Vaalade tants – osa 11

Aja Patroon üles!“ hüüdis Karlok kardina tagant mööda vuhisedes.

Kohe!“ ma ei saanud aru, miks me üksteisele karjusime kui me olime pea sama lähedal üksteisele kui see seanahk minule.

Tõmbasin juuksed selja taha naharibaga kinni, hingasin sügavalt värsket õhku sisse ja läksin käsku täitma.

Seekord olin ma targem- enne kui ma teda torkima läksin, vedasin padja oletatavasse kukkumiskohta ja läksin alles siis teda raputama. Muidugi oleks olnud esimese loogilise mõtleja arvamus, et palju lihtsam on ju löögi eest kõrvale hoiduda, aga Patrooni puhul ei tahtnud see nõuanne kuidagi kehtida. Me vahetasime Karlokiga alati suunda, kust me teda raputama hakkasime ja avastasime üsna ruttu, et sest pole mitte mingit kasu- löök tabas meid kõigest hoolimata.

Koputasin esiteks vastu tema abaluud, mis mulle kõige lähemal oli, kuid ta ainult urises selle peale läbi une. Raputasin. Ja maandusin. Täpselt padja kõrval.

Vähemalt oli ta üleval, möönsin, ning ajasin ennast maast üles.

Patroon haigutas laialt ja matsutas uniselt. Ta jäi lebama ja sügas end lõua alt. Pärast kohusetruud ringutust ajas ta end üles ja vaatas mind häguselt, nagu mõni paksu pohmakaga petron. Tegin talle sügava kummarduse ja lahkusin nii kähku kui võimalik, et enne minema saada kui ta täielikult üles ärkas.

Tõttasin otse kööki, kust sain juba valmis pandud kandiku tee, saiade ja lisanditega. Lisaks oli lauakesele asetatud kena paar lõhnakõrsikuid, milles hõngus mõrkjat, kuid ärgastavat lõhna.

Oma teel eluruumi oleksin ma aga peaaegu isandaga kokku põrganud, kes tormas minust mööda.

Tõmbusin vastu seina ja päästsin sellega tema sinise peekri koos seedi piimaga. Tal paistis olevat väga kiire.

Jeco!“ hüüdis ta köögi poole lehvides.

Ma olen siin, isand!“ hüüdsin talle järgi.

Kus?“ ta pööras end järsult ringi.

Siin!“

Täna on vaja üle vaadata tuulelinnud!“ andis ta näppu viibutades käsu ja peatus hingeldades minu ees. „Mida sa tassid?“ küsis ta kandikut üle vaadates.

Teie hommikusööki, Patroon?“ tõmbusin veel kaugemale vastu seina.

Tõesti? Hmm!“ ta hõõrus käsi ja näppas leiva kõrvalt suure tüki sinki. „Täitsa huvitav…“ ja ta tormas tagasi köögi poole, hüüdes veel mulle, et ma kandiku talle eluruumi viiks.

Seda ma ka tegin. Lasksin ka kiirud vabaks ning läksin oma tuppa kepi järgi ja tõin samal ajal ka padja magamisruumist ära. Jõudsin need just eluruumi akna ette seada kui isand sisse tormas, kuuehõlmad ikka veel laiali, ise ähkides pingutusest.

Nii!“ ta plaksas käed uuesti kokku ja maandus oma laua taga, jäädes kummaliselt aknast välja vaatama.

Jätsin oma relva padja taha ,kuigi see polnud mitte mu lemmikkoht kuhu ühte relva jätta, ja kallasin talle tassitäie teed.

Täna!“ alustas isand silmad säramas- kahtlesin, kas talle üldse kallata teed või mitte, sest Karlok rääkis mulle kogu aeg, et see on ärgastava mõjuga. „Täna alustame ettevalmistusi reisiks!“

Ta ootas, et ma talle vist midagi vastaks, aga kuna ta midagi ei küsinud ,ei kavatsenud ma ka midagi vastata. Kuigi see OLI raske, surusin huuled kindlalt kokku.

See oli rõõmus uudis. Ja hea meelega oleksin talle seda rõõmu ka väljendanud. Ma ei jõudnud ära lugedagi kõiki neid õhtuid, kui ma mõtlesin, et sooviksin olla kusagil mujal ja teha midagi kangelaslikku! Mille muu pärast ma siis teie arust kodunt ära jooksin? Et saada kuskil igavas kohas teenijaks igavesest ajast igavesti? Teenija oli küll tore olla ja kangelane sai ka teenijana olla, aga seda oli väga raske teha kui su isand oli raamatutesse süvenenud või käis ise mõtterännakutel, jättes tegeliku seikluse läbimata.

Kõigepealt tuleb kokku koguda salk tuulelinde. Palju neid nüüd vaja ongi… Karlok tuleb minuga kaasa, siis on vaja ühte veel kraami jaoks…“ Mu silmade must ring ahenes peaaegu kriipsuks- aga mina? „Siis veel minu jaoks, selleks on vaja ühte hästi rahulikku elukat, sest ma ei kavatsegi palju riideid kaasa võtta. Ja sinu jaoks ja…“ Hingasin poole kergemalt. „Maja jääb muidugi Basha hoole alla. Ei saa seda üksi ka jätta ja veel vähem naabermajapidamisele kaela lükata- neil ju see noor, mis ta oligi…“ ta nipsutas sõrmi, kuid ma ei vastanud. Pärast abitut näppude tööd ja ühmatust, „Nota vennapoeg! Voh, see oli see sõna! Ma usun, et vastasel juhul leian ma tagasi tulles eest vähemalt neli preili Adima kaaslannat. Kui tal muidugi nii palju aru on neid enda juurde kutsuda… Äkki peaksingi selle hoopis talle jätma….“

Olin jahmunud. Aga mis seal ikka jahmuda- ta oli ju teeko. Õieti andis kõike, mis oli meie rahvusele imelik, iseloomustada teekodega.

Ta rüüpas oma teed ja jätkas patramist, millest ma viisakalt osa ei võtnud, kuigi üritasin jälgida, mida ta seal suust välja ajas. Võtsin uuesti oma padjal istet ja hakkasin selle narmaid ideaalsesse korda seadma.

Pärast pikka aega monoloogi jäi mulle kõrvu ainult paar asjalikku ideed: tuli valida terved tuulelinnud, rekaadide jaoks oli vaja paras ports juurikaid hankida, Pitseeritud Nelikust oli vaja koopia teha – mida iganes see ka tähendama pidi-, oli vaja leida head kerged kojonahad, otsida mingid kaardid… Lugesin need mõtted sõrmede peal üle. Aga kuhu me läheme? See jäi nagu et kahe silma vahele?

Ta oli vait jäänud ja mõtles. See vaikus oli täitsa ilus ja ma olin selle üle ainult õnnelik, kuigi ma vaikust ennast üldse ei armastanud.

Tundsin äkki, et minule on pööratud kellegi kaheksa silma ja et need silmad lähenesid mulle aeglaselt. Olin täiesti kindel, et tegu on järjekordse tuleämblikuga ja sirutasin käe automaatselt kepi järele. Heitsin pilgu üles ja lasin relva uuesti lahti.

Need olid kõigest kaks gegelit, kes mind verejanuliselt uurisid. Nende peale ma oma jõudu kulutama ei hakanud, vaid krõbistasin küüntega kergelt vastu marmorit, et meelitada enda juurde kiirusid, kes parasjagu üht teist gegeli perekonda terroriseerisid. Nad olid hetkega kohal ja vandusin, et nägin putukate neljas liitsilmades õudust, kuid päris kindel ma selles ka olla ei saanud, sest ma ei räägi putukate keelt. Ja parem vist ongi kui mõelda ,et nad võivad oma ainsama jututeemaga meid peagi hulluks ajada- kaua sa ikka vereimemisest juttu võid teha?

Vaatasin mõnuga, kuidas kiirud nad oma esijalgade vahele haarasid ja esimesena pead otsast sikutasid, nii et punakas vedelik nende nokkadele lendas ja seda ka veidike madalamale lendas. Lausa uskumatu, palju neisse sisse mahtus. Nad olid vist varem kusagil söömas käinud- ja miks mina neid siis veel huvitasin? No on vereimejad! Putukas kaotas järgmisena oma jalad, pehme valgetriibulise keskosa ja terava tagumiku, kus asus putuka otseühendus maoga. Tiivad jäid alles. Nad ei söönud kunagi tiibu- ilmselt mekkisid need piisavalt vastikult.

Hakkame minema!“ hüüdis isand äkki ja tormas juba minema, jättes mulle ainult silmapilgu reageerimiseks. Tundsin, et olen liiga aeglaseks jäänud pärast nelja aastat paigal tammumist. Seda paremini ma ennast tundsin, et me hakkasime reisile minema.

Tormasin tema kannul trepist alla ja selleks, et talle üldse järgi jõuda, hüppasin hoopis poole trepi pealt talle otse selja taha, jättes vahele kõik allapoole jäävad astmed.

Ta keeras ennast jutuhoos ümber. „Oh! Millal sa siia juba jõudsid?“ Ta kratsis oma kukalt. Ta patsutas oma külge, et jalutuskeppi leida, kuid ei leidnud seda. Ulatasin isandale armuliselt oma relva, mida ta minu meelehärmiks isegi ei kahelnud kasutada. Sain selle hetk hiljem tagasi ja ma tundsin, et mind on kuritarvitatud.

Kui me sinna läheme, tahan ,et sa otsiksid mulle üles kõige ilusamad loomad! Või peaksin ma kedagi teist paluma?“ ta ronis parasjagu künkast üles. Ta ootas vastust, aga ei saanud seda.

Ma üritasin teda jälgida, kuid mu teele sibas äkki tosin väikest, inetut, erepunast jälkust ja mu sisikond läks lausa keema kui ma neid nägin- nagu kangelane, kes kohtub oma teel paljusid eri vaenlasi. Minul oli neid ainult üks ja hetkel oli see paljunenud üheteistkümneks põlastusväärseks mutukaks- nagu oleks silme eest äkki kirjuks löönud- ja ma ei võinud seda võimalust mitte kasutamata jätta.

Tõstsin oma kepi nii kõrgele kui võimalik, silmad deemonlikult säramas ja keeleots suust väljas ja andsin oma esimese hävitava löögi- neli põrgulikku elukat jättis oma elunatukesega hüvasti. Andsin obaduse ka teisele kahest ämblikust koosnevale grupile ja jätkasin siis oma armutut tapatööd teiste kallal, kes minu eest minema sibasid, loendades ise sosinal:

Tuleämbliku kättemaks number kaheksakümmend üks! Kolm! Neli! Viis! Kuus… Kaheksa! Tuleämbliku kättemaks number kaheksakümmend kaheksa! Wahoo!“ hüüdsin endale kepi valgest limast tilkuvat keppi vastu rohtu puhastades õnnitlusi ja tegin oma telje ümber nii mõnegi tiiru. Kõike seda vaikides.

Ja lisaks… Kas ma räägin siin iseendaga või?“ karjus ta äkki.

Jäin teda üllatunult vaatama.

Ta oli ennast ümber pööranud ja vahtis mulle raevunult sügavale silma.

Deemonid sind võtku! Ma olen nii harjunud, et sa mu jutule kogu aeg vahele segad, et su vaikimine ajab mind hulluks! Ma ei suuda elu seeski sinu lõputut jutuvada tasa teha! Taevased peletagu, tee mida iganes, aga Taevaste nimel- räägi! Jeerum!“ ta pööras ringi ja jätkas teed.

Hea oli, et ta minu poole seljaga oli, siis ei näinud ta seda paha tüdruku naeratust, mis üle mu näo libises.

Ma ei uskunud et mu vend su nii ära hirmutas!“ ta laiutas käsi.

Kortsutasin kulmu, saamata aru, mida ta sellega üldse mõtles. Ta andis mulle ju pärast isegi vastu lõugu! Ja nüüd räägib, nagu oleks see kõik tema venna süü. Eks ta mingil moel oli ka.

Ava juba see suu!“ kamandas ta vihaselt, ilma et oleks enam minu poole vaadanud.

Kui ma tohiks küsida,“ alustasin kindlal häälel.

Aga muidugi võid! Selleks sa siin ju oled!“

Kuhu me läheme?“

Isand peatus. Astusin tema mõtiskleva kuju kõrvale ja ootasin, kuni ta oma mõtetega lõpetas. Ta heitis mulle mureliku pilgu ja võttis siis raja kõrval rohu peal istet.

See on väga hea küsimus.“ Tunnistas ta lõpuks oma habet siludes. Märkasin ,et see oli täiesti hooldamata ja kohati sidumata.

Võtsin ta vastas istet ja asetasin oma kepi risti põlvedele.

Aeg läks ja ta mõtles ikka veel. Selle aja jooksul jõudsid meist mööduda kaks isandat, kel ühel oli pikk hobusesaba laiutamas keset tühja pealage ja kaasas kaks ihukaitsjat ja üks, kelle kuue saba oli nii pikk, et ta iga nelja-viie sammu takka komistas ja oma saatjannale pidi toetuma. Kõik nad olid sininahalised. Esimene vaatas meid eriti imeliku pilguga, kuid teine oli liiga ametis iseendagi püsti hoidmisega et veel meie peale oma tähelepanu raisata.

Ah!“ isand ajas end püsti. „Eks me pea selle siis tee peal välja selgitama!“ teatas ta rõõmsalt ,ajas ennast püsti ja ootas, kuni ma sama tegin.

Nii, nüüd kui see küsimus on läbi mõeldud, lähme tuulelinde üle vaatama!“

Me ei OLE seda asja läbi arutanud!“ teatasin talle selja tagant torinal.

Ära ole tujurikkuja! Lähme!“

Kehitasin õlgu- kui ta soovis sellest mitte rääkida siis oli minu kui teenri kohustus seda mitte küsida.

Kauaks isand reisima kavatseb minna?“ jätkasin oma loa kuritarvitamist, õnnelik, et enam vaikima ei pea.

Ta jäi seisma ja vaatas mulle hetkeks üllatunult otsa. Ning istus uuesti murule, endal maailmade suurima mõtleja pilk silmis.

Maandusin samuti uuesti rätsepistes tema vasta murule ja jäin jälle ootele. Uurisin nüüd ümbrust, sest tema mõttetegevust ma ei seganud, polnud seda kunagi teinud.

Kurisesin naerust ja samas tülpimusest- me polnud liikunud pooltkümmend seikigi! Langesin kui kott pehmele rohule selili ja vaatasin taevasse. Sellise tempo juures jõudnuks me õhtuks kohale.

Mis oli täitsa arvestatav tulemus. Mäletan siiani ühte seika nii poole aasta eest kui me kohale ei jõudnudki, sest ta küsis ise endalt küsimusi ja jäi siis nende üle kaua mõtisklema.

Kuulsin vaikset rohu sahinat ja äkki ilmus mu pea kohale vari ja isanda uurivad silmad.

Ma loodan, et sa ära ei kavatse minestada- me peame enne õhtut kohal olema!“

Pilgutasin oma silmi, et endale kinnitada, et ma seda unes ei näinud.

Hea tähelepanek!“ õhkasin irooniliselt ja tegin endale märkuse- ei ühtegi pikka mõtlemispausi nõudvaid küsimusi enam!

Nägu mu ees kadus ja ma ajasin end küünarnukkidele.

Patroon oli minu kõrvale end istuma sättinud ja mugis ühest otsast rohuliblet. Nagu kojo.

Avasin juba suu, et talle meenutada, mida ta just hetk tagasi ütles kui ta minus ette jõudis.

See on väga tähtis küsimus! Kuidas ma selle küll kahe silma vahele jätsin?“ pomises ta endale etteheitvalt.

Kergitasin oma vasakut kulmu ja ajasin ennast istuli. Just õigel hetkel, et tema ennast jälle pikali heidaks. Liigutasin kaelalihaseid ja sättisin ennast mugavamalt istuma. Siin läks kaua.

Me olime ennast sisse seadnud künka otsas, kust avanes ilus vaade päris kaugele kuni roheliste samblikuheinamaadeni välja.

Põllud tundusid kesk Päikeseketta valgust fantastilised- seekord viibisid neil ka põldude omanikud. Mõned neist harisid maad, teised rohisid oma lapikesi, kolmandad koukisid aga ettevaatlikult välja valitud kohast mõne oma juurikatest ja demonstreerisid neid parasjagu mõnele oma potentsiaalsetest klientidest. Varsti olin mina üks neist klientidest, otsides oma isandale karmimateks sügispäevadeks varusid.

Liigutasin oma pilgu teravmägedele, mis jäi nii põldude kui põlismetsa taha. Üks vaala kari oli seal ankrusse jäänud ja paistis lõunauinakut veetvat. Kujutasin ette, et neil oli seal mõnus kümmelda, nautides jahedat õhku, mis mägedelt tõusis.

Olin kuulnud, et sinna oli rajatud suur veehoidla, mida puhastasid kristallide asemel taimed. Mõne sisserändaja sõnul oli sinna kogunenud uus koloonia põllupidajaid, kes üritasid maa puudust leevendada mägede jahedamas õhus narale uusi põlde rajades. Pakkusin, et vaalade grupid, kes sinna sügise hakul koguneda armastasid, ei pidanud neid miskiks. Nad olid liiga kuninglikud, et mingeid mutukaid märgata.

Mu pilk peatus nüüd linna eelpostil, mille juurest ma eelmine kord jahti alustasin. Selle juurde olid kogunenud paar jahimeest, kes näitasid üksteisele rohumaadel liikuvaid kojosid, kes neid kogu hingest trotsisid, jätkates oma söömapidu.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: