanud, et sinuga ka hüvasti jätta.“

Kuigi mu süda palju kergemaks ei läinud, tundus ta jutt siiski mõistlik ja omamoodi rõõmustavgi.

Hmm, kuhu ma küll oma suurenduskristalli olen pannud,“ mõtiskles ta äkki ja patsutas kuube.

Koukisin nimetatud eseme oma kukrust välja. Sirutasin selle hõbeketi otsas ripneva roosa asjanduse tema poole ja keerutasin seda ümber oma telje, et isanda tähelepanu köita.

Lausa uskumatu, kaua tal teinekord aega võttis, et mõne asja kadumist märgata.

Mu kristall!“ hüüdis ta rõõmsalt ja tuli joostes selle järgi. „Kust sa selle leidsid?“

Ta oli teil käest kukkunud kui te mõtterännakule suundusite.“

Tõesti?“ Ta napsas mult oma kristalli. „Nüüd aja end sealt üles ja too mulle Pitseeritud Nelik!“

Jah, Patroon!“

Ja vaheta seemned välja, pimedaks kisub!“

Kohe, Patroon!“ Kallasin kannust uue vee kaussi ja kallasin kukrust uue portsu seemneid veepinnale hulpima.

Nagu ma arvasingi,“ sügas ta oma habet.

Naeratasin talle mürgiselt ja avasin kapi. Kiirud hakkasid mürina peale kohe siristama. Neile ei meeldinud see ja mina otsisin varjupaika kaugemal.

Noh, kaua veel?“ hüüdis ta.

Eks koputage siis!“ Seisin käed rinnal risti ja ootasin kuni kapp ennast lahti pakib, nautides igat hetke. See oli võimas: kõigepealt ilmus pimedusest nähtavale suur metalne hammasratas, mis end kohale sättis ja alles siis tulid väiksemad hammasrattad, mis justkui väikesed nööbid ronisid mööda ees seisvat hiiglast üles. Siis ilmusid hüpeldes talad, mis kandsid kogu raamatukogu. Huvitav, mis kasu neist hammasratastest küll oli kui nad midagi erilist ei teinud, ei saanud ma aru. Kindlasti pidi neil ka parem ülesanne olema kui alustuge mängida.

Miks ma peaksin?“

Tõepoolest, miks ta peakski, vaatepilt oli piisavalt ilus et seda nautida, mitte jälle kiirusele alistuda.

Miks kiirud siristavad?“ küsis Patroon äkki.

Äkki hirmutas neid riiulite tulek?“ küsisin vastu, hüpeldes, et kõrgemalt asju kätte saada.

Ei, see ei ole see…“ ta kortsutas mõtlikult kulmu. Siis langes ta pilk minule. „Taevased hoia! No kasuta ometi seda nuppu, mida ma sulle näitasin!“

Va… kohe!“ ma ei suutnud kuidagi sellest sõnast loobuda. Otsisin kangaste varjust seda nii nimetatud nuppu ja avastasin, et see oli hoopis väike kangike, mida tuli alla lükata, et lukk lahti päästa, millega ülemised riiulid üles olid seatud.

Viisin talle lõhutud pitseritega kotid.

Kiirud polnud ikka veel vait jäänud.

Miski häirib neid…“ ei andnud isand järgi.

Lasin raamatukogu alla tagasi ja liikusin vaikselt ukse kõrvale, kuhu olin oma relva peitnud. Tõmbasin selle kardina tagant välja ja läksin isanda kõrvale, kes pahaselt õhku nuusutas.

Nelik!“ hüüatasin ma äkki.

Deemonid võtku! Kuhu ma nad siin panna saan?!“ ahmis ta juba, kui ma akna alla jooksin ja selt oma padja kaasa vinnasin. Tõstsin vahapulgad põrandale ja katsin oma padjaga. Veidi künklik ta ju tuli, aga seda poleks keegi tähele pannud. Lükkasin kepi vastu tema tooli nurka, nii et see näis osakesena toolist ja me jäime ootama.

Minu ninasõõrmetesse jõudis tuttavlik lõhn, kuid ma ei suutnud seda hästi tuvastada.

Kas sulle ka tundub, nagu lõhnaks siin kergelt kannikese järgi, mis on keset virtsahunnikut õitsema hakanud?“ küsis isand samuti õhku nuuskides.

Poleks suutnud seda ise ka paremini öelda,“ nõustusin.

Jeerum, kes see küll olla võib? See on õudne!“ iiveldus ähvardas me mõlema hingamisteed kinni panna.

Akna servale ilmus neli sõrme. Mustas kindas.

Kergitasin kulmu.

Isand kortsutas kulmu. Ta viipas, et ma talle lähemale kummarduks ja küsis siis erutatult: „Kas see on see, mis ma arvan, et ta on?“

Mu silmad läksid pärani. See oli tõepoolest… „Kui te arvate sama, mis mina, siis on ta kindlasti see, kelleks teie ja mina teda peame ja sel juhul peab see, kes ennast peab selleks, kelleks meie teda peame, ennast võidetuks tunnistama ,sest see, kelleks teie ja mina teda peame, andis ennast juba haisuga ära.“

Aknale ilmus teine nelik sõrmi.

Isand vaatas mulle küsivalt otsa.

Lühivastusest oleks piisanud.“

Kehitasin õlgu. „Pean meeles.“

Mida?“

Seda, mida te just äsja ütlesite, et ma peaksin ütlema.“

Mida?“

Et ma vastaksin lühivastustega.“

Miks sa seda meeles pead pidama?“ ei saanud ta aru.

Sest sa just ütlesid, et ma teinekord lühivastusega vastaksin.“

Ei… See mida ma ütlesin, et millele sa lühivastuse peaks andma, oli see pikk lause, mille sa ennist ütlesid!“ ta tegi pahase näo, jättes hiilija, kelle peanupp aknale oli ilmunud, ilma igasuguse tähelepanuta. „Ma ei öelnud, et sa seda meeles peaksid pidama.“

Mis lause?“ Kui isand talle tähelepanu ei pakkunud, miks siis mina pidanuks.

Kui te arvate sama, mis mina, siis on ta kindlasti see, kelleks teie ja mina teda peame ja sel juhul peab see, kes ennast peab selleks, kelleks meie teda peame, ennast võidetuks tunnistama ,sest see, kelleks teie ja mina teda peame, andis ennast juba haisuga ära. See lause!“

Pikk kiitsakas mehike võttis aknalaual istet, oodates et me lõpetaksime. Oli üsna loogiline, et kui maja peremehed juba selle üle arutasid, et sa oled ennast välja andnud, siis oli üsna mõttetu veel kuhugi ennast peita.

Aa! Nüüd saan aru.“ Noogutasin rõõmsalt. „Aga miks ma seda meeles ei pea pidama?“ tegin rumala näo. Isand oli just hiilija poole vaatamas, kuid pööras oma tähelepanu armulikult ikkagi minu poole.

Miks sa peaksid?“

Noh, juhuks kui ma peaksin tulevikus ka armastama pikki lauseid öelda, nagu…“

Ah, jäta siis meelde kui tahad. Ma arvan, et meil on külalisi!“ ta pööras pilgu üsna tüdinenud näoga mehele aknalaual. „Kuigi,“ seletas ta mulle, „ ka pikad laused võivad teinekord kasulikud olla!“

Jätan meelde.“

Tore.“

Tore.“

Vaatasime mõlemad küsivalt hiilijahakatisele otsa. Paistis, et tegu oli kogenud hiilijaga, ta kandis vastavaid riideid ja punast kandevööd, mida noortel ei lubatud kanda. Kuigi pani mõtlema üks detail- tal polnud luust märki kaelas.

Virtsaauk on maja küljelt ikka veel ära koristamata, jah?“ pöördus isand minu poole.

Kahjuks küll, jah, isand!“ tegin kergelt kahetseva näo, kuigi ma ei kahetsenud mitte kui midagi.

Tore, las jääbki sinna!“

Jah, isand!“

Ja vaadake, et kannike alles jääb.“

Jah, isand!“

Oli väga raske ennast tõsiseks sundida, kuid isanda eeskujust- ta oli lausa musteresineja- oli abi ja ma jäin suurte pingutuste tulemusena samuti tõsiseks.

Nii, isand hiilija, miks te meie tagasihoidlikku maja täna külastate? Üks juba käis siin, nii paar päeva tagasi…“

Ilusat Taevaste sõda, isand!“ kummardus noorsand uhkelt.

Tegin kerge kummarduse nagu kombekas teenija.

Teile samuti, isand hiilija.“

Ma tulin oma žetooni järgi!“ teatas pikka kasvu tegelane südant rindu võttes. Ta oli tõesti pikk ja kui ta naeratas tulid nähtavale suured kollaseks muutuvad kihvad. Lisaks üks suur mulk esihammaste vahel. Tema asemel oleksin heaga suu kinni hoidnud.

Teie žetooni?“ imestas isand lõbusalt.

Jah, oma žetooni. Te pole seda siiani veel tagastanud.“

Mulle ei meeldinud meie külalise hääletoon. Hiilijatele oli üldse liiga palju vabadust kätte antud minu arvates.

Oh, kas see on siis teie oma?“ isand koukis oma laua sahtlist kolmnurga välja. „Mul pole aega olnud. Ja siis? Miks sul seda praegu vaja on? Et kellegi teise majja hiilida?“

Ka tema hääletoon oli langenud mitme pügala võrra ja ma uskusin juba ,et seda tüüpi on ta ka enne oma majas taga ajanud.

Ma tahan seda tagasi!“

Patroon ohkas.

Rumalus!“

Aga ma tahan seda tagasi!“

Ma tunnen emand Orioni vastu küll sügavaimat imetlust, kuid oma žetooni te tagasi ei saa.“

Hiilija nägu oli ärritusest juba roheline, kuid Patrooni nägu jäi ilmetuks.

Pealegi jäi teil saamata ju see, mille järgi te tegelikult tulite, või kuidas?“

Mille järgi ma tegelikult tulin,“ pomises pikk ja ajas end püsti.

Tõmbasin automaatselt tooli küljest oma kepi ja astusin hoiatavalt sammu lähemale, kuid tundsin kohe isanda kätt, mis mu kandevööst kinni haaras. Vaatasin tema poole ja ta raputas mulle märkamatult keelavalt. Tõmbusin tagasi ja lasin kepi raskelt vastu põrandat.

Igatahes saame kohe teada, mida tal on oma kaitseks öelda.“ Seletas Patroon mulle veel, ise mehele külmalt otsa vaadates.

Minul? Mul, mul pole enda kaitseks midagi öelda! See oli rutiinne õppeharjutus!“ ei andnud mees järgi, kuid oli selgelt märgata, kui närvis ta oli- ta silmad hakkasid ärevalt ringi vilama ja otsaette ilmus higipull; tema käed ei püsinud kuidagi paigal ja ta huuled muutusid kuivaks.

Miks sa siis nii närvis oled?“ küsisin kurjalt ja astusin ikkagi sammu lähemale.

Oot, oot, Jeco, ära teda ära hirmuta- tal on vaja meie juures veel mõnda aega olla. Siis saad ta minema peletada.“

Kas ma peaksin sellest meelitatud olema?“ hakkas mees närviliselt naerma. „Kui ma tahan ,võin kohe ennast aknast välja heita ja kaduda kus seda ja teist!“

Ja kõigile selgeks teha, kus sa oled, sest virtsahaisu ei ole üldse kerge küljest ära saada. Jeco võib seda tõendada.“

Noogutasin aeglaselt, lisades sellele vürtsi kerge deemonliku naeratusega.

Mees võpatas, taibates, et tal pole kohe üldse pääsu.

Tekkis vaikus.

Kuulsin ,kuidas kauguses hakkasid jälle trummid põrisema. Kuid seekord kiiremini kui varem. Need oli linnapeo sissejuhatavad rütmid. Naeratasin me külalisele veelgi mürgisemalt- kui pidu käis, olid enamus tänavaid liikumist täis ja peitmine oli veelgi raskem kui muidu.

Ma ei usu, et tegu oli vaid treeninguga! Vastasel juhul ei oleks te poissi söödaks saatnud! Nii et jäta jamamine ja ütle, miks sa siia tulid!“

Mind saadeti Pitseeritud Neliku järgi!“ ohkas mees lõpuks.

Räägi valjemalt! Ma ei kuule!“ kärkis Patroon teeseldud pahameelega ja mees kordas oma tuleku põhjust.

Isand mõtles hetke, tõusis siis püsti ja viskas žetooni selle omanikule tagasi.

Kao siit!“

Hiilija tegi kerge kummarduse ja kadus aknast välja.

Patroon võttis uuesti istet ja kukkus ootamatult itsitama ning küsis: „Kas me peaksime talle ütlema ,et ta võib ju loota, aga et hais reedab ta ikkagi?“

Raputasin pead. „Ise ta sisse kukkus, ise tegelegu ka tagajärgedega!“

Tubli!“ tunnustas teeko, „anna nüüd vahapulgad tagasi!“

Tõmbasin padja nende pealt. Neid polnud seal. Mul läks hetkega silme eest mustaks, punaseks, valgeks ja lillaks ja siis mustaks tagasi. Haarasin tema toolist ,et tuge saada.

Mis on?“ ehmatas ta.

MIDA? Sada deemonit neid võtku!“ ta lausa röökis ja tormas mööda tuba ringi, nagu hammustaksid teda korraga kõik need sada deemonit, keda ta sel hetkel appi karjus.

Ma ei söandanud midagi teha kui ainult suud maigutada, sest oleksin ma nüüd vabandanud, oleksin järgmised kaks päeva vist kivistunult nurgas veetnud.

Oma järjekordse tiiru ajal laua äärde, heitis ta lauale ununenud pulkadele tähelepanelikuma pilgu ja kukkus järsust pidurdamisest pikali. Ta ajas end aga kiiresti üles ja uuris pulki lähemalt- kolm neist olid laua peal.

Mm-mitu vahapulka sa mulle raamatukogust tõid?“ küsis ta ärevalt.

Kolm! Polnud aega rohkem tuua, siis tuli see…“

Patroon hakkas hõiskama ,minu närune pilk saateks.

Ma, ma ei saa aru, mis siin nii naljakat on?!?“ ei jätnud ma oma nördimust enda teada, kuigi vajusin rahunenut istuli.

Ta sai need kolm pulka, mida ma parasagu kirjutasin!“

Ja siis? Need olid ju Neliku koopiad!“

Koopiad?“ ta kükitas minu ette ja vaatas mulle pikalt otsa. „Miks ma peaksin neist koopiaid tegema? Et suurendada veel rohkem tema võimalust neid kätte saada?“

Aga…“

Ei,“ ohkas ta õnnelikult ja ajas ennast püsti, ainult selleks et hetk hiljem oma tooli istuda. „need olid samasugused, aga teise tekstiga. Seal on oma nelisada korda eri keeltes samas tähestikus kirjas paar kõige vulgaarsemat luulelist leiutist, mida ma kord aastate eest oma vanemalt vennalt kuulsin!“ ta irvitas südamest oma nalja üle. „Ma nii tahaksin tema näoilmet näha, kui ta mõnel oma targal mehel seda ette laseb lugeda!“

Hakkasin tagasihoitud naerust vappuma. Ajasin end üles, võtsin isanda loal need kolm alles jäänud vahapulka ja asetasin nad tagasi oma kohale raamatukogus. Masin jõudis ennast just lõpuni vändata, kui ma kuulsin kellegi laulvat vilinat, mis eluruumile aina lähemale tuli.

Taganesin kiiresti oma kepi juurde. Ka isand seisis püsti ja võttis koha sisse minu kõrval, kuid ta tundus palju rahulikum kui mina.

Selline vilistamine ärataks kõik majas üles! Ja see on nii võigas? Ta ei taha ennast kohe kindlasti varjata!“ märkis ta mulle sosinal ja kattis valgusseemned kinni. „Aga igaks juhuks, ole valmis kõigeks!“ Ta tõmbas oma jalutuskepist terava pistoda- ega siis isand ainult oma teenijale saa loota.

Jäime täielikku pimedusse. Hetk hiljem nägin ma aga juba musti varje, milleks olid erinevad esemed toas, ja olin üsna veendunud, et kes iganes see tulija siis polnud, ma kindlasti märkaksin teda.

Vilistamine jõudis meile aina lähemale , kuni kardinad hooletult eest ära lükati ja väiksem kuju sisse astus. Lasksime tal päris lähedale tulla, enne kui isand räti kausi pealt eemaldas.

Karlok!“ hüüatasime kui ühest suust.

Lisasin õudusest pea kohe juurde: „Mees, pane mõned hilbud selga! Millal sa viimati trenni tegid?!“

Patroon, Jeco? Millal te tagasi jõudsite?“ kiljatas petron ennast igast küljest varjata üritades.

Pool päeva tagasi, kus sina olid?“ ei saanud ma mitte märkimata jätta.

Kodus olin!“

Taevased hoidku! Miks sa selline välja näed? Kas keegi röövis sind või?“

Isand, ma võin selgitada!“ lalises mees hirmust valgena.

Sedasi riietatult küll mitte! Pane kohe midagi selga!“ käskis Patroon ja peitis pistoda tagasi jalutuskeppi.

Paksuke tormas minema.

Ja saada tüdruk minema!“ hüüdis isand talle veel järgi irvitades.

Olin liiga šokeeritud, et midagi öelda.

Just selle pärast tulebki ta meiega kaasa, mitte ei jää siia maja hoidma!“ teatas ta silmist rõõmupisaraid pühkides.

Vajusin oma padja peale tagasi ja asetasin kepi risti jalgadele, jäädes ise jahmunult ukse poole vaatama. Pole vist vaja mainidagi, et pilt vanaisalikust sellist oli minu mälust igaveseks kustutatud.

Pööra end ümber, Jeco! Pole põhjust teda veel rohkem õrritada! Petronitele on enesenäitamine pea sama hea kui eelmäng.“

Tal polnud vaja seda korrata- keerasin ennast kiiremini ümber kui gegel lendab.

Vot nii! Ja nüüd ootame, see saab huvitav selgitus olema.“ Ta itsitas ikka veel.

Mõne minuti möödudes kuulsin ma paljaste jalgade müdinat, mis meile kiiresti lähenes.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: