Vaalade tants- osa 9

Ma olin hetke vait, oodates, et midagi juhtuks, aga mitte kui midagi ei toimunud. Ka täpp kadus lõpuks ära.

Mis sa poputad sellest teenrist nii palju!“ pahandas äkki Basha.

Ma ei taha et ta mind poole une pealt maha tapaks?“ pakkus isand vastuseks.

Mulle ei meeldinud eriti see hiiglase kasvu isanda teisik. Ta oli kummaliselt jämeda koega ja tema käitumine oli kõike muud kui vaos hoitud. Oli näha ,et ta oli küll korralik ja väljapeetud, kuid isanda kombekat käitumist ja üsna heasüdamlikku, kui seda nii sai nimetada, suhtumist oma omandisse tal polnud. Vähemalt neisse, kes elus olid. Aga see oli ainult minu esialgne arvamus.

Sa poputad ikka veel oma lemmikloomi!“ tõmbas Basha haava veelgi sügavamale.

Kuule!“

Oi, asi kiskus inetuks. „Ma arvan, et oleks aeg…“ üritasin vahele segada, kuid tundsin ainult, kuidas mu suu jälle villaga täitus.

Midagi sa ei arva!“ röögatas Patroon mulle vihaselt, keeras meile selja ja kõndis minema, sellise tempoga, mis pani tolmu lendlema.

Jeco!“ karjus ta veel endale selja taha. Tõmbasin kangid uuesti endale selga ja jooksin talle järgi.

Tundsin ennast halvasti. Peamiselt selle pärast, et ma teadsin, et olin talle pahandusi põhjustanud ja kartsin, et ta võib mind sellepärast ka ära saata. Teekode uhkus oli kurikuulus ja ma ei tahtnud saada veel üheks nimeks selles pikas nimekirjas, kes lihtsalt selle pärast minema saadeti või edasi müüdi-kingiti, et ta oli oma isandale pahandusi kaasa toonud,

Sellise tempoga jõudsime koju poole kiiremini kui meil kulus siia tulekuks.

Poolel teel jäi ta äkki seisma, mina hiirvaiksena tema taga, ja pööras ennast järsult minu poole. Ta oli maruvihane, mida väljendasid rusikas käed ja lillakalt hõõguv kael.

Sina! Ma peaksin su kohe minema saatma! Kuidas sa julged?! Kas te, keroonid, tõesti ei saa aru, millal te vait peate olema?“

Vabandust, isand!“ lalisesin hirmunult, vajudes põlvili tema ette, oodates tulevat karistust.

Deemonid võtku!!! Millal sa õpid?!“ karjus ta taeva poole käsi laiutades.

Vabandust!“ hüüdsin uuesti, endale oma lollist käigust aru andmata.

Mu nägu kahvatas löögist, mille sain. See oli tugev tagantkätt löök ja mu nägu kihvata valust, mis sellele kohe järgnes.

Olgu, kui sa heaga ei õpi, teed seda läbi raskuste! Tänasest alates räägid ainult siis kui sinult küsitakse! Ja et ma ei kuuleks ühte muud sõna kah! Ja iga selle, selle…“ ta ei suutnud seda sõna väljagi öelda, „selle sõna eest saad kepihoobi vastu selga. On selge?“ ta pühkis käed varrukast ilmunud rätikukesse puhtaks. Noogutasin.„Kas on selge?!?“

Jah, Patroon!“

Siis aja ennast sealt räpasest august üles ja me läheme koju!“

Jah, isand.“ Ajasin end püsti ja vinnasin vahakangid tagasi selga.

Kas ma küsisin sult midagi?“

Raputasin kiiruga pead.

Ma ei kartnud teda tegelikult, see hoop vastu nägu oli väljendanud minu jaoks kogu tema ärritust ja ka seda ,et ta oli selle endast nüüd välja saanud ning varsti võis jahtumist oodata. Siiski ei tähendanud see seda, et võisin ennast täiesti lõdvaks lasta ja rõõmsalt edasi padrata, vaid et pidin paar päeva madalat profiili hoidma. Ta oli ikka veel liiga ärritunud.

Kummaline mõtteviis teenri kohta, leidsin ennast veidi analüüsides. Meie suhted olid juba ammu sassis. Võib olla oligi mul seda vaja, et ta mul mõistuse tagasi paika lööks. Kuid ma ei saanud aru, miks neile ei meeldinud, et keegi oma tegude eest vabandust palub. Ehk oli see pelgalt mingi nende vanemate eksitus kommete vallas, millega need kaks meest nüüd elama pidid või oli siin taga midagi, mis minu mõistusest palju kõrgemale jäi. Sellegipoolest mõtlesin ma nüüd poole kainemalt ja olin kogu ümbritseva koha pealt poole tähelepanelikum.

Ajasin ennast tema järel trepist üles ja viisin kangid ta käsul tema kirjutuslaua juurde. Kui ma neid nüüd vaatasin, meenutasid nad selles päevavalguses päris palju neid, mida isand Pitseeritud Nelikuks nimetas.

Jeco!“ hüüdis Karlok mind ukse vahelt. „Isand tahab, et sa kutsuksid talle preili Adima!“

Tegin talle kerge kummarduse, et olin käsust aru saanud ja tõttasin tast mööda, proovides väiksemagi võimaluse korral talle mitte otsa vaadata.

Jooksin päris kiiresti kui selleks vajadus oli. Hetkel oli eesmärgiks küll heaolu ja mitte kellegi elu polnud ohus, aga kangust oli lihtsalt liiga palju.

Peatusin madala püramiidi juures, kus peesitasid mitu väljakutsuvalt riides neiut.

Hingeldasin ja küsisin ilma igasuguse sissejuhatuseta: „Kus preili Adima on?“

Mul polnud vaja seletada, et tulin siia lõbunaise järgi. Olin siin ennegi käinud ja alati Adima järel. Minu nägemine tekitas neid pigem pahameelt kui head meelt, sest ainuke, keda isand kunagi enda juurde kutsus, oli see kerooni naine.

Tal on klient.“ Vastas vanem teeko neiu rõõmutult ja silus oma pikki musti juukseid järjekordsest patsist lahti, mille ta igavusest oli pununud.

Lasin oma relva kõlksatusega vastu puidust suvepõrandat.

Tal läheb kaua!“ teatas noorem ja keeras ennast veel poosikamalt lamama, lootes mind sellega kadedaks teha. Küll mõni leiab ikka vale inimese! Vaatasin teda pika pilguga kuni pöörasin silmad hoopis taevasse, sest tundsin, kuidas õhk mu pea kohal võnkuma lõi. Vaalad olid tagasi.

Mul oli õigus- kaks emast vajusid suure hooga maa poole, kuid kiskusid ennast kohe kõrgusesse tagasi, riivates kergelt tekopuid, mis pargis kasvasid. Vaatasin tuimalt, kuidas raske oks must vaid paari sammu kauguselt maad puudutas, kattes põranda tumeroheliste lehtedega.

Jälle need vaalad! Kas nad ei oska siis üldse arvestada, kus õhuvoolu puutuda!“ pahandas noorem mustpea naiivselt, haaras põrandal pikali oleva luua ja ajas ennast üles, et demonstratiivselt lehed ära pühkida.

See ärritas. Milles siis nüüd vaalad süüdi olid? Surusin oma huuled kokku, sest lubadus oli lubadus ja ma hoidsin oma mulgu koos, ja virutasin kepiga tugeva hoobi vastu maad, nii et neiuraas kiljatades minust eemale hüppas.

Jeerum, mis sul küll arus on?“ kiljus vanem veel heledamalt. „Taevased! Ta lõhub nii ju meie suvepõranda ära!“ ahmis ta õhku, üritades väga ebaõnnestunult minestamist mängida. „Sa ei tohiks üldse õrnema soo hulka kuuludagi!“ jätkas ta ülbitsemist. „No vaata ennast- no milline sa välja näed!“

Vaatasin endale kulm kortsus ülevalt alla välja- polnud mul midagi viga!

Püksid- fuih! Ja kleit pükste pääl! Ja see on veel külgedelt kokku ömmeldüd!“ Ta pistis kriiskavalt naerma, tappes minus igasuguse soovi ühineda selle niinimetatud õrnema sooga. Lisaks mu kõrvakuulmisele, mis pärast seda krääksatust veel tükk aega tuikas.

Kuule!“ sisistasin äkki läbi hammaste, tema uhkest rätist kinni haarates ja ta endale võimalikult näo ligidale tõmmates. Vaatasin talle oma kõige hirmutavama pilguga otsa ja ütlesin nii selges keeles kui oskasin: „Kui sa kavatsed kedagi sõimata, siis sõima iseennast! Nagu näha, riietumisega ei peaks te üldse vaeva nägema, soengutest, no vabandage väge, pole te ka midagi kuulnud. Ok, tore on- te näete hmm, moodsad oli vist see sõna? Jah, moodsad välja! Aga proovige nende hilpude ja takutuustiga kas või ühe päeva põlislaantes hakkama saada! Pluss veel teie kõnepruuk, mis paneb ka kõige ropuma isikul häbist silmi peitma. Kas te tõesti arvate, et teid valitakse teie oskuste järgi ennast esitleda? Ullid!“ lükkasin ta endast kaugele põrandale siruli.

Deemonid kartku mis kisa siis lahti läks! See ajas isegi preili Adima püramiidist põrandale.

Mis siin toimub?“ hüüatas ta ehmunult, nähes oma töökaaslasi põrandal kuhjas.

Kusjuures kuhjast ei teadnud ma midagi enne kui see daam välja ilmus. Selle hetkeni oli vanem teeko püsti olnud.

Ta kiusab meid!“ ulgusid nad võidu.

Laiutasin käsi- mina ei tea asjast midagi. Seletasin Adimale, miks ma siin olin ja ta lubas kohe tulla, pidi ainult teise kliendiga lõpetama.

Mis ma ikka teha sain? Eks siis isand pidi ootama.

Tal ei läinud kaua ja kogu selle aja pidin ma neid kahte ulguvat tuulepead kuulama. Tundsin, et mu peavalu tuleb tagasi.

Ma olen valmis.“ Kuulsin rahulikku heledat häält enda kõrval. Vaatasin teda üllatunult, saamata hetkeks aru, miks ta seal oli. Noogutasin talle ja hakkasime minema.

Läksin ees, nagu tavaliselt, ja juhatasin ta kõrvalisemat teed pidi Patrooni majapidamisse. Kuigi prosto kasutamine ei olnud mingi saladus, polnud siiski viisakas seda kõigile nina alla hõõruda.

Kuigi ma pidin tunnistama, et preili Adima kui prosto oli mulle üllatavalt meeltmööda. Mitte oma ameti pärast. Nojah, mingil määral oli see ka ametiga seotud. Teistega võrreldes oli ta lausa ingel. Eriti kuna ta tegutses rohkem seltsilisena kui mõnu pakkujana. Jah, isegi meil külas olles polnud ma kunagi näinud, et ta oleks isanda juurde ööseks jäänud- ta lahkus alati varakult- või temaga voodit jaganud. Kuigi jah, viimase pärast ta sinna ju kutsutigi. Aga sellest hoolimata suutis preili oma ameti nii väärikaks teha kui võimalik ja ei sattunud seeläbi kunagi mõnda kompromiteerivasse olukorda, kus tal oleks tulnud oma kohalviibimist selgitada.

Pealegi oli ta ilus. Ta oli keroon nagu minagi. Ainult, et poole hoolitsetum ja ta tekitas minust tõsist kadedust oma välimus osas- alati väljapeetud, uhketes ent lihtsates rõivastes, kammitud punaste juustega… ta oli esimene keroon, kellel ma nägin sirgeid, kammitud juukseid ja kellel ei näinud need välja nagu samblik segatuna rohupuhmastega.

Äkki kuulsin kummalist õrna helinat. Oleksin juba ümber pööranud kui taipasin ,et ta laulab. Kuulasin, kuidas ta ümises. See oli ilus. Ma polnud teda kunagi laulmas kuulnud. Aeglustasin sammu, nii et olin lõpuks temaga ühel joonel. Ta ei jäänud kordagi vait. Ma teadsin seda laulu, kuid polnud seda ealeski laulnud.

Mis see on, mida sa laulad?“ küsisin talt meie omas keeles, mida me, keroonid siinmail harva omavahel kasutasime.

Ma ei tea sõnu.“ Vastas ta tasaselt, nii et seda vaevu kuulda oli, kuid see vastus oli soe ja sõbralik. „Aga viisi küll.“

Ühmasin talle vastuseks.

Kas sa ka laulad?“ küsis ta mult äkki, kui olime veidi aega vaikides kõndinud. „Sul on ilus hääl, ma arvan ,et see kõlaks hästi lauldes.“

Sa arvad?“ küsisin meelitatult, kuid sain kohe oma enesevalitsuse tagasi. Köhatasin. „Ma ei tea, pole kunagi laulnud.“

Ta naeris. Heldelt. „Tahad, ma õpetan?“

Vaatasin talle silma. Seal polnud mitte mingit salapära, ainult sõbralikkus. Taipasin ,et see oligi tema suurim võlu ja relv- kes läheks olendi vastu, kelles pole mitte midagi peale vagura sõpruse. Samas oli see minu meelest rohkem maski moodi loor, mis varjas ülimalt tarka ja mõjuvõimast naist, kes teadis nii mõnegi teeko kaela murdvat saladust.

Punastasin, et olin temas hetkeks vaenlast näinud ja noogutasin nõusolekuks.

Siis kuula…“ naeratas ta õnnelikult ja alustas. Kuulasin teda lummatult, kui ta oma sinaka mantli alt tõmbas välja keelpilli ja seda sõrmitsedes alustas veidi kiiremat heledahäälset laulu.

Ära karda, järgne mu häälele.“

Punastasin. Ma polnud kunagi sellist asja teinud ja mul läks kõik sassi.

Ära muretse!“ ütles noor neiu naeratades. „Lihtsalt, kuula mu laulu ja võta seda veidi madalamalt, kuid samamoodi. Usu mind, küll kõik hästi läheb.“

Noogutasin ja katsetasin.

Jõudsime juba püramiidi juurde ja ma ütlesin talle ausalt, et maja läheduses ma ei laula.

Tema ainsaks reaktsiooniks oli üle näo voolav kurb naeratus ja ta peitis pilli tagasi kuue alla.

Vii mind siis oma isanda juurde.“ Ohkas ta südamest, manas näole veelgi ilusama kurva naeratuse ja lükkas mind kerge liigutusega liikvele. Ma ei tahtnuid minna, kuid läksin siiski.

Kuhu te jäite?“ küsis meile uksele vastu tulnud petron hirmunult. „Millega sa küll hakkama said, tüdruk? Ta ei taha isegi süüa. Küsib ainult, kuhu teie jäite.“

Lükkasin mehikese tee pealt eest, ise sama närvis kui teised, ja juhatasin preili Adima isanda magamisruumi. Enne, kui kardina eest tõmbasin, küsisin talt tema mantli ja asetasin selle kõrvalruumi pingile.

Valmis?“ küsis neiu minu käest. Imestasin, kas mina mitte tema käest ei pidanuks seda küsima.

Jah,“ vastasin nii rahulikult kui suutsin.

Ohkasime mõlemad kogu südamest, ja astusime ruumi, kus isand meid juba ootas, lesides oma koikul.

Te tulete hilja, preili Adima!“ tervitas ta meid tusaselt.

Mu isand, mul on kahju, aga mul oli teine klient.“ Vastas Adima.

Kuulasin seda huviga- see oli juba täiesti selge vabandus, kuid Patroon aktsepteeris seda. See tuli kõrva taha panna.

Seisin keset tuba, oodates, et ta mind vabastaks, kuid kui seda ei tulnud, võtsin vabaduse seda ise teha ja tegin talle kerge kummarduse.

Ei, sa jääd siia!“ tuli kindel käsk. „Preili Adima, ma sooviksin kuulda mõnda teie lugudest,“ ütles mees veelgi ükskõiksemalt ning andis käega märku, et neiu padjal istet võtaks.

Tahtsin sellele juba vastu vaielda, kuid mehe pilk jälgis mind väga täpselt ja ma teadsin ,et kui ma oma suu avan, toon endale paraja õnnetuse kaasa.

Seisin temast vaid paari sammu kaugusel, aga ta tõmbas mu endale lähemale, nii et jäin täpselt tema külje kõrvale seisma. Surusin kepi otsapidi vastu põrandat ja jäin jäigalt paigale.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: