Vaalade tants- osa 7

„Mis siin nii naljakat on?“ ei saanud ma aru. „Ma ,tead, oskan seda ka kasutada!“

„Loodame. Lööd minuga kampa? Ma lasen nad maha, sina aitad koju tarida. Ma ei viitsi korjust üksi koju vedada.“

„Miks ka mitte- ega ma tulingi siia ainult jalgu sirutama.“

Kõkutasime mõlemad ja suundusime rohelise rohumaa suunas, kus küll hetkel ühtegi loomakest ei paistnud, kuid kus neid kõige suurema tõenäosusega kohata võis.

See polnud üldse ebatavaline, et kahe majapidamise teenrid üheskoos jahti pidasid, sest erinevalt nende isandatest, polnud nemad eesseisvast pooltki nii vaimustuses ega viitsinud oma kallist aega mingi looma tagaajamise peale raisata.

Mul vedas- kohtasin Punit nii kaks aastat tagasi, kui ta isand ta samuti ühelt orjaturult üles korjas. Kohtumise turul olles, kui ma äkki ninaga õhku vedades tabasin nüüdseks juba tuttava suitsuse lõhna ja minust pikka kasvu takuse juuksepahmakaga keroon mööda kõikus ja mu oma korviga peaaegu pikali tõmbas. See oli Puni, kes esimest korda turule oli saadetud. Muidugi andsin talle mõista, et on ülimalt ebaviisakas oma korviga ringi vehkida ja küsisin, ega ta juhuslikult alles hiljuti inimeste sekka pole saadetud. Sealt arenes edasi juba pikem omapärane vestlus, mille täielik meenutamine tooks mulle peavalu, kuid mille tulemuseks oli mõnus sõbralik suhe.

Jõudsime juurikate põllu lõppu ja astusime pehmele rohule, mis kasvas välja paksust rohelisest samblast andeski rohumaale sellele omase värvitooni, kusjuures rohtu oli hõredamalt kui kaugemalt paistis.

Puni lõpetas just ühe seikluse, mille ta koos isandaga läbi oli elanud, kirjeldust, mis mind parajalt kadedaks tegi, sest Patroon oli täielik kopitanud vahakoi selle kõige kõrval, kui ma talle vahele segasin.

„Ma nägin Pestot muide,“ lükkisin lause tema jutu vahele.

Ta vakatas hetkeks ja tegi suured silmad.

„Tõesti? Kuidas mu väikevennal läheb?“ hammustas ta põllult kaasa haaratud juurikast järgmise krõmpsu ampsu.

Mu suunurki valgustas muie- Pesto oli tema noorem vend ja ta isegi ei teadnud, millega see väike peletis tegeleb.

„Ta üritas meie poole sisse hiilida!“ teadvustasin rahulikult, oodates hetke, et mu sõnad ikka õige mõju saavutaksid.

„Tohoh!“ mees peatus. „Ära sa märgi!“ Ta puhkes naerma, „Sul on hea huumorimeel, Jeco, seda pean ma ütlema!“

Astusime edasi.

„Ma ei tee nalja- ta üritas tõesti meile sisse murda.“ Puhusin salgu silme eest ära.

Puni vaikis, seepärast jätkasin ise.

„Paistab, et ta on ühinenud hiilijate kolooniaga.“

Mu kaaslane hingas poole kergemalt kohe. „No siis on ju kõik täitsa hästi.“

Ootasin veidi teistsugust reaktsiooni, kuid ei pidanud pettuma.

„Oot, hiilijate kolooniaga?“

„Mhmh!“

„No on nuhtlus! Ja ta kukkus oma esimesel katsel kohe vahele, jah?“ ta emotsioonidest pakatavale näole ilmus kaval rahulolu.

„Jep, seda ta tegi.“ Ka mul oli lõbus olla.

„kas emand ka teab?“

„Arvan küll, Orion oli saatnud lisaks Pestole veel ühe, kes pidi ta edusamme vist jälgima. Ja Patroon saatis ta ukse kaudu välja! Pesto ma mõtlen.“

Puni itsitas endamisi. „No siis on tore. Ta polnud hiilimises kunagi eriti osav.“

Pidin sellega nõustuma.

Äkki jäi ta vait ja tõmbas mind käistpidi maaligi ja sosistas: „Kojokari otse ees, sirka tosin looma.“

Hakkasin vöölt viskerelva lahti harutama, kuid ta takistas mind.

„Ära mitte loodagi! Ma tahan täna veel tagasi jõuda- või soovid sa pärast neid hirmunuid elukaid taga ajada?“

Urathasin talle vastuseks, kuid olin sunnitud tõdema, et tal oli õigus ja minu viskerelvast oleks vähe kasu olnud, eriti kuna nad olid nii paarisaja seiki kaugusel.

Ta võttis ettevaatlikult oma vibu, tõmbas tupest, mida ta külje peal kandis, paar noolt, lükkas ühe neist põiki huulte vahele ja teise vibule ning ajas ennast rahulikult põlvili, olles ise rohkem pingul kui ta vibu. Ta oli juba valmis noolt lendu laskma.

Kuid samal hetkel kõlas meist vaevalt paarikümne sammu kauguselt rõõmus hõigatus, mis kuulus mingile noorele nolgile, kes oli vist oma esimesel jahil ja kogu kari pani tuhatnelja ajama, nii et ainuke, mida me nägime olid pruunid püsti aetud sabajupi demonstreerimas seda ainukest kohta kehas, mille kaudu kõik söödu välja tuleb. Ja muidugi see sama ullike, kes nad jooksma hirmutas, kannul.

Hüppasime püsti ja vaatasime ahastusega, kuidas meie saakloomad täie tervise juures eemale kalpsasid.

Musta peaga noor teeko jäi seisma, ise samasuguses ahastuses kui meie.

„Taevased küll! Tulge tagasi!“ hüüdis ta neile veel järgi.

Vahetasime Puniga omavahel paar tulist pilku ja järgmisel hetkel leidis rohelisse riietatud teeko ennast sambla peal pikali, minu viskerelv kindlalt ümber jalgade.

Puni toppis nooled tagasi tuppe ja tõmbas vihaselt kuti püsti.

„Mis sul, va deemon arus on?“ karjus ta noore isanda peale.

Oli aru saada, et tegu oli üliku pojaga, arvestades tema uhkeid rõivaid, kuid needki olid parajalt juba kannatada saanu. Pealegi ei lugenud see meile hetkel eriti midagi, et ta ülik oli.

„Me oleksime ruttu koju saanud ja nüüd peame neid veel taga minema ajama!“

„Ma tahtsin ainult oma onule rõõmu teha!“ ulgus poisike vastuseks.

„Oma onule!“ ahvis Puni marutades ja laskis poisil tagasi samblale kukkuda, keerates meile mõlemale selja.

Olin üllatunud kui vabalt ta selle teekoga siiski ümber käis.

„Sa tunned teda vist päris hästi?“ küsisin käed rinnale risti pannes.

„See on isanda vennapoeg. Tuli siia kuni sügise alguseni.“ tuli tusane vastus.

„Ahah.“ Vaatasin seda imelikku poisiklutti meie jalge ees. Ta ulgus ikka veel.

„Jää vait!“ röögatas Puni pahaselt ja pöördus tagasi meie poole. Teeko jäigi vait.

Kummardusin oma relva järgi. „Kas lasen ta nüüd lahti?“

„Ei! Maazuk hoidku!“ hüüatas Puni hirmunult ümber pöördudes. „Ei ole mul vaja teda jahti rikkuma! Las jääb siia kuni me tagasi tuleme!“

Poisike pistis uuesti ulguma.

Haarasin kahe käega peast kinni, see hakkas vaikselt juba peavalu tekitama. „Pane oma mulk kinni!“ oigasin, kuid poisike ei mõelnudki seekord vait jääda.

„Mis tal viga on?“ jooksid meie juurde veel kaks teenrit, kes jahile olid tulnud. See tähendanuks pahandust, kui tulijateks olnud teekod, kuid õnneks olid need ainult paar sareid.

„Kuss!“ käratas üks tulijatest, vanem naine, ja pöördus meie poole. Nooruk jäi vait, lootes neilt abi saada. Kui ta vaid teadnuks, kui vale see oli. Teenrid ei vihanud oma isandaid, kuna tavaliselt oli neil nende juures mõnus elu, kuid ega nad eriliselt neist ka vaimustunud.

„Miks te teeko kinni sidusite?“ küsis ta meid teravalt silmitsedes.

„Ta rikub meie jahi ära!“ vastas Puni.

„Rikkus, sa mõtled ikka? See on ju selgemast selgemgi!“ osutas noorem sarei rohumaale, kus oli veel näha põgenenud kojode jälgi.

„Jah, rikkus.“

„Ja mis sina siin üldse teed? Teekod ei käi ise jahil!“ kükitas vanem sarei nooruki kohale, varjates selja taha jääva päikeseketta valguse. „Eriti,“ ta tõstis kahe sõrme vahel veidi nooruki riideid, „eriti veel nii rikka perekonna teeko!“

„Ma… ma tahtsin ainult onule rõõmu teha!“

„Ta sasiks sul ise tuka läbi kui sa julged sellega ta nina all välja tulla ,et sa ise jahil käisid!“ sisistas Puni tuliselt ja tõmbas puusalt noa ning lõikas nööri ta jalgade ümber läbi, nii et kivid häält tegemata samblale vajusid.

„Ja sina kirjutasid just mu keretäiele alla!“ röögatasin ma õudusega oma relva tükke nähes. „Mida sa enda arust teed? Kuidas mina nüüd sinu arust enda jahisaagi kätte peaks saama? Hiilin kepiga selja taha ja koksan sellega vastu pead või?“

Puni vaatas mulle üllatunult otsa ja siis oma kätetööd.

„Ma ju ütlesin ,et ma löön nad ise maha! Sa tulid ju ainult jalgu sirutama, mäletad?“

Kiristasin hambaid, kuid nüüd polnud enam midagi teha.

„Aga ma tahan ka jahti pidada!“ hüüdis poiss meile vahele.

Sareid ei öelnud midagi. Äkki küsis vanem neist. „Palju seal loomi oli?“

„Mitte üle tosina.“ Vastas Puni ennast püsti ajades.

„Olgu, teate mis, me ühineks teiega. Viiekesi on meil paremad võimalused.“

„Viiekesi?“ Olin nõus, et neljakesi läksime ,aga et me selle põrgumasina kaasa võtsime ,oli veidi vale arvata.

„Jah, ma arvan, et meil oleks tast kasu.“ Tegi ka noorem nüüd suu lahti.

„Miks sa seda arvad- ta ulub ju enamuse ajast mil ta suud söömisekski kasutab. Ei, mina teda küll kaasa ei taha võtta.“ Vaidles Puni samuti vastu.

„Ettepoole jääb kõrgrohi, mis kasvab ilusti kaares, tekitades väikese kausi, kuhu neid on hea ajada. Kui me nad sinna saame, on jaht kiire ja valutu. Ja me saame kõik selle, mida tahame. Selleks aga, et neid sinna saada, on vaja, et keegi nad sinna ka ajab. Ja siin sobib meie väike teeko hästi.“

Möönsin, et ta jutus on iva ja sirutasin käe. „Mulle sobib. Jeco.“

Vanem vastas mu käepigistusele. „Marduk. Ja tema on Ryda. Oleme Veera majapidamisest.“

Tundsin aukartust- Veera majapidamine oli oru üks suurimaid, kuigi mitte kõige jõukamaid. Nad tegelesid turu majandamisega, mis oli päris suur ettevõtmine.

„Puni, Nota majapidamisest, ja see väike kisakõri on Zakud.“

„Ma oskan ennast ise ka tutvustada!“ hüüatas poisike pahaselt.

„Ja kombekas teeko ennast ise ei tutvusta!“ pani Marduk ta paika. „Ja kaasa võid sa tulla ainult siis, kui ülejäänud aja suu kinni hoiad ja kodus oma onule sõnagi ei kõssa, et sa jahist osa võtsid!“

„Aga…“

„Suss suhu!“

Sinised huuled pressiti kinni.

„Vot nii!“ rõõmustas Puni ning hakkas astuma sinnapoole, kuhu loomad kadunud olid. Teised järgisid vaikides tema eeskuju.

Jäin neist veidi tahapoole ,et uusi seltskonna liikmeid veidi lähemalt uurida.

Marduk oli vana, seda oli näha kõigest- tema hoiakust, tumedatest kortsudest nahal, hallikirjutest juustest ja isegi soengustiilist. Kõik oli nagu eelmisest ajastust. Riietus ta nagu mees, laiad punased püksid, kuub, mis oli vöö kohast tugevalt kinni nööritud, et see liikumist ei segaks ja kollakaks tõmbunud varrukaservad, mis kuue alt välja piilusid. Ta kandis suurt kogust puupärlitest keesid ja uhkeid kürvarõngaid, mis läbisid ta kõrva, nagu üritaks seda laiaks rebida. Ta kandis nagu Punigi vibu, kuid tema nooltetupp oli kinnitatud seljale ning sealt turritasid välja täpselt ühesuguste punaste sulgedega otsad, samas kui Puni omad olid täpselt nii nagu taevased juhatasid.

Noorem sarei oli lihtsamalt riietatud ja erinevalt vanemast, ei kandnud pea üldse mingeid ehteid. Ainuke, mis tal kaelas rippus, oli tumedast hõbedast kummaliste kirjadega plaat, millele oli kinnitatud neli punast kivi, iga üks ise nurgas. Tema juuksed olid pea sama pikad kui Mardukil, poolde selga, kuid süsimustad ja paksult lokkis ning kinnitatud punase sea harjastega kaunistatud paelaga. Ta kandis samalaadset riietust kui vana naine, kuid see oli erksama tooniga. Millegipärast tundus mulle, et nad pidid eriti head kütid olema, kui arvestada ,et loomad nägid neid juba hertade kauguselt.

Zakud oli see eest riietatud kui tüüpiline teeko. Tema kuub oli kaelusega ja kaunistatud geomeetriliselt paigutatud mustriga. Tema pealiskuub oli roheline nagu olin isandalgi näinud. Tema püksid olid musta värvi sametisest mitte just kõige hingavast materjalist ja topitud põlvini ulatuvatesse tumepruunidesse saabastesse, mis viitasid raudselt kivisele pinnasele. Need olid üsna sobimatud siinsetele territooriumitele.

Jõudsime kõrge tõusu lõppu ja peatusime.

„Nad on päris kärmed täna.“ Vangutas Marduk pead. „Aga peame ise sama kärmed olema- ma näen lillakaid pilvi tõusmas.“

Lillakaid pilvi? Vidutasin silmi, et paremini äikesepilvi näha ja märkasin lõpuks ka ise pisikest tupsu kaugel horisondil. Imestasin kui hea nägemine tal oli- isegi mina poleks neid märganud.

„Aga tuul on vaikne- pilved siia jõudmiseks läheb veel kaua.“ Vastasin nende kõrvale astudes.

„Seda küll.“

„Siiski, kiirustame. Haa!“ Ohkas Puni ja ta nägu valgustas ootamatult rõõm. Mõtlesingi ,et tal läheb kuidagi kaua oma paha tujuga. „Kojod on sinna pidama jäänud!“ osutas ta kaugemale oru põhja.

„Kas proovime ligi hiilida?“ küsis noorem sarei.

„Ei, Ryda, nad näeksid meid kohe.“

Vahetasime Puniga pilke- see oli ju ilmselge nende punase riietuse juures.

„Kui tugev su vibu on?“ küsis ta äkki Puni käest.

„Poole herta peale lendab ära.“

Naine paistis seda kaaluvat.

„Kõrgrohi ei jää siit enam kaugele- ainult ühe herta. Ma näen nende tippe.“

Ma isegi ei proovinud enam näha, mida tema nägi- minu silmad ei olnud nii tugevad.

Marduk jätkas: „Sina,“ ta osutas Zakudile, „lähed otse, tee nii palju kõva lärmi kui suudad, see ei tohiks sulle raske olla.“ Poisike avas juba suu, kuid Puni pani sellele oma käe ette. „Aga mitte enne kui ma märku annan! Ryda läheb Jecoga vasakule ja Puni tuleb minuga paremale. Ajame nad kaussi. Seal saame nad kolmekesi maha lasta ja teie aitate neid koju tarida.“

Plaan paistis mõistlik ja tegimegi nii.

Kõik läks õlitatult ja enne kui lillad pilved pooles taevaski olid, seisime me viiekesi kolme surnud kojo kohal.

Zakud ei püsinud paigal, vaid hüples elavalt ümber korjuste ning kilkas meeletu energiaga, aeg ajalt laipasid toksides.

„Te olete võimsad!“ hüüdis ta särasilmi. „Viuh! Ja üks kukub! Viuh! Ja teine kukub! Otse kaela! Kus te küll nii laskma õppisite? Vau! Ja ma sain teid selle juures aidata!“

Ma polnud veel ealeski näinud, et keegi kellegi surma üle nii rõõmustab. Isegi sareidele tundus see kummaline ,kuigi neil oli täiesti kombeks oma surnuid rõõmupidudega mälestada.

„Rahune maha!“ röögatasime talle lõpuks Puniga kui ühest suust. Ta jäi hetkeks õhku seisma ja kukkus siis maha otse samblale.

„Peame tagasi minema, enne kui äike meieni jõuab.“ ütles Ryda emotsioonitult ja tõmbas oma vibu üle rinna risti ja lükkas selle siis selja taha.

Langetasime kaks kõrgrohu peenemat tüve, laasisime need okstest puhtaks, sidusime need kandevöödega palkide külge ja alustasime oma tagasiteed, üliannetu teeko nagu vallatu koer meie vahel.

Loobusime tema korrale kutsumisest, sest sel ei paistnud kuidagi mingit pikemat mõju olevat.

Pärast pikka retke jõudsime tagasi põldude äärde. Pidasime kinni, et oma noorima jahikaaslasega veidi tõsist juttu ajada.

Võtsime ringis istet, surudes ta Ryda ja Puni vahele.

„Nii, nüüd kus sa oled ringis, kuula hästi, mida sulle üteldakse!“ teatas Marduk tõsiselt. Ta hääl oli madal ja rahulik, kuid kuninglik ja see sundis ka poisi rahulikumalt istuma.

„Siin ringis öeldu jääb ringi sisse.“ Lisas Ryda. See oli mõeldud meile kõigile ja me noogutasime nõusolekuks. Rahvustest eraldi olid meil kõigil kombed, mis olid kõigil ühised ja need olid näiteks nõupidamise reeglid.

Zakud vaatas meid imelikult, kuid noogutas siis samuti.

„Olgu sa isand või teener, oma lubadusi tuleb austada ja lubadustest kinni pidada!“ ütlesin järgmisena ja teised noogutasid märgiks, et see seadus oli kohustuslik kõigile.

„Ringis olles valet vanduda ei tohi! Ring on ausate paik!“ lisas Puni tõsiselt.

„Ring on püha!“ lõpetas Marduk ringi reeglite tutvustamise. Noogutasime. „Kas sa said aru?“ küsis ta teekolt.

Poiss noogutas.

„Nii. Siis kuula. Me oleme nõus looma sinuga lepingu.“

Mulle tuli see üllatusena, kuid ma kuulasin ära, mis tal öelda oli. Ta oli vana naine ja paistis omavat oma vanusele kohaseid teadmisi. Paistis, et Puni ja Ryda olid sellest samal arvamusel kui minagi, sest Puni silmadesse ilmus huvitav küsimus.

„Sa vaikid sellest, et käisid meiega jahil. Ei tee isegi mitte üht häälitsuste ega tantsi ringi nagu sa ennist surmapaigal tegid.“ Viimane oli öeldud ilma põlgusevarjundita, mis mul kohe üle huulte oleks jooksnud. See tekitas austust.

Meil kõigil oli südamel ,et noor teeko võis koju minnes meile kõigile pahanduse kaela tõmmata, et lasksime tal jahile kaasa tulla ja alamas tegevuses osaleda kui tema seisusele kohane oli.

Poisi nägu venis pikale.

„Vastutasuks õpetame sulle jahipidamist ja kuidas seda tegelikult tehakse! Võid osaleda meie jahtidel ja osa võtta loomade karjatamisest! Oleme nõus kõik õpetama sulle oma oskusi.“

Vaatasime pingsalt naisele otsa, siis üksteisele ja noogutasime ettevaatlikult, kuid üsna kindlalt nõusolekuks. See oli aus kaup ega saanud kedagi kahjustada, kuni sellest isandatele ei räägitud.

„Aga ainult kuni sinu vaikimise lõpuni, on selge?“

Zakud oli pakkumisest jahmunud ja noogutas agaralt, ise särades kui Päikeseratas.

„Püha ring on lõpetanud!“ teatas vana naine tõsiselt, kordasime seda kooris ja ajasime ennast uuesti püsti, ütlemata üksteisele enam ühtegi sõna.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: