Vaalade tants – osa 4

See, et tegu oli õrnade esemetega mind eriti ei häirinud ja ma mõtlesin juba pigem selle peale mis need olid kui sellele, miks nad nii tähtsad olid. Kuigi jah, see esimene põhjus eeldas juba et ma sain teada, miks nad nii tähtsad olid.

Patroon murdis esimese pitseri katki. See vajus punase pulbrina põrandale ja osa sellest tõusis ka õhku ja ajas mind aevastama.

Õnnistust!“ teatas mees mulle erilist tähelepanu pööramata. Ta koukis esimest vahapulka välja. See oli kuusnurk.

Ma polnudki varem kuusnurkset vahapulka näinud – need, mida ma kantseldama pidin, olid kõik kas kolme- või nelinurksed. Peamiselt küll kolmnurga kujulised.

Isand jätkas samal ajal tähelepanelikult tema ees lebavate vahapulkade uurimist.

Ma ei saa aru…“ kordas ta endamisi. Äkki tõmbas ta riiete alt nähtavale roosaka kristalli ning vaatas teksti pulkadel läbi selle.

See oli suurendusklaasi tükk. Midagi, mida oli metsaalusest raske saada. Enamasti tegid neid teekod ise. Teistest kristallidest, mis olid poole odavamad ja mida tuli palju lihvida, et saavutada samasugust läbipaistvust nagu oli roosal kristallil. Isanda oma oli looduslik, kahe püramiidilise tipuga umbes viie parteli pikkune nelja tahuga kristall.

Kas midagi on valesti?“ segasin tema keskendumist.

Sh! Näita valgust!“

Tõstsin valgusseemned pulkadele lähemale.

Esimene on korras.“ ohkas ta mõne minuti pärast.

Noogutasin tunnustavalt, aru saamata, mida ta sellega mõtles. Ma ei osanud seda keelt lugeda. See oli kujundatud kandilistest joontest ja ilma värvimata märkidest. Seega oli seda väga laske lugeda.

Kas ei oleks parem need märgid tindiga üle tõmmata? Nii oleks neid lihtsam lugeda…“ tegin kähku heasoovliku ettepaneku, mis mulle kohe ka kätte maksis. „Võin kas või homme seeni korjama minna…“

Mida sa räägid! Oled sa aru kaotanud või?“ röökis mees jahmunult ning viskas nördinult oma pika musta habeme üle õla rippu, et oleks lihtsam teist lugeda. „Need on sama vanad kui minu vaarvanemad! Neid ei värvita!“ ta tõstis nimetissõrme kõrgele õhku ja väristas seda etteheitvalt. „Nemad ei pidanud vajalikuks neid värvida ja mingi väärtusetu teeko või keroon neid värvima ka ei hakka!“

See oli lihtsalt ettepanek…“ kehitasin õlgu.

Minu tundetus tema näpuviibutuse osas oli kui pauk tema eneseväärikusele.

Nojah,“ ta laskis käe alla, sügas hetkeks kukalt, „too mu jalutuskepp!“ ja pöördus järgmise koti juurde, esimest vahapulka kõiki ettevaatusabinõusid arvesse võttes kotti tagasi toppides.

Tõin talle soovitud eseme ja pidin jälle nägema seda, kuidas mees sellega oma selga üritas sügada. Seekord oli see vaatepilt eriti võigas, sest valgusseemnete paistel oli varju pealt üsna selgelt näha, kuidas kuivanud nahatükikesed kõige muu tolmuga ta selja pealt lendu tõusid ja mööda tuba laiali hajusid. Tõmbasin suure sõõmu õhku, lootes, et need samad tükikesed veel minuni polnud jõudnud, ning hoidsin hinge järgmised kaks minutit kinni. Olgu Maazuk tänatud, et nooruses poistega sellel alal võistlesin! Poleks eales arvanud, et sellest oskusest kunagi nii palju kasu on. Huvitav, millal see mees viimati pesemas käis?

Näita valgust!“ kamandas isand mind uuesti lähemale. „Ja vii see kepp tagasi oma kohale!“

Lükkasin kausi talle lähemale ja viisin jalutuskepi tagasi sinna, kus see olema pidi- peidetuna tooli käsipuu sisse.

Ka see on korras.“ Ütles ta lõpuks, kui oli ka seda pulka sügavuti uurinud ja puurinud.

Lükkasin käed selja peale lukku ja kiigutasin ülakeha ühel küljelt teisele, vaadates, kuidas ta oma pulkadega seal tegutses.

Ta meenutas mulle veidi mu eelmist isandat, kes samuti armastas pimedas öös pulki uurida. Nojah, need pulgad ei olnud küll alati vahast ja kui olidki, siis ei sisaldanud midagi pooltki nii tähtsat kui see siin.

Leidsin ,et olin siiani saladuse hoidmisega piisavalt hästi hakkama saanud ja otsustasin ennast rohkem asjasse pühendada.

Nii et…“ alustasin ettevaatlikult. „Need ongi siis see Pitseeritud Nelik?“

Vaikus ja veel ühe pitseri murdumise heli.

Mh?“

Kordasin oma küsimust.

Mõmin. Ilmselt tähendas see „jah!“.

Miks emand Orion neid tahab?“ ei andnud ma alla.

Küll sa varsti ise teada saad!“ teatas mees pahaselt ja uuris pingsalt kolmandat pulka.

Minu jaoks kiskus asi igavaks. Oleksin tahtnud olla põnevus ise ja näidata välja igasugust hoolimist ja õndsat ärevust, kuid see, et ma paistsin olevat ainuke, kes midagi asjast ei teadnud ja keda asjasse ka ei pühendatud, tekitas trotsi.

Läksin selle asemel akna alla ja pöörasin oma pilgu kõrgele taevasse, kus Taevaste sõda oli täies hoos- sajad heledad triibud lendasid üle taeva, põledes igaveseks ära, ilma et Taevased oleksid jõudnud kordagi oma eesmärgini neid kive visates- need ei jõudnud kunagi maapinnale.

Taevas oli lillakas ja suitsune. Udu oli tõusnud tagasi kõrgemale ja vaikus maapinnal oli lõppenud. Kaks vaalalast huilgasid rõõmsalt mängides ja tormasid üle oru, lüües selle sama suitsu kahte lehte laiali ja puistates seda mööda taevast laiali nagu veelaineid. Maazuk säras selle kõige kohal kui valvepost, mille tagant Taevased oma tuliseid kive loopisid.

Öised linnud olid üles ärganud ja siristasid saatekoorina vaaladele kaasa, kuni neid sundis vaikima tume kuminat meenutav heli, mis tuli ilmselt karja juhtisaselt, kes uitama läinud lapsi koju kutsus. Õigemini karja juurde meelitas, sest kodusid neil ju polnud. Rändloomadel kodu pole ja oma territooriumi veel vähem.

Ma tundsin seda isast, kes neid karja juurde tagasi ajas. Olin teda viimased paar aastat siin pidevalt näinud ning naeratasin õnnelikult, kui mu ootus õigeks osutus ja hiiglaslik helehall kõht üle mu pea lendas, otse sinna, kus lapsed kurvalt kõõksudes teda ootasid.

Mõlemad aastased vaalalised said juhilt pahase kumina osaliseks ning liikusid majesteetlikult tagasi teravmägede poole.

Isane jäi maha. Tema tähelepanu köitis meie aknast tulev valgus. Org oli juba pime ja seal polnud mitte ükski püramiididest valgustatud. Vaikne udu oli kõik magama ajanud. Kui nad vaid teaksid, mida pärast vaikust kõike näha sai ja kui ilusaks org muutus…

Vaatasin tardunult, kuidas hiiglaslik tumehall keha minu poole ujus, ootamatult kiirendas ja üle püramiidi lendas. Ahmisin õhku- see oli võimas vaatepilt. Ootasin ,et sellele veel midagi järgneks, kuid mitte midagi. Isegi kratlikud öölinnud tulid uuesti välja ja kukkusid uue hooga siristama. Ilmselt oli mingi munavaras neile ligi pääsenud. Oru kohalt tõusis lendu parv lumivalgeid pikakaelalisi linde ja paar molluskeid, kes laperdas läbi õhu, ahmides seda sisse, nagu oleks tegu nende viimse söömaajaga ning kadusid kaugemale puude taha.

Ohkasin pettunult. Oleksin nii väga tahtnud, et ta oleks ennast mulle lähemalt näidanud. Pöördusin aknast eemale.

Äkki tundsin tugevat tuuletõmmet ja kui ennast jahmunult ringi keerasin, seisin vastamisi hiiglasliku halli massiga, mille keskel ilutses valgusseemnete kausi suurune vesine silm, mis mind üsna tähelepanelikult uuris.

Ta oli nii lähedal, et piisanuks mul ainult käsi välja sirutada ja ma saanuks teda puudutada. Mina ullike tardusin aga paigale ja vahtisin teda rabatult.

Ta oli lähedalt vaadatuna veel ilusam- hall krobeline nahk, hiiglaslik silm, milles polnud tibakestki kartust, vaid meeletu uudishimu, roosakas kriips jooksmas üle lõua ja natuke rähka silma nurgas.

Ta uuris mind veel mõnda aega, naeratas siis- nii mulle vähemalt tundus- ja vajus akna tagant minema, tõmmates tuules kaasa meie viimased valged kardinad.

Hüppasin kohe akna alla ja haarasin kangal sabast kinni, suutmata hiiglaselt pilkugi tõsta. Nii ma seal seisin- vahtides järele kõige uhkemale vaalale, keda mu silmad eales näinud olid.

Kogu see kohtumine toimus täielikus vaikuses.

Kuustahud on korras!“

Mida?“ ärkasin ma lummusest ning märkasin alles nüüd, et hoidsin kinni rasket kangast, mis ähvardas iga hetk mul peost ära libiseda.

Mh?“ küsis isand arusaamatult. „Mis sa teed?“

Päästan kangast…“ vastasin irooniliselt ning sikutasin nimetatut tagasi sisse.

Paistis, et isand polnud midagi märganud. Kahju, talle oleks see meeldinud.

Mis sa sellest siis välja viskasid!?“ hüüdis ta pahaselt.

Ma ei visanud. Tuul tõmbas…“

Väljas on tuulevaikus!“ märkis Patroon ning tuli samuti akna juurde.

Üks vaal… Seda on raske seletada.“

Olgu, ära siis seleta.“

Jah, isand!“

Üritasin seda sisse tarida, kuid see oli jõudnud juba kuskile taha kinni jääda. Tõmbasin seda jõuga, kuid see ei liigutanud.

Ära kisu niimoodi! Õrnemalt! Sa oled ju ikkagi naine! Õrnemalt!“

Tahtsin nähvata- ja sina pead ennast meesoo esindajaks, kuid urisesin ainult pahaselt ja hüppasin kaksiratsi aknalaule.

Mis sa nüüd teed? Hulluke!“ hüüatas mees ja haakus minu tuunika sabasse.

Lähen kangast päästma,“ kehitasin ükskõikselt õlgu.

Mida? Päris ära keerasid või?“ Ta tõmbas mu tuppa tagasi ja käsutas põrandale istuma. „Ja ära mõtlegi liigutada!“

Aga kangas?“ küsisin, ebaõnnestunud katses pettunud.

Seda ulatub ju kepiga ka seinast eemale tõmbama!“ hüüatas mees ja toksis oma pika sõrmega vastu oma kiilakat laupa, mis pidi üsna valus tegevus olema, kui arvestada ,et tal olid pikad tugevad küünised. Külm jutt jooksis üle selja kui ta seda tegi. „Kas ma pean siin siis kõige peale mõtlema? Milleks mul siis teie olete?“ pahandas ta endamisi ja tatsas juba minu kepi järgi.

Hüppasin püsti. Minu relv oli puutumatu! Isegi tema jaoks.

Istu!“ käratas mees ja ma maandusin oma tahte vastaselt tagasi istuma. Selline tunne oli, nagu oleks keegi mu vöökoha ümber nööri sidunud ja selle teise otsa kolm kivi riputanud.

Ta tuhises minust uuesti mööda, omaette podisedes nagu pudrupada ja sirutas ennast aknast välja, nii kaugele kui tema puhul võimalik oli ning küünitas kepiga kanga otsa poole.

Sada deemonit teid võtku!“ röögatas ta äkki ja ma võisin selgelt öölindude taustal kuulda, kuidas mu ülimalt armastatud enesekaitsevahend mööda püramiidi seina maa poole kolises.

Ei!“ hüppasin uuesti püsti. „Sa… sa! See pole võimalik!“ Tormasin tulistvalu akna juurde ja oleksin relvale vist isiklikult järgi lennanud kui isand poleks mulle kätt ette pannud. „Sina! Su… sa… sina!“ Ma olin keeletu.

Mina!“ Noogutas mees torinal. Ja laskis ka kanga otsa lahti, nii et see samuti maa poole hõljus.

Haarasin kahe käega peast kinni ja vaatasin õudusega, kuidas valge kummituslik kardin keset hiiglaslikku porilaiku pidama jäi.

Nii! Nüüd saad mõlemale järgi minna!“ teatas ta mürgiselt, lõi käed selja peale kokku, tatsas tagasi oma kirjutamispingi juurde, liigutas sõrmega heledust kaotavaid seemneid ja maandus siis mürtsuga oma toolile, koukis uuesti välja oma suurenduskristalli ja tegi, nagu süveneks ta oma töösse.

Seisin veel hetke akna all, käed lõdvalt kõrval, lootuses, et mu keskendunud pilk teeb talle otsa peale, kuid pidin pettuma- ta keerutas ikka veel oma habemetutti nimetissõrme ja pöidla vahel ning ei paistnud põrmugi rohkem surnu moodi välja.

Oleksin tahtnud pahameelest ulguda, kuid see poleks isandat vist karvavõrdki kõigutanud, niisiis suundusin muserdatult ukse poole, tehes tema toolist möödudes veel viimase liigutuse, mis imiteeris väga selgelt kägistamist ja lohistasin enda uksest välja ja sealt edasi välitrepilt.

Patroonil oli õigus olnud- tuul oli vaibunud . Siiski toppisin krõpskinda endale kätte. Vanast harjumusest ja teadmisest, et vaikus ei kesta kunagi kaua.

Kanga ja kepi leidsin täpselt sealt, kuhu nad olid kukkunud- poriloigust.

Et ta ka…“ pressisin läbi hammaste ja korjasin oma vara üles. Ka kardina, mis tuli hommikul välja vahetada, sest kui mu nina mind ei petnud, oli selles poriloigus muudki peale pori. Näiteks midagi pruuni ja väga määrivat…

Avaldasin oma pahameelt pika ulgumisega, kui äkki tõusnud tuul kanga pruuni osa vastu mu kleiti tõukas. Nüüd olin täiesti kindel ,et tegu polnud mitte poriga.

Maazuk! Hoidnud oma tuuled siis vähemalt nii kaua vaos kui ma tagasi sisse oleksin jõudnud!“ hüüdsin punaka kuu poole, mille armiline nägu ei paistnud lõpetavat oma hiiglaslikku naeratust.

Lappasin kardina kokku, võtsin kepi samasse kätte, mille peale ma kangagi asetasin ning ronisin uuesti vaevaliselt trepist üles.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: