Vaalade tants – osa 2

See ei ole kuigi selge ja arusaadav vastus!“ torisesin kui mu mõttes kerkis silme ette vähemalt kuus pitseriga suletud vahapulka – riiulite kõige kõrgemal kangal. „Miks tahta midagi nii ebamääraselt kirjeldatut?“

Ei mina tea! Ta lihtsalt tahtis!“

Noo!“

Lõpetage ära! Mõlemad! Panete mul pea valutama! Nagu väikesed lapsed!“ Isand istus oma toolil tikksirgena. Mul tekkis kahtlane tunne, et see sõna oli viimasel ajal liiga üle kasutatud.

Ikkagi ei näinud ma kõige kiuste mõtet mehe rõõmu taga. Isegi minul oli keelatud neid kuut linast kotti, milles sisse pulgad olid suletud, puudutada. Ja nüüd kiitis ta heaks nende röövimise?

Nii et sa tahad siis Pitseeritud Nelikut?“ küsis Patroon õhinal, käitudes nüüd ise, nagu koer, kes kommi mangub.

Vajutasin oma rohelise kepi otsapidi oma purpurisse maetud kollaste tuttide ja rohelise mustriga patja, et mitte ümber lennata ja ootasin põnevusega, mis järgneb.

Jah!“ vastas Pesto rõõmsalt, sest talle tundus, et saab ikkagi selle, mille järgi ta oli tulnud ja et hiilimistestis läbikukkumine jääb ainult selle maja piiresse, mis hiljem nõudnuks temalt ainult mingi lihtsamat laadi vastuteene osutamist.

Me varjame seda emand Orioni eest? Milline totter mõte! Kui mõelda, et taoline käpard läheb kunagi sõjasaladusi välja uurima, olen ma nõus siin ja kohe enesetapu sooritama, et pääseda sellest alandusest, et mõni konkureeriv hõim omaette itsitab, et näe, me võitsime neid ainuüksi selle pärast, et üks äbarik ei osanud vaikselt hiilida.

No igatahes sa ei saa neid! Võid seda ka oma emandale öelda!“ põrutas Patroon äkki vihaselt. Poisi pani see igatahes võpatama, minu jättis aga täiesti külmaks.

Pealtnäha. Sisemiselt olin sama jahmunud kui Pesto, nähes isandat esimest korda nii raevukana. Ta oli tõsine teeko, seda ma teadsin ja tema juures ka austasin, kuid külaliste juuresolekul oli ta alati püsinud rahulikus, ükskõikses meeleolus.

Jeco, saada ta välja!“

Sirutasin rõõmsalt õlgu, võtsin kepi mõlema käe haardesse ja hakkasin hiilijat kergelt vastu puusa togides akna poole suunama.

Ai! Ära tee!“ vingus punapea ja silus oma varsti siniseks muutuvat tagumikku. Siiski ei paistnud tal lahkumise vastu midagi olevat.

Ukse kaudu!“ lisas Patroon äkki.

Naeratasin deemonlikult poisi pikaks veninud näo peale ja ja panin talle kepi tee peale ette, et ta aknast välja ei saaks hüpata.

Mis sa talle oled, koer või?“ torkas nooruk selle peale tigedalt.

Vidutasin silmi ja andsin talle sellise löögi mööda säärt, nii, et ta seda veel kaua mäletas.

Isand!“ Tormas Karlok tuppa „Patroon! Nähti hi…i…li…misasja see siin teeb?“ ehmus ta ja tõmbas kohe tagasi, nagu üritades ennast sissetungija eest varjata.

Lahkub!“ teatas isand, „Juhata ta palun välja!“

Panin Karloki ootamatut käitumist vaid silmanurgast tähele, kuid kuna Pesto samal hetkel minust mööda aknast välja tahtis hiilida, oli mu tähelepanu hõivatud ja ma unustasin selle samal hetkel kui ma seda nägin.

Patroon ütles uksest!“

Karlok vaatas küsivalt isandat, samal ajal kui mina Pestot valge kanga poole karjatasin.

Jeco!“

Tardusin paigale.

Sina jääd siia, Karlok saab ise ka hakkama.“

Tardusin paigale, vaadeldes teda veidi eemalt ja silmanurgast jälgides, kuidas Pesto võimalikult lohakal sammul ukse poole läks. Kohe kui ta kardina taha kadus, keskendusin Patroonile, kes oli juba ammu mõttesse vajunud ning oma pikad sinakad sõrmed nagu palveks kokku pannud. Ootasin vaguralt, et ta midagi ütleks, kuid ta vaikis. Ta oli mures.

Olin endas pettunud, et tema otsustusvõimes ja läbinägelikkuses kahtlesin. Aga leidsin, et see oli aus eksitus, sest mul läks endalgi pea kaks aastat, enne kui aru sain, et tegemist ei ole peast segi pööranud ullikesega, kelle juurde needus mind tööle oli vedanud. Selle näitemängu taga oli hoopiski mõistuslikum mees. Miks see mind häiris kui ta oma näitemängu unustas?

Pärast viit minutit, kui ta ikka veel vaikis, võtsin ma uuesti sisse oma koha tema pingi kõrval, toetades kepi tema tooli najale.

Väljas oli täielik vaikus. Ja toas ka.

Vaatasin üles tema poole, kuidas ta oma roheliste silmade pilgu oli aknast välja suunanud, tema kiilakat pealage, millel hakkas paistma musti ubemeid, märk sellest, et varsti pidi tal jälle pead kiilaks hakkama ajama. Ma oleksin küll eelistanud, et ta kasvatab need pikaks, sest teekodel olid kõige ilusamad mustad juuksed, mis tegi kadedaks nii mõnegi teise rassi esindaja. Minu näiteks. Minu piimakoore värvi, kollase ja punakaspruunide salkudega kergelt takust juuksepahmakat võis vaevalt ilusaks nimetada. Olin harjunud neid näo eest ära punuma ja peenikesi patse täis punuma, millesse lükkisin nii mõnegi punase või musta pärli, et asja ilusamaks teha. Kõik see kokku tegi mu laka aga veelgi inetumaks minu arust. Seepärast punusin ma nad pikka patsi ja lõikasin poole selja pealt maha. Nüüd on mul veel hullemad juuksed.

Aga tema armastab kanda oma juukseid kiilakana. Oleksin andnud mida iganes, et teda kordki pikemate juustega näha. Vähemalt oli tal ilus tätoveering, mis kattis tema poolt selga, kaela ja jooksis siis peene joana pealaele ja mis muutis ta sinise peanaha veidigi huvitavamaks. Ma olin seda paar korda näinud- ilus sarei töö, mis koosnes kolmest osast. Esimene oli vikerkaare värvides kahepealine madu, kes keerles iseenda ümber ning justkui otsis teed välja kahe teise elemendi seest, mis teda ülevalt ja alt piirasid. Need olid kummalised kujundid, mis meenutasid mulle taevalaotust, taevaste sõda ja päeva, kuigi mõlemad oli musta värvi lillakat tooni servadega. Ülemise kohal hõljuvad veel 9 ketast, mille kõrvalt läks peenike rohekas muster otse pealaele.

Lasksin pilgul uuesti alla vajuda ning sõrmitsesin igavusest enda juukseid. Need olid jälle takused ja sasipuntraid täis. Hakkasin ühte lahti harutama ja sorisin nii vaikselt kui võimalik oma vöötaskutes, lootes sealt leida viimast punast pärlit, mille uskusin seal olevat, kuid ei leidnud seda.

Korraga kostus kaugusest lähenev rongkäik. Alguses küll vaevumärgatav, aga siis aina valjem ja valjem. Keegi laulis, ülistas kedagi. Vaatasin Patroonile küsivalt otsa, kuid talt vastust ootamata jooksin aknale ja vaatasin nii kaugele kui udu võimaldas.

Mis seal toimub?“ küsis isand oma lugemistoolilt. Ta tuju polnud põrmugi paranenud.

Minu oma paranes aga iga hetkega kui ma seda rongkäiku kuulasin. Ma ei mõistnud kõiki sõnu, kuid niipalju kui mulle mõistmist oli antus, oli tegu tõesti mingi ülistamisega. Kikitasin kõrvu, kuid kuulsin ikka veel halvasti. Lõpuks ilmus rongkäigu esimene ots udu seest nähtavale.

Rongkäik, mu isand!“ hüüatasin rõõmsalt ja vaatlesin kummalist seltskonda, kes udust järjest välja vooris. „See on nii ilus…“ ohkasin, suutmata oma silmi uskuda. Võtsin aknal istet ja toetasin selja vastu seina. „Nad tulevad linna poolt mööda Templite teed.“

Tõesti?“ Ta ajas ennast üles ja tuli mu kõrvale, et ise ka seda näha.

Kas teil on praegu mingi püha päev?“ küsisin mehelt, kes ennast äkki aknast eemale tõukas ja valge kanga taha varjus.

Ei, praegu ei ole püha…“ kortsutas ta mõistmatult kulmu.

Mind üllatas, et ta neid kartis. Veel üks asi, mida ma oma peremehe kohta ei teadnud. Siiski ei lasknud ma ennast temast häirida ja vaatasin rongkäiku edasi.

Kõige ees tuli tumepruuni nahaga naine, veripunased riided seljas ja turban peas. Ta oli parajalt paks ja paistis rongkäiku juhtivat. Tema oligi see, keda ma alguses laulmas kuulsin. Tema laulis ees ja tagapool tulijad kordasid sõnu, kõike käteplaksudega saates. Naise selja taga tulid kaks peenikest pikakasvulist meest suurte trummidega, mida nad enda ees üles alla kõigutasid ja iga käteplaksu vahel lõid. Ka nende riietus oli punane. Neid oli hämarikus raske märgata kui poleks olnud nende suuri lumivalgeid kihvu. Meestele järgnes kahekaupa eri vanuses naised ja mehed. Nad kordasid pidevalt ühte rõõmsat laulu ning keerlesid oma koha peal ja õõtsusid edasi-tagasi nagu ees minevad mehed. Rongkäigus ei olnud palju rohkem inimesi kui poolsada, kuid nad moodustasid oma üleni punase riietuse ja kummaliste häälitsustega laulu vahele omapärase vaatepildi. Nad olid kõik kui mingi joovastava aine mõju all, sest ei pannud ennast uudistama tulnud inimesi tähelegi.

Nad õnnistavad maad!“ sain ma lõpuks aru, mida nad laulsid. „Ja kuulutavad sügise saabumist! Need on sareid!“

Jah, nüüd oli minu kord käsi plaksutada ja rõõmust hüpata.

Patroon saatis mulle pika küsiva pilgu. Ja miks sina siis nii õnnelik oled?“ ei saanud ta aru.

Mina? Need on ju sareid! Kui nemad tulevad, on aeg pidutseda! Nende nägemine on mulle alati õnne toonud!“ Keerutasin ennast ümber oma telje vist oma neli korda, nii et silme eest kiskus kirjuks.

Minule mitte!“ tuli tusane vastus ja isand pöördus tagasi oma tooli poole.

Jäin paugu pealt seisma ja mõtlesin, kas avaldada oma imestust või mitte. Rongkäik oli juba kaugenemas ja kuulda oli veel ainult trummide tumedat tüminat ja käteplakse.

Toetusin vastu aknalauda ja ootasin rahulikult. Otsustasin suu kinni hoida. Väljas oli juba hall, udu oli langenud päris madalale ja vaalad olid kogunenud teravmägede kohale karjadesse. Mitte ühtegi häält enam. Isegi kiirud vaikisid, olid vist magama jäänud.

Aga teil on sareide tehtud maalingud…“ Ei saanud ma aru. Selleks, et sareidel ennast maalida lasta, pidi neid hästi tundma, sest nad ei toksinud oma nõelu mitte iga ettejuhtuva olevuse nahka.

Ma ei saanud vastust. Ta võttis selle asemel uuesti sisse oma mõtlemisasendi, laskis silmadel kinni vajuda ja kortsutas kulmu. Jah, see oli vaikus- tema tusatses, Karlok „õlitas“ jälle tuulelindude sulgi, kiirud olid vait ja mina ainuke, kes üritas mingisugustki vestlust arendada.

Mul ei jäänudki muud üle kui südamest ohata ja edasi tegutseda. Loivasin oma padja juurde, võtsin tooli najalt kepi ja otsisin sellele uut peidupaika. Ma ei peitnud seda kunagi samasse paika, juhuks kui keegi võis näha, kust ma selle võtsin. Seega väätide vahele enam ei saanud.

Äkki akna kõrvale?“ arutlesin valjult.

Mida?“ Patroon piilus mind ühe silmaga.

Ah ei midagi.“

Otsid relvale uut kohta?“ sulges ta uuesti silma.

Oligi veidi imelik uskuda, et ta seda ei märka.

Jah, aga siin hakkavad kohad otsa saama.“

Isand naeratas. „See on jah viga piiratud ruumide puhul. Kuidas oleks uuesti väätidesse peita? Mitte samasse kohta, aga kuskile sinna piirkonda.“

Ma arvan, et Karlok nägi kui ma kepi sealt ära tõin.“ Keeldusin.

Karlok?“

Jah.“

Ta avas silmad ja vaatas mulle otsa. „Miks sa kardad, et Karlok sind nägi?“ küsis ta tõsiselt. „Kas sa ei usalda teda?“

Sellised küsimused ei ole head. No ei ole head. Nii võib endale häda kaela tõmmata. Eriti kui sinu usaldamatus baseerub ainult oletustel. Aga neist oletustest polnud ma veel valmis kõnelema.

Ma näen seda sinu näost.“ Mõmises ta aeglaselt ja rahulikult. Uskusin, et ta saab pahaseks, kuid me olime ses osas ühesugused- me ei usaldanud eriti teisi peale iseendi. „Jäta oma relv parem veidikeseks rahule ja too valgusseemneid. Pimedaks läheb.“

Nõksasin pea korraks rinnale, toetasin kepi südant valutades vastu Patrooni tooli ja läksin seemneid tooma. Ma ei jätnud seda kunagi hea meelega endast kaugemale kui 5 seiki ja veel minu jaoks võõra inimese lähedusse.

Laskusin sisetreppi pidi maja hoidlasse. Jõudnud viiendale astmele ma peatusin. Siin oli pime ja seinte peal kiuksusid hallid, üdini laisad rekaadid. Vilistasin enda oma enda juurde. Karvane peletis oli väsinud olekuga ja ei tahtnud kuidagi tulla, aga kui ma kukrust paar mahlakat juurikat, välja noppisin, oli ta üsna varmas mulle õla peale ronima.

Minu rekaad Zibu oli peaaegu kämbla suurune ja uhke paksu karvaga, mida ehtisid mustad tähnid. Ta töntsaka keha pikendasid nõtke roosat värvi saba, millel oli nii mõnigi koorikloom ennast mugavalt elama sättinud, paks valge krae ja väga ilmekat suuresilmset nägu ümbritsevad mustad kõrvad, mille karv ulatus täpselt pea laele kokku. Ta oli juba 3 suve vana kui ma ta ühelt turult ostsin ja nüüd oli ta minu juures olnud juba ligi viis suve.

Isanda rekaad oli kollase kraega ja tumepruuni kasukaga veidi suurem loom, kes kippus kõigiga alati tüli norima. Isegi isand oli sunnitud ta paar korda reisil olles kotti toppima, sest too oli teda järjekordselt kõrvast hammustanud. See tegi mind väga õnnelikuks, et minu oma oli selline unimüts, et temaga võis kas või põrandat pesta, ilma et ta üldse silmigi oleks avanud.

Kas sa tahad oma juuri?“ küsisin oma väikeselt sõbralt, kes ennast kääksude saatel vastu mu juukseid hõõrus. Zibu vastuseks oli kratsiv liigutus vastu mu kaela, mis mind kõditas. Ootasin, et ta oma väikese tseremoonia lõpetaks, enne kui talle juurika andsin.

Zibu ei kiirustanud eriti. Ta sirutas ennast pikaks, nii et iga tema keha kattev karvake oli mõne hetke omaette maa-alal ja tõmbas ennast siis uuesti kokku, maigutades seejuures suud. Siis raputas ta ennast pühalikult kohevile, tekitades mus kerge hirmu, et ta kukub mul õla pealt maha. Siis tõmbas ta oma mustades kinnastes väikesed käed vastu minu kleidiserva puhtaks, hõõrus oma silmi, pilgutas neid paar korda ja vaatas mulle oma suurte lampidega otsa.

Ulatasin talle tema ära teenitud juurika, osutades sõrmega suunda, mida tahtsin, et ta mulle valgustaks. Silma vaatamiseks oli tema silmade tagant eralduv valgus liiga ere.

Trepp, kust ma alla pidin minema oli järsk ja täis ootamatuid käänakuid, mida poleks tohtinud ühes korralikus kindlamõõtmelises püramiidis olla. Aga siin majas polnud miski plaanipäraselt ehitatud – välisuks läks välja kõrgelt mitme seigi kõrguselt ja kelder oli ehitatud paksu seinaga, kuigi me ei elanud veekogude läheduses. Muidugi pidanuksid aluses siis olema ka paarkümmend auku ilusasti põhja peale ära jaotatuna, et juhtida suve hakul kõrge tulvavesi minema. Terve selle linna arhitektuur oli eriskummaline. Ja ebapraktiline- kõrged püramiidid keset tekometsa.

Jõudsin alla püramiidi põhja. Sügasin Zibut kukla alt nagu talle meeldis. Tema õnnelik kurin rahustas mind. Need ruumid olid kõledad ja tilkusid veest, mis rõsketele seintele tekkis. Kui ma ei teaks, et rohekas helendus seintel on ohutu sammal, teeksin siit ruttu sääred, sest putukad, kes nende vahel elasid, tekitasid teinekord päris elutruu illusiooni, et kõik see rohelus võtab ühtäkki jalad alla ja püüab sinu eest ära joosta.

Oma õigustuseks võin öelda, et ma ei karda mitte midagi. Kui siis ainult elutuid asju, mis ellu ärkavad… Kes ise pole näinud, kuidas sammal su eest ära jookseb, ei saa hästi aru, mis selles nii võigast on.

Taipasin, et olen juba päris kaua paigal seisnud ja selle hallitusega tõtt vahtinud. Ja isand ootas ikka veel oma seemneid.

Zibu, maha!“ käsutasin rekaadi. Elukas keeldus. Mitte viisakalt, vaid ebaviisakalt- lüües oma küünised minu õrna nahka. „Zibu, maha!“ ütlesin uuesti ja üritasin teda tuunika ääriselt eemaldada, aga eks sa proovi pirisejale õpetada, et kiiru püüab neid söögiks.

Ma jätan su päev otsa söömata!“ ähvardasin teda, kuid teadsin, et see on mõttetu, sest loomad ei räägi ju inimeste keeli. „Olgu, jää siis õla peale. Aga näita siis teed ka. Näe, siin on su teine juurikas ja vaata, et sa millegi peale kartma ei hakka – pole mul vaja siit mülkast veel rekaadi otsida, kes hirmust silmi varjab!“

Loomake mu õlal liigutas oma kõrvu päris usinasti, nagu kuulaks igat mu sõna ja mugis, sära silmis, nii otseses kui kaudses mõttes, oma juurikat.

Oeh, ei saa ma sinu peale vihane olla.“ Pöörasin oma pilgu uuesti pimedasse koridori, milles haigutasid veel suuremat pimedust ukseavad, mille eest puudusid kangad.

Zibu!“ nipsutasin sõrmi, „Otse!“

Astusin lähima ukse juurde paremal ja vaatasin sealt sisse. Ma mäletasin, et viimane kord sai seemneid seal olevast korvist võetud, kuid nüüd seda seal enam ei olnud. Kulm kiskus tahestahtmata kipra.

Liikusin edasi järgmise ukse juurde vasakul. Ka seal polnud korvi. Jõudsin pea kõik kuus ust läbi käia, kui minuni jõudis äratuntav kuivatatud marjade lõhn. See on selline kergelt mõrkjas, kuid läägelt magus lõhn… Mis hetkel segunes kopitanud kuivatiste ja hallituse kirbe haisuga, huumuse lõhna põhikomponendiga.

Esselid!“ hüüdsin rõõmsalt ja jooksin tagumise ukse juurde paremal. Valgusseemned säilisid kõige paremini esselitega ühes ruumis. Ja sealt leidsin ma ka jalgadel korvi – hiiglasliku vitstest punutise, mille allossa oli tehtud lükandukseke. Kui see ukseke riivist avada ja lahti tõmmata oli seal ees väikese kolmnurkse korvikese, kuhu vajus just õige kogus seemneid, et terve eluruum ära valgustada. Köögis ja magamistubades seda ei kasutatud, sest see olnuks liiga kulukas, pealegi olid seal kaminad, millest tulev valgus oli piisav, et näha, mispidi sa ennast riidesse toppisid.

Võtsin kaks topsitäit- ühe endale kukrusse ja teise savist kausikesse. Hoidsin natukest ikka varuks, juhuks kui õhtu pikaks venis ja isand järjekordse peotäie järgi saatis. Taevaste sõja ajal ei olnud üldse mingit isu siia ronida või unise rekaadiga maid jagada.

Rekaadid nimelt ei armastanud, et neid ühe asja nimel mitu korda üles aeti. Neil polnud midagi pika teenistuskäigu vastu, kui sul muidugi juhtus juuri olema või sa tema elu nii palju lihtsamaks tegid, et neid talle hankisid.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: