Vaalade tants – osa 6

Arvan, et olin siiski magama jäänud, sest hommikul ärkasin ma pideva toksimise tulemusena. Ja avastasin, et see polnud midagi muud kui mu oma kepp.

Ajasin ennast hädiselt maast üles. Kojonahad olid mult pealt ära libisenud ja karge hommik tundus eriti rõske. Muidugi veel lisaks fakt, et ma olin poolpaljas. Väristasin pahaselt õlgu. Mantel, mis pidi mind soojas hoidma, oli üldjoontes oma ülesande täitnud, kuid sellest oli olnud ikkagi vähe. Olin valinud väga vale aja ilma pluusita magamiseks.

Tuulasin oma minimaalses riidehoidlas ja leidsin lõpuks selle mida otsisin- sametise rohelist värvi musta tikandiga kleitpluus, mille pahem pool oli pruunika alatooniga. Tõmbasin selle endale selga ja otsisin oma paunast välja niidi ja nõela.

Nõelumiseks oli seda isegi raske nimetada. Nõela silm oli üsna jäme ja niidi asemel kasutasin ma naharibasid, millega külje õmbluse kokku tõmbasin ning kõige alt tugevasse sõlme sidusin, jättes otsad rippu. Kinnitasin paelte otsa veel paar heledat puupärli. Kogu riietumistseremoonia lõppes vöö paika seadmisega kuna olin ta ennist ära võtnud, et see kleidi selga õmblemist ei segaks.

Pakkisin mantli tagasi kirstu. Oli üsna vähetõenäoline, et mul seda täna vaja läheb.

Lahkusin ruumist rõõmsas tujus ning sättisin elutoa poole minnes veel juuksed silme eest ära. Enne kui sisenesin, tõmbasin kleidi veel korda ja tõmbasin siis ettevaatlikult kardina eest.

Tere hommikust!“ andsin oma tulekust teada ja astusin sisse. Ja pidin pettuma, sest seal polnud mitte kedagi peale kiirude, kes aplalt mööda vääte hüplesid ja varahommikusi putukaid sõid.

Olin pettunud. Valmistasin ju nii ilusa sisenemise ette.

Aga inimeste puudumine andis mulle võimaluse relv ära peita ja seda ma ka tegin. Lükkasin ta teise väätide serva, veidi kõrgemale, nii et lühikest kasvu inimene seda kätte ei saanud.

Astusin akna alla ja vaatlesin hommikukäras orgu. Inimeste mulisevat häält võis siiani ära kuulda ja ka arikedad olid täna eriti ärksad. Ja neid oli üllatavalt palju. Ma polnud ammu neid nii palju näinud. Ilmselt oli siis oodata äikest, mõlgutasin ma omaette.

Arikedad olid hullud äikese järgi. Nad kogunesid alati suurde parve ja otsisid siis mingi madala rohuga ala, kus nad said üksteisest üle lennates äikese energiat koguda. See oli hullem kui neile uimastavat jooki sisse joota. Pärast võis vaadata, kuidas nad üksteise ümber keereldes kõrgustesse tuhisesid ja siis täies vaikuses uuesti alla vajusid.

Päikeseketas oli veel madalal ja kuldas üle kõik, mis tema ette jäi. Kaasaarvatud meie püramiidi. Maazuk oli päikeseketta varjus, tõmbudes järjest heledamaks, mida lähemale ta kettale jõudis. Helerohekad pilved tõusid horisondi kohalt, kuid muus osas oli kõik samasugune kui eile. Välja arvatud tuul, tuult ei olnud eriti ja see tõotas palavat ilma.

Pöörasin oma pilgu teravmägede poole, kus lootsin näha mulle juba tuttavaid vaalu, kuid teravmägede kohal polnud enam ühtegi looma. Nad olid arvatavasti edasi liikunud. Ei saanud neid selles ka süüdistada, sest külm oleks minugi soojematele aladele ajanud, kui Patroon mind siin kinni poleks pidanud.

Seda ei saanud isegi kinnipidamiseks nimetada, mis meie vahel oli. Olin talle pigem tänuvõlgu ja leidsin, et olen võimeline taluma teekodele iseloomulikku ülbet isandat selle asemel et kuskil pärapõrgus rasket tööd rabada ja nii ma siin siis olingi. Ta ostis mu turu pealt vahetuskaubana. Olin õnnega koos.

Vangistusse sattumisest hoolimata leidis isand, et ma sobin hästi talle ihukaitsjaks.

See ei tähendanud, et ma tööd pelgaks, aga orjana kaevanduses töötada ma ka ei tahtnud. Minus tekitas see küsimusi, sest ma ise ennast ihukaitsjana hästi ette ei kujutanud. Teised ka mitte. Aga selline see saatus mulle pähe määriti.

Tõin oma padja akna alla tagasi, sest isanda tooli juures ma ka istuda ei kavatsenud. Siis oleksin ma küll välja näinud nagu teenistust ootav truu koer. Ja koer ma ei olnud- olin küll tema teener, orja mõistet siin majas ei kasutatud, aga mitte loom.

Ma ei tahtnud istuda. Patustasin padja kohevaks, aga istuda ei tahtnud.

Selle asemel läksin kööki. Oli selge, et isand polnud ennast veel voodist üles ajanud ja minu kohuseks oli ta sealt välja peksta. Aga enne tahtsin ma midagi hamba alla saada.

Kardinaid ja minu kleitpluusi köögi ukse taga enam polnud. Märk sellest, et pesunaine oli tänavarakult tulnud. See oli hea, sest tavaliselt jäi ta hiljaks ja ma pidin Karloki talle järgi saatma. Hetkeks oli mul sest naisest isegi kahju- buunised riided polnud isegi tema jaoks tavaline asi. Kuid samas rõõmustas see mind, et ma ise seda asja pesema ei pidanud.

Karlok oli juba üleval ja ma kuulsin köögist tema nohisevat laulmist, kui ta järjekordset leivatainast sõtkus. Tõmbasin ninaga õhku- ta küpsetas leiba! Sikutasin kardina eest ja tervitasin teda, saades vastuseks üsna rõõmsa ehmatushüüatuse.

Mis sind nii vara üles ajas? Sa läksid eile nii hilja magama!“ küsis petron jahuse käega üle otsaesise tõmmates.

Ma ei tea. Uni kadus ära.“ Võtsin laua ääres istet.

Mehike jätkas taina sõtkumist.

Vaatasin teda pikalt, kuidas ta seda tegi- hellalt ja rahulikult. Mäletan, et kui ma teda esimest korda seda tegemas nägin, ajas see mind naerma, sest keroonidel oli meestel kööki sisenemine isegi keelatud, veel vähem tohtisid nad süüa teha. Tema küpsetas aga leiba. Ja tegi seda veel väga hästi ka. Pärisin siis talt, miks ta seda teeb kui mehed seda teha ei tohtinud. Ta kehitas õlgu ja pomises ise midagi sellest, et noh, tema on seda juba aastaid teinud.

Kas sa taimi ka sisse paned?“ küsisin lõpuks.

Ei, mul on otsas.“

Kahju. Taimed andsid sellele ideaalse meki.

Ootamatult tuli mu mälusse tagasi pilt, kuidas isand minu peale karjub ja ma hüppasin püsti.

Ajan Patrooni üles.“ Teatasin kindlalt, haarasin laualt laastukorvist juba valmis kukli ja hüppasin rätikulaksu eest köögist välja saatjaks Karloki poolvihane häälitsemine. Tegelikult ta ei olnud pahane, ainult teeskles seda. Ta oli hea südamega väike inimloom, kes lihtsalt muutus õhtuks selliseks salakavalaks ja pisiplaane hauvaks kiskjaks.

Sisenesin isanda suurde magamiskambrisse, mille ette oli riputatud samasugune roheline kangas nagu minu omagi ette. Aga minu tagasihoidlikult sisustatud ruumikese asemel oli see siin kaetud uhke helekollase marmoriga ja külgaken oli poole suurem kui minu oma ja selle ees hõljus valge ämblikuvõrku meenutav kardin. Põrandad olid siin külmad ja selle eest kaitseks olid sellele laiali asetatud erinevad nahad.

Hiilisin vaikselt voodi juurde ja vaatasin, kuidas ta magab. Ta oli ennast kõhuli sättinud, nii et käed ripnesid mõlemad kui märg pesu üle voodi serva ja kojonahad ainult poole ta kehast kinni kattis, tuues nähtavale uhke tätoveeringu.

Olin kade- ta sai vähemalt soojas toas magada! Hilisema sügise ajal kolis ka isand väiksematesse ruumidesse mida oli kergem kütta. Praegu oli aga alles suve lõpp.

Pistsin oma viimase suutäie suhu ja mugisin seda isukalt. Selle lõpuks alla neelanud, toksisin teekot oma peenikese sõrmega.

Ei mingit reageeringut.

Toksasin teda veel korra. Edutult.

Aga ma ei andnud alla. Oli ülimalt selge, et ta oli veetnud enamuse ööst ürikuid ära pannes ja ei tahtnud ennast üles ajada. Oleksingi ta magama jätnud, kui ta siis veidikese aja möödudes nagu must tolm meile peale poleks langenud ja karjunud, miks me teda üles ei ajanud, et tal veel nii palju teha ja nii edasi ja nii edasi…

Jätkasin tema torkimist, kuid mees ei liigutanudki ennast, ajas mind ainult unes kätega taga ja üritas eemale lükata.

Mõtlesin hetke, käed puusas, ja raputasin teda siis palju järsemate liigutustega. Ja õppisin järgmisel hetkel lendamise selgeks, sest hoop keset rindkeret võib seda põhjustada küll.

Ajasin ennast ägades toa nurgast uuesti üle ja vaatasin ikka veel unesegast kiilakat, kes oma kukalt kratsis ja mulle sellise näoga otsa vaatas, nagu ta ei teaks mis toimub. Ta kratsis kukalt ja selga- oma tüüpilises järjekorras.

Sa koputasid?“ küsis ta suud matsutades.

Jah, ma üritasin teid üles ajada!“ vastasin oma alaselga siludes. Sinna ähvardas nüüd päris korralik muhk tekkida. Hea, et mul oli padi, millel istuda, mitte puidust tool.

Mm?“ ta tegi suured silmad.Mis sa siis seal teed?“ küsis ta mind kummaliselt vaadates.

Kus, isand?“

Toa nurgas, Jeco.“

Ah see? Ma… nägin putukat, isand.“

Tõesti? Sa oled nii tähelepanelik!“ ta laskis jalad põrandale.

Olen vist küll…“ Naeratasin sarkastiliselt. „Kas lasen vee tulele panna, isand?“ jätkasin, üritades normaalselt liikuda, mis minu üllatuseks ka täiesti võimalikuks osutus.

Lase jah…“

Lahkusin toast võimalikult väärikalt, kuid kohe kui kardin alla langes, patsutasin nägusid tehes oma haiget saanud lihatükki.

Pean sinna nurka padja panema.“ Tegin endale ülesandeks. See tseremoonia toimus igal hommikul kui ta kaua üleval oli olnud ja ta ise ei paistnud arugi saavad, mis valesti oli. „Arvan, et tean nüüd, miks Karlok nii lühike on…“ jätkasin endaga rääkimist veel, kuni jõudsin kööki, kus Karlok oma viimast satsi leibu ahju lükkas.

Patroon tahab vist teed…“ teatasin ning piilusin ise juba kannu põhja, mis oli sama põhjatult tühi kui eelmisel õhtul.

Siis pead allikale minema, siis on vesi otsas.“

Mühisesin rõõmsalt- allikas oli meie majal ilusas kohas- kaljude vahelt nirisev ojake, mis oli enda all oleva pinna juba vetikatega katnud ja mille eesmärgiks paistis olevat kunagi saada suureks tugevaks koseks või millekski taoliseks. Igatahes oli ta ennast iga aastaga natukene suuremaks teinud.

Võtsin kannu kaasa ja kõmpisin välistrepist alla ja paremale. Sealt viis allikani peenike rada, mille me olime jõudnud sisse tallata ning mille kõrval kasvav kiirurohi oli ennast viisakalt või tarkusest, kes seda taimede puhul ikka teadis, kõrvale tõmmanud, paljastades kergelt punaka liiva. Seda teed pidi oli allikani ainult paarisaja sammune tee. Oleks me läinud vana teed pidi, mis viis ümber võsa, oleks see poole rohkem aega ja jalanõude kulu võtnud.

Nüüd olin aga kiiresti tagasi ja ulatasin Karlokile oma võiduka saagi- kannu täis puhast vett, mille ta minu pettumuseks kohe pooleldi seedi piima hulka kallas.

Patroon tahtis ju teed?“ ei saanud ma tast aru.

Ta käis ütlemas, et tahab hoopis seedi piima.“

Kui nii, siis nii!“ naeratasin talle rõõmsalt ja tahtsin juba istet võtta, kui mehike mind selle juures segas.

Ja sind tahtis ta kohe näha kui allikalt tagasi jõuad!“ ta torkas peekri piimaga mulle kätte ja lükkas uksest välja. Ma ei jõudnud sellele reageeridagi ja tegin kardina tagant veel ainult paar hädist häälitsust, millest üks meenutas vist mingit sõimusõna, sest järgmisel hetkel kuulutas Karlok: „Ma kuulsin seda!“

Tore!“ vastasin ja jätkasin torisedes oma teed.

Sammusin käbi pika koridori üsna mornilt, kuid kohe kui ma kardina varjust välja astusin, oli mu näol hoopis õnnelikum pilk.

Teie piim, Patroon!“ ulatasin talle tema sinise peekri.

Ta oli jälle tõsine, kuid paremas tujus kui eile. Ta rüüpas nõust oma jooki ja ulatas selle mulle, kes ma tema kõrvale ootele jäin, tagasi.

Kui sul midagi selle vastu pole, siis jooksin pigem lambiõli.“ Teatas ta ilma, et oleks ühtegi näolisast liigutanud. Ma ei saanud aru, mis sel piimal viga oli ja nuusutasin seda instinktiivselt. „See on vana piim!“ tegi ta asja kohe selgeks, kuigi minu meelest lõhnas see piim küll nagu ta tavaliselt lõhnas- magusläägelt ja äratuntavalt teravana.

Ma ei liigutanud ennast ikka veel.

Too uus piim!“ teatas ta mulle etteheitvalt otsa vaadates. „Küll sa oled ikka aeglane!“

Kohe, mu isand!“ ja ma läksin tuldud teed tagasi.

Noh, mis ta tahtis?“ küsis Karlok köögiukselt, rätikusse käsi pühkides.

Uut piima.“ Teatasin tusaselt ja andsin peekri tagasi petronile.

Mida? Mis sel siis viga on?“ ei saanud ka tema aru ning nuusutas seda kohe ja neelas sõõmu peekri servalt. „Oi taevased, vana piim!“

Anna siia!“ ei tahtnud ma teda ikkagi uskuda, haarasin talt sinise peekri ja võtsin samuti sõõmu. „Pole sel ju häda midagi!“ Võtsin lauakese taga istet.

Kuidas ei ole? Isandale see ju ei meeldinud! Ja kui isandale ei meeldi, on tegu vana piimaga!“

Lihtsalt selle pärast, et isandale ei meeldinud?“ küsisin talt imestunult. „Nägin ju ise, kui Cad selle tõi. Ta ei too kunagi halba piima.“

Aga isandale ju ei meki!“

Ja siis? Tahad trikki näha?“ võtsin talt peekri, täitsin selle kavala naeratuse saatel uuesti väikesest kannust ääreni ning viisin selle siis uuesti isandale.

Teie piim, Patroon!“ ulatasin talle samal hetkel peekri kui Karlok mulle järgi jõudis. Ta tahtis juba suud avada, kuid suutis vaid paar kääksu kuuldavale tuua.

Patroon võttis peekrist sõõmu, mekkis hetke, lastes piimal suus edasi tagasi käija, neelas siis sõõmu alla ja võttis uue. „Palju parem kohe!“ teatas ta.

Naeratasin Karlokile uhkelt. Minu võit isanda pirtsaka maitse üle. Mehike kehitas selle peale ükskõikselt õlgu ja kadus tuldud teed.

Ma pean Pitseeritud Neliku“ siit ära viima.“ Teatas isand oma piima rüübates.

Võtsin seismisel mugavama asendi. See tõotas üsna pikk vestlus tulevat. Jäin ootama.

Kuhugi, kust ma seda ise ka ei otsiks…“ jätkas ta, võttes laualt sule ning hakates seda oma sõrmede vahel keerutama.

Kas ma tohiks küsida, mis see Pitseeritud Nelik üldse on? Miks see nii tähtis on?“

Ei, sa ei tohi!“ tuli järsk vastus. „Tegelikult… Äkki sa peaks…“

Kikitasin kõrvu, et mitte midagi olulist kõrvust mööda lasta. Patrooni nägu valdas kerge muhelus.

Naaah, küll sa hiljem teada saad kui selleks õige aeg on.“ Teatas ta pärast pausi ja paljastas oma valged silmhambad. „Mine parem ja too nüüd midagi söödavat- mu kõhunahk otsib seljanahaga juba tutvust. Mine, mine!“

Nii palju siis sellest. Jätsin ta sinna oma piima lürpima ja läksin ise kööki.

Terve see päev möödus vaikselt ja tühiseid toiminguid tehes. Poole oma ajast istusin ma üldse vaikselt oma padja peal, taevast vahtides ja poole aja isanda tahtmise järgi ringi joostes.

Ühe korra käisime siiski väljas- ma sain isandal sabas sörkida kui ta tuulelinde käis üle vaatamas. Ja ta ei jäänud terve selle teekonna ajal vait! Ma pole teda juba ammu nii jutukana kuulnud ja oleks siis, et ta räägiks midagi mõnusat või mõistuslikku! Kus sa sellega- ta alustas ühe asjaga ja lõpetas hoopis millegi kolmandaga, nii et ma loobusin varakult tema jutu jälgimisest ja mõlgutasin selle asemel oma mõtteid. Muidugi pidasin ma mingil määral silma peal, mida ta rääkis, juhuks kui ta midagi küsib, kuid see oli ka kõik mida ma olin sel hetkel valmis tema jaoks tegema. Ma olin igavusse suremas ja vaatasin igatsevalt linnakese poole, kus paistis kerkivat suitsu ja kostus kopsimist, nagu ehitataks uut püramiidi.

Hmm,“ nuuskis isand äkki õhku, kõrs otsapidi suunurgast rippumas.

Mh?“ Oleksin talle ootamatult otsa põrganud, kuid sain õnneks enne pidama. Olime ikka veel teel lindude aediku poole.

Nad teevad kojopraadi!“ teatas ta rõõmsalt.

Arvan küll, jah.“ Nõustusin tema eksperdi ninaga, saamata aru, miks ta nii rõõmus oli- meie seda ju ei teinud. Küll aga oli üsna tõenäoline ,et kohe hakkame tegema, sest teekodel oli juba selline komme ,et kui üks neist midagi head süüa tegi, pidi teise majapidamine selle sama toidu oskustelt raudselt ületama. Tihti lõppes see kõigi teiste rahvuste esindajatele küll nii, et nad hoidusid raskustega küllastunud õhust öökima hakkamast. Teate küll, kui head asja on liiga palju, siis… Teekod paistsid ses osas üsna immuunsed olevat.

Ma näen, et sul on relv kaasas?“ küsis ta mind pikalt seirates, nagu hinnates minu jahimehe oskusi.

Mul polnud midagi selle vastu, et jahile minna, aga ma ei saanud jätta Patrooni üksi kuni ta väljas ringi liikus. Samas ei tahtnud ma endale ka oksekaussi voodi kõrvale. Tuli Maazukit paluda, et ta hämariku tuuled kõik linna poole saadaks ja seeläbi meie majapidamist säästaks.

Äkki teeks ajalugu ja teeks hoopis seedipraadi?“ tegin katse meest ümber veenda. Ta oli alati natuke nii öelda metsa poole ja ma avastasin ,et on aeg ajalt väga hea selle peale rõhuda.

Ta mõtles hetke ja raputas pead. „Ei! Mul tekkis kojoprae isu.“

Selge.“

Nii et teeme täna poole lühema jalutuskäigu, et sa saaksid mulle täna veel varakult ühe kojo tuua!“ teatas ta järjekordse luite taha kadudes.

Tundsin, et mu päev oli päästetud ja mu tuju tõusis päris korralikus tempos, kuigi seda rõõmu varjutas veidike teadmine, et jahi tulemuseks oli ligi seitsmesaja võrra väiksem kojokari ja hais, mis tappis ka kõige väiksemad kahjurputukad mitme herta kaugusel. Minu maitsemeel kaasa arvatud.

Koju jõudes, jätsin isanda Karloki hoole alla ja toppisin vööle kahe kiviga püünise, lähkri veega ning kandilisse toidukotti pakitud tüki taimedeta leiba. Karlok tundis oma isanda tahtmisi spea sama hästi kui mina ning oli need varakult juba valmis seadnud, sest kui tõusis üksik suits, oli neid peagi palju oodata. Sidusin kandevöö tugevamalt kinni ja seadsin sammud teravmägede poole.

Muidugi ei kippunud ma kohe mägiste kojode kannule, sest see oleks nõudnud ligi kolm päeva, et mägedeni jõuda, kuigi nad paistsid pea sama lähedal kui tekopuude org. Lisaks tulnuks mul läbida põllupidajate poolt anastatud Tamus, soine Salaar ja nurgake põlismetsaga kaetud Akret, mida ei peetud mitte kõige sõbralikumaks paigaks meie territooriumitel. Aga sõbralikkust andis täiesti võtta suhtelise asjana, sest nad polnud ainuke territoorium, mis nõudis teatud tavade järgimist, kui sa tahtsid sealt läbi minna. See tegi nii mõnelegi tõsiusklikule hullule nende terrotiooriumite läbimise lausa põrguks, sest kui sa ei tahtnud neid solvata ja samas oma taevasele truuks jääda, pidid sa tegema arvestatava ringi ümber nende alade, kaotades teinekord päevi kui mitte nädalaid.

Minul seda probleemi küll polnud- Maazuk oli väga hea taevane selles osas ja ei pannud mitte pahaks kui vahepeal oma pühendumuse suundi muutsime.

Olin jõudnud esimese postini, mis tähistas orust välkumist. Selleks oli mehekõrgune kuhil lapikuid kive , mille vahel lehvisid sinna kinnitatud kangaribad.

Vaatasin enda ees laiuvaid heinamaid, mis vaheldusid lõpututena näivate juurikate põldudega.

Kuidas nad küll jõuavad…“ vangutasin pead. Mina poleks küll suutnud päevad läbi põllul taimedega jännata- pigem otsisin endale teepeal olles toitu, saades iga päev midagi uut hamba alla ja mõnikord ka tühja kõhuga magama minna.

Märkasin, et põllumaade vahel minevate teede kaudu eemaldusid orust veel umbes kümmekond teenrit-jahimeest, kes olid samuti kojode järgi saadetud.

Hei!“ kuulsin selja taga tuttavat häält.

Hei…“ vastasin, ilma et oleksin ümbergi pööranud.

Tundsin kerget suitsu lõhna ja minu kõrval peatus naabri teener, Puni. Ta vaatles eemalduvaid jahimehi samasuguse huvita kui minagi.

Niisiis, et sind saadeti ka kojo järgi?“ küsisin mehelt ja vaatasin talle lõbusalt otsa. Ta oli vahepeal habeme kasvatanud- see oli ilus, sirge ja süsimust. Väga armas.

Jep! Isand leidis, et tal tekkis ootamatu isu kojoprae järgi. Sinu omal ka?“

Noogutasin.

Ja see on siis sinu tänane relv?“ imestas mees omaette itsitades, minu külgi uurides ja seal kividega viskerelva nähes.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: