Vaalade tants – osa 1

See on nii ilus kui vaalad lendavad…“ ohkasin õnnelikult akna all istudes ja vaatlesin õndsal ilmel üle maja katuste lendlevaid olevusi, kes uhkelt sabasid üles-alla kõigutades läbi õhu õõtsusid.

Tõesti? Kas nende ränne on juba alanud? Huvitav, kuidagi vara nende jaoks, või mis?“ Patroon jätkas suhkru liigutamist oma tee sees.

Vaata ise!“ Osutasin järjekordsele ilusale hiiglasele, kes üle meie maja tüüris. Tema vari kattis nii mõnegi toa, kuhu katuseaknaist tulev valgus ulatus.

Ta vaatas üles ja ilma midagi ütlemata, ohkas sügavalt.

Kas sa tahtsid neid ka see aasta loendada?“ küsisin veidi ootamatult.

Ei. Ma ei tea ka tegelikult. Ei.“

Vabandust, et küsisin.“

Ta oli armas isand, parim, keda ma üle tüki aja oma elus nägin- lahke ja hea. Kuigi eluaastaid oli tal tema tarkuse kohta rohkemgi kui liiga vähe.

Ära vabanda. Olin lihtsalt ise lohakas, et jätsin ajakristalli üles keeramata.“ Ta tuli minu selja taha ja patsutas mulle õlale, pikk, peenike varesekarva habe kergelt silitamas mu hobusesabasse seotud juukseid.

Kas ma toon teile veel teed?“ küsisin lõpuks, otsides vabandust välja allikale minna. Suve lõpp oli liiga palav, isegi paksude kivist müüride taga ei andnud kuumus armu.

Ma pole veel sellegagi lõpetanud.“

Vabandust!“ tuli mul mõtlematult üle huulte.

Ma ütlesin, ära vabanda!“ sain vopsu üle kukla. „Miks te alati vabandama peate? Mis oli esimene reegel?“

Majas olles ei vabandata iga teo eest, mida sa ette võtad. Kui tegid, võtad vastutuse!“

Tubli! Karlok on sulle vähemalt need selgeks õpetanud.“ Ta ujus tagasi oma laua juurde.

Mind hämmastas tema oskus liikuda nagu ta ei puudutakski maad.

Õpetanud mille, isand?“

Reeglid.“

Ahah, isand.“

Tekkis piinlik vaikus ja ma istusin tagasi akna alla oma padjale, nagu lemmikloom, kes ootas peremehe uut käsku.

Vaatasin toa üle, et kindlaks teha, et kõik on ikka nii, nagu olema peab. Oligi. Püramiidi kujuga kollasest marmorist seinad said kokku terava lae all. Igasse külge oli sisse lõigatud suur kolmnurkne laeaken ning läbipaistev tipp, mis päeval oli kaetud õrna tülliga, et takistada liigsete putukate häirivat sissetungi läbi suitsuakna. Isegi rohelised taimed, mille väädid katsid poolt ühest neljast seinast, olid rahulikud ega liikunud tuules, mida tekitas järjekordse vaala ülelend.

Toa sisustus oli üldjoontes lihtne ja kena- kaunis puidust tool, mis oli üliharuldane kõrgiklassi sisustuse juures, kirjutamispink sule ja raamatutega, suur gloobus ning laest rippuv poole inimese keha pikkune peenike puur, milles siristasid edasi tagasi lendavad väikesed kiirud, krabilaadsed loomakesed, kelle peamine eesmärk oli putukaid püüda. Tegelikult nad ei lennanud. Nad küll laulsid kui paradiisilinnud, aga nad ronisid ja hüppasid ning olid väga valusate küünistega kui nad sind juhtusid ronimispuuna kasutama. Seepärast olid nad päeval puuris ja õhtul vabad jooksma üle seinte, millele nad oma sirgete, ent kleepuvate padjakestega kinnitusid.

Too mu kaart, Jeco.“ Ütles patroon äkki, nagu oleksime me tükk aega vestelnud.

Ajasin ennast kurnatult padjalt üles ja siirdusin kapi juurde, mis oli tegelikult auk põrandas, mille juurde viis väike luuk. Sirutasin oma peened sõrmed selle luku poole ja vajutasin väikesele ringile plaatide vahel. Klõpsatus ja mehaaniline müra andsid märku, et oli aeg oma kodarad kaane pealt ära korjata. Polnud kuigi meeldiv läbi selle läikiva toreduse musta kasti kukkuda. Olin selle triki omal käel selgeks saanud ja võisin käsi südamel öelda, et seda kogemust ma korrata ei tahtnud.

Ära joruta!“ hüüdis patroon oma kohalt, gloobust uurides.

Ta ei avane eriti kiiremini!“ andsin talle samaga vastu.

Isand ühmas selle peale oma targal moel ja haaranud oma jalutuskepi, koputas seitse korda kiirelt vastu maad.

No oli seda nüüd tarvis? Kogu masinavärk hakkas kiiremini liikuma jättes mu ilma lõbust jälgida, kuidas mutrirattad ennast kohale sätivad ja punasest riidest riiulid nähtavale toovad. Nagu väikesed kukrud, mille sisse olid peidetud kuueküljelised vahapulgad, omapäraste kirjadega igal küljel. Kaheksa erinevat tähestikku, millest minu mõistus võttis vaid kolme.

Paari minuti pärast oli kogu kaadervärk ennast põrandast välja vedanud ning mulle tundus, et see masin irvitas mu üle- suured punased kangad moodustasid just niisuguse näo ja vahapulgad olid täpselt nagu hambad. Niisiis oli sel asjal hambutu naeratus, sest endisest hiilgavast raamatukogust oli nüüdseks jäänud järgi vaid sadakond pulka.

Too ta nüüd siia!“

Jah isand!“ Lugesin kiirustades enda ees olevate vahapulkadel olevaid märke, otsides seda kadunud kaarti ning küünitasin kõige kõrgemal oleva pulga järgi. Pidin isegi hüppama, et seda kätte saada.

Tõttasin pulgaga tagasi isanda kummalise trooni juurde ning laskusin tema ette põlvili, et see talle ulatada. Ta võttis selle ükskõikse ilmega vastu ning puudutas kergelt mu laupa. Olin jälle vaba.

Tõusin püsti, keerasin talle selja ja plaksutasin käsi- masin pakkis ennast uuesti kokku ja vajus tagasi põrmu, jättes endast maha vaid tolmupilve, mille keskel mängisid vaalade möödumisest tekkinud varjud. Päikeseratas oli veel piisavalt kõrgel, et kullata kõike üle oma sooja valgusega. Tema külje all peesitas aga üks neist kuudest, millel polnud nime.

Meie maailmal oli neli kuud. Kaks, mida tundsid ainult ekvaatoril elavad hõimud ja kaks, mis liikusid üle terve planeedi, kord ühtepidi, kord teistpidi. See, mis pidevalt Päikeseketta varjus peesitas, oli punase ja hallikirju Maazuk. Minu hõim tundis teda, aga siinsetele rahvastele oli ta omapära tundmatu. Neile oli tähtsam kollane ketas taevas, ehk Päikeseketas. Ma ei hakka seda vist iial mõistma- Maazuki juhtimisel me vähemalt teame, et kevad on tulnud, või kui ta taas horisondi taha kaob, et sügis on alanud. Päikeseketas annab märku ainult sellest, et aeg on Taevaste sõjaks valmistuda- tähtede ööks.

Kas ma panen tule üles?“ küsisin Patroonilt.

Kas aeg on juba nii kaugel?“

Aeg ei saa olla…“ tahtsin vastu vaielda, kuid peatusin, et mitte juhtida isandat järjekordsesse vestlusesse, mis oleksid ka kõige targemad pead linnas hulluks ajanud. Minu arust ei saanud aeg olla mitte kusagil ja seeläbi ka kaugel, aga kuidas sa teed seda selgeks inimesele, kel puudub igasugune arusaam tõelisest maailmast? Ainult ideed olid talle tähtsad.

Sa ütlesid midagi?“ küsis isand mind teravalt puurides.

Ei, see oli lihtsalt segane pudistamine.“

Olgu. Aga tee täna tugevam tuli, Taevaste sõda tõotab täna tulla eriti ohvriterikas.“

Noogutasin, sest ühes asjas võisin ma teda usaldada, kuigi ma alati aru ei saanud, mida ta oma pominatega mõtles- ta oskas ilma ütelda.

Kus Karlok on?“ küsis mees tagasi oma raamatutesse süüvides.

Kus?“

Seda ma just küsisingi- kus?“

Õlitab tuulelinnu sulgi.“

Selge.“

Olin palju kordi näinud Karlokit seda tegemas ja tavaliselt, kui ta kadus kauemaks kui pooleks päevaks, tegeles ta oma lindudega- suurte hõbedase sulestikuga lennuvõimetute kahejalgsetega, kellel oli pea sama suur jõud kui ühel tavalisel pühvliveol. Lapsepõlves ma unistasin, et kunagi ma oman ühte neist kiusliku iseloomuga lindudest, aga pärast tulist õppetundi, mis lõppes kahjuks minu kaotuse ja nii mõnegi veritseva haavaga, leidsin ma, et kindlam on ikkagi jääda suurte härgade juurde, kes mitte kunagi ei pane pahaks kui sa neile kogemata jalgadega ribide vahele virutad. Tänan väga- seda mul küll vaja polnud ,et kui ma soovisin minna kellelegi külla, siis pidin arvestama, et ma kindlasti vahetusriided kaasa võtaks, et pärast ka veel viisakas välja näha.

Vaatasin veel veidi aega pea kohal tiirutavat väikest vaalapoega, ohkasin südamest ning suundusin ukse poole.

Uksi ses majas tegelikult polnud. Isand ei uskunud neisse eriti. Ta ütles, et kõik inimesed peaksid omama oma elus ainult üht ust- välisust, mille taha ei oleks võimalik ennast varjata kui millegagi hakkama saad. Nii olid siseuksed kõik kangastest- eri tooni kangad märkisid ühtlasi ka erinevaid alasid, kus mis asi asus. Helerohelised olid magamisruumide ees, helesinised vannitoa ees, tumesinised nuusnike ees ja punased söögiruumi ümber. Majast välja viisid valged kangad – iga mehe enda asi oli küll aru saada, kas tegu oli akna või uksega. Sest seda ei suvatsenud siin majas sulle keegi seletada.

Lükkasin valge katte eest ja astusin maja seina pidi minevale trepile, millele olid kleebitud tugevate harjastega punase sea nahk. Tuul oli täna külmem kui eile ja üritas mind kindla järjepidevusega trepilt alla tõugata. Surusin krõpspaelast kinda endale kätte ja patsutasin selle vääramatult vastu seinal jooksvat pehmet kangast, enne kui seadsin oma sammud aste madalamale.

Oli ülimalt vajalik viia läbi kogu protsess oma kinnitamiseks, sest tuul, mis kohati oli nii kiire, et isegi vaaladel oli raskusi oma rajadel püsimisega, oli nii mõnegi lolli teenri elutee kusagil nõelteravate mägede varjus lõpetanud. Tähelepanek, need asusid meie majast nii 400 herta kaugusel. Krõpspael osutus ses osas väga kasulikuks leiutiseks ja ma tänasin iga kord, kui see asi mu elu päästis, oma klanni jumalat kogu südamest.

Jõudsin õnnelikult alumisele korrusele ja puudutasin oma õhukeste taldadega külma maapinda. Puuriit asus maja idapoolse külje all, kus oli kõige soojem. Hommikupäike, mis kippus kõrvetama kõike, mille temperatuur kõikus sama kiiresti kui vaala saba, oli kõige kuivem ja kuivatas puud mõnusalt krõmpsuks.

Keerutasin oma vöö lahti ja sidusin osava liigutusega sellesse arvestatava sületäie lehtedest puhtaks roogitud kõrgrohtu. Puidustunud aasadelt korjatud rohi oli parim, mis sügisel sooja andis. Siin igatahes. Minu meelest sobinuks keeruse lehed rohkem, aga siin oli neid halb kätte saada. Eriti nüüd, kui Jõgede maad oli laastanud suur tuli, mis pühkis teelt ka kõige väiksemad metsatukad. Muret see mulle ei teinud. Keerub kasvab suureks kolme nädalaga ja hakkab taas lehti andma nii kuuselt. Aga niikaua tuli tormistele tuultele vastu pidada ning kõrgrohi sobis asetäiteks väga hästi.

Tõmbasin puntrale veel ühe silma peale, vahetasin kinda teise kätte ja asusin tagasiteele üles. Mul oli vaja läbida ei vähem ega rohkem kui 39 sammu. Kuueteistkümnes aste oli suurem, et inimesed saaksid sellel puhata. Selle andeka idee eest pidin ma patroonile tänulik olema- tema „lahkus“ tekitaski siia astme, kuhu pidi panema lausa kahe punase sea naha, et seda katta.

Lasksin kimbul astmele vajuda ning surusin selja vastu kiviseina, et mitte ära lennata. Haokimp oli seejuures väga hea ankur.

Pilved olid täna madalal ja ähvardasid iga hetk võimust võtta. Päikeseketta viimane teekond pidi täna ikka väga ränk olema. Ja kas täna taevaste sõda üldse nähagi sai, oli kahtlane.

Vaatasin alla orgu, kus asus lähim linn. Ligi nelisada erikõrgust ja eri värvide ning mustritega püramiidi kõrgus läbi tiheda metsasalu. Tekopuud olid veel rohelised ning nende vahaga kaetud lehed peegeldasid kindlalt tagasi iga väiksemagi päikesekiire, mis neile langes. Need olid ainukesed taimed ümbruskonnas, mis ei armastanud Päikeserattalt tulevat soojust. Nad eelistasid ööpimedust ja Maazuki valgust. Maazuk ei soojendanud neid. Ta andis neile midagi, mida ükski teadlane ei suutnud kindlaks teha. Aga ometi nad kasvasid ja hiilgasid öösel hõbedaselt, peegeldades kuuvalgust ja avades oma rippuvaid helevalgeid õitevanikuid, kattes oru hurmavalt joovastava hõnguga. See oli midagi pehmet ja meenutas veidi porgandi lõhna segatuna kurgi värske aroomiga…

Kahjuks oli õite aeg läbi ja nüüd hiilgasid nad lihtsalt pimeduses, sahistades oma suuri lehtedest raskeid oksi ning ulgudes teadmisest, et ka lehtede aeg saab varsti otsa. Ikkagi oli see minu arust kõige ilusam aeg orus. Vähemalt oli see nii olnud viimased neli aastat mu elust.

Järjekordne vaalade parv ujus üle taevalaotuse, pannes õhus oleva udu enda järel lainetama.

Udu?“ see pani mind imestama. „Udu toob endaga vaikuse!“

Vaikus oli minu jaoks kõige hullem, mis ühel õhtul üldse tulla sai. Kui udu langes, tekkis kohati tunne, et org on välja surnud ja muutunud suureks surnuaiaks, mille hauakivideks on needsamad püramiidid.

Ajasin ennast sirgu ja vinnasin kõrgheina kubu uuesti seljale ja surusin vasaku käe vastu kangast. Ainult viisteist sammu veel ja ma olin toas, kaitstuna selle vaikuse eest, kuulamas nende väikeste sädistajate elavat muusikat ja isanda juttu sellest, mida too oma uue huviobjekti kohta teada oli saanud. Vaikus tekitas minus õõvastust. Ma ei kartnud seda, aga see hirmutas mind siiski.

Eelviimasel sammul nägin, kuidas riide tagant ilmus tumesinisesse kuube riietatud käsi ja selle järel Karloki tüse kuju.

Sa juba tuled puudega?“ küsis ta üllatunult krõpspaela kätte tõmmates.

Jah! Sind polnud ju kuskil!“ vastasin ähkides. „Võta- tõmba see sisse!“ Viskasin talle köieotsa.

Nojah, ma … ma õlitasin tuulelinnu sulgi.“ Mehe kiilakas pealagi värvus roosakaks.

Ma arvasingi seda. Tuulelinnule kindlasti meeldib roosa huulepuna sinu pealael.“ Pilkasin rõõmuga.

Köh?“

Miks pidid petronid nii juhm rahvas olema, ei saanud ma aru. Kordasin öeldut.

Ma ei saa aru.“ Teatas mees veel rohkem punastades. Natuke veel ja ta oleks huulepumatiga ühte värvi läinud.

Sinu pealael on „nokajäljed“!“ teatasin ilma igasuguste vihjeteta ning, tõmmanud krõpskinda käest, nühkisin ilma igasuguse tseremoonitsemiseta tal oma varrukaga pealae puhtaks.Palun!“

Mmmgh!“

Selle eest paned minu asemel patrooni tubadesse tule alla!“ teatasin oma vaikimise hinna ja jätsin ta kubuga maha.

Sa oled hullem väljapressija kui su ema!“ röögatas tulitav vanamees mulle järgi.

Ja sina ei tea, millal oma uhkust vaos hoida!“ panin ta paika ning suundusin kööki, et endale midagi sooja valmistada. Oleksin pidanud kohe isanda juurde naasma, aga kuna viimane oli nii süvenenud oma tegemistesse, ma vähemalt uskusin nii, siis ei pannud ta minu puudumist järgmised paar tundi tähelegi. Nii kaua ma söömisele kulutada küll ei kavatsenud, aga vabam oli olla küll.

Aja oma tagumik üles- isand tahab sind näha!“ Karloki hääl tuli kõige ebasobivamal ajal kui toppisin põske oma viimast tükikest leiba suure lihaviiluga.

Mind näha?“ köhisin valest august alla läinud toidust. „Miks?“

Kust mina tean? Aja ennast nüüd sinna!“

Ta laskis punasel riidel tagasi vajuda jättes mind nukralt selle kuldset mustrit silmitsema. Siiski patsutasin oma käed purust puhtaks, rüüpasin viimase sõõmu allikaveega segatud piima, ise samal ajal tagumikuga juba kaugel olles ja loivasin tagasi peremehe juurde.

Te kutsusite mind?“ küsisin enda arust normaalsel hääletoonil ja lükkasin kollase katte eest.

Isand seisis akna alla, näol vaimustunud lapse ilme ja hüples üles alla. Kui ma poleks seda varem juba näinud, pidanuksin seda imelikuks. Aga sellega oli hea uusi teenreid ja teenijannasid hirmutada- vaadake, isand on hulluks läinud! Nojah, tavaliselt lõppes see siis kohaliku korravalvuri kohalekutsumisega, mis ei olnud Patroonile mitte just kõige meelt lahutavam asi.

Oh, seal sa oledki! Sa pead hakkama kiiremini oma käbaraid liigutama, mis sul küll arus on?“

Toit, mu isand.“ Vastasin ausalt.

Olgu, olgu- tule nüüd siia!“

Lükkasin oma noa, mis vööl kogu aeg ette nihkus kui ma istusin, tagasi külje peale ja tatsasin vaikselt ja rahulikult tema poole.

Ära ole nii aeglane! Kiiruga!“

Mis tal küll on, ei saanud ma aru. Ta oli täna iseäralikult lapselik. Tegin siiski nagu ta nõudis ja astusin akna alla, jäädes talle küsivalt otsa vaatama.

Vaata!“ osutas ta päris püramiidi jalamile.

Keerasin pea näidatud suunas, kuid ei näinud esialgu midagi- tavaline võsastik koos suurte roosade õitega.

Mida ma seal nägema peaksin?“ ei saanud ma aru.

Vaata terasemalt!“

Oijah, sellistest käskudest oli ikka palju abi.

Ma ei näe!“ raiusin huvitult.

Ära mängi!“

Tõsiselt, ma ei näe!“

Ei olnud meeldiv härraga vastuollu sattuda, aga valetama ma ka ju ei hakka. Ma pole elu seeski öelnud ühtegi valet ja mul polnud kavas praegu alustada. Olin otsustanud oma 20 valet hoida tulevikuks, mitte uisapäisa ära kasutada. Siiani kaikus isa hääl kõrvus, mis õpetas: „Valesid võid kasutada ainult äärmisel juhul! Igal keroonil on 20 valet elu peale. Sinu otsustada on, millal sa nad ära kasutad.“

Jah, kasutan, mitte ei lase lihtsalt üle huulte, sest meile õpetatakse seda kunsti, mitte nagu laseriidel, kelle elu koosneski ühe luiskeloo ühendamises teisega. Samas olid nad head mõrvarid ja ma ei kartnud neid vajadusel ka kasutada.

Seal on keegi meid luuramas!“ teatas isand pahaselt.

Ma ei tahtnud temaga tülli minna. Ta kippus siis nii tusane olema ,et oli võimeline meile kõigile mingi väikese needuse kaela saatma ja eks proovi teha oma igapäevaseid toiminguid kui selg sügeleb või piim läheb punast värvi iga kord kui teener seda puudutab.

Miks me teda siis vastu vahime? Äkki laseks tal korralikult oma palga välja teenida ja ootaks, millal ta suvatseb ennast tuppa vedada?“ küsisin imestunult. „Te, teekod, ei tea kuigi palju hiilijate koodeksist, ega ju?“

Loll käik, loll käik!” Vasardas mul peas.

Patroon uuris mind käed puusas ja andis siis nipsu, üsna valusa peab mainima, vastu minu kolpa.

Ja teie, keroonid, ei oska oma suud kinni pidada! Nüüd ta kindlasti kuulis meid ja ei tulegi tuppa!“ pahandas mees oma kiilast pealage sügades. Tema tumeroheline kuub ei tahtnud mitte nii palju järgi anda, et ta ka selja pealt ennast sügada saaks, nagu tal kombeks oli, kui ta pea oli ära süganud.

Ohkasin südamest.

Too mulle mu jalutuskepp!“ andis ta käsu ning tormas oma toolile istuma.

Viisin talle soovitud eseme, kuigi ta oleks võinud selle vabalt ka ise võtta, arvestades, et ta istus selle kõrvale, kuid ta pidi ju näitama, kes on isand ja kes teenija. Ja mul polnud selles osas ka midagi ette heita.

Teekod olid juba sellised, et kui nende au pihta nooli lasta, siis nad vastasid stoilise rahutusega – nad üritasid ennast näidata kõige kindlama tekopuuna, kuid tegelikult võis nende kollastest silmadest ja sinise naha heledamaks muutumisest välja lugeda küll, kui ebakindlaks taolised repliigid nad tegid.

Tõin akna juurest oma istumispadja ja maandusin tema lugemistooli kõrvale, kust mul avanes suurepärane vaade alt üles, kuidas mees oma jalutuskeppi kasutades oma selga sügas.

See tegi mind ülimalt rõõmsaks, et olin metsarahvas ja mulle linna erilised riietumisviisid ei kehtinud – olin õnnelik oma nahast pükste ja selga õmmeldud punaka tuunika eest, mille mõlemal küljel oli puusadeni ulatuvad lõhikud ja mida tegelikult hoidis koos paks sodokinahast vöö koos oma noatupe – kõigile kerooni naistele oli kohustuslik kanda nuga – kahe väiksema tasku ja kukruga. Lisaks sellele kandsin ma vööl erepunast peenikesest liaani säsist valmistatud kandevööd, mis pealtnäha oli kui riie, aga see eest tugev j ei veninud.

Sättisin oma kleidi sabad sirgelt üle oma rätsepistes jalgade, nii et see vaibana minu ette voolas ja jäin ootama. Kas isand ootas, vahetades iga paarikümne sekundi järel asendit. Lõpuks kargas ta püsti ja hakkas tooli ees edasi tagasi kõndima.

Kiirud muutusid ühtäkki ärevaks ja hakkasid hoiatavalt sisisema. Selge, sissetungija ei saanud enam kaugel olla.

Ajasin ka enda maast uuesti püsti, sest oli ülimalt selge, et viisakast vastuvõtust ei saanud enam juttugi olla. Astusin vaikselt kuldpuurist mööda väätide juurde ja õngitsesin nende taha peidetud kepi välja. See oli minu relv- täpselt 2 partlise läbimõõduga minust veidi lühem spiraalis keskosaga tekopuust kepp, mille otstesse olid relvameistrid tekitanud kõige ilusamad Maazuki kiirte värvi kaunistused, mida ma teadsin.

Kuulsin, kuidas isand uuesti istet võttis ja enda kallal kohmitses. Muidugi, ta pikk must peenike habe oli vaja esinduslikult esile sättida- oli ta seda ju ainult lapsepõlvest saati kasvatanud. Ma ei uskunud seda juttu, ent ei hakanud vastu ka vaidlema.

Mu kõrvu jõudis veel üks hääl- vaikne potsatus.

Keerasin ennast rahulikult ümber, jättes kepi enda taha varju ja uudistasin sissetungijat samasuguse näilise rahuga nagu Patroongi, kes teeskles viisakalt magamist. Mina nii viisakas polnud, vaid põrnitsesin teda liikumatult üsna nähtaval kohal, silmad suured.

Pesto! Mis sa siin teed?“ küsisin sisinal noorukeselt poisilt pahaselt. Ma ei reetnud isanda pettust, aga olin pettunud posis, kes sisse üritas murda ja nii haledalt vahele kukkus. Oleks see tal õnnestunud, oleksin rõõmuga aplodeerinud.

Jeco!“

Sa tunned teda?“ müristas Patroon ennast toolil sirgu ajades.

Lasin peal longu vajuda, poissi silmist laskmata. „Jah, Patroon.“

Punane juuksetutakas oleks hea meelega praegu aknast välja tagasi hüpanud ja riskinud tormituultega kui et oleks tunnistanud oma katse läbikukkumist.

Kuskile sa ei lähe!“ surusin läbi hammaste poisile tapjapilku suunates.

Tule siia poiss!“ käsutas teadlane noorukit.

Pesto vaatas mind kõhklevalt, kuid ma ei andnud talle mitte mingil viisil märku, mida teha. Ei tehtud seda minu jaoks ega tee ma seda ka teiste jaoks. Iga mees seisku ikka iseenda eest.

Mine!“ sundisin teda lõpuks ikkagi, sest poiss ei tahtnud kuidagi oma kohalt liikuda.

Viimane puhus oma takus juuksed silmadelt ära, tegi muretu näo pähe ja astus mehe poole. Kui ma ei teadnuks, kui õhukesed need marmorplaadid meie jalge all olid, virutanuks ma kepiga vastu maad, et tema tegutsemisindu natukenegi suurendada.

Miks sa siia tulid, hiilija?“

Vaikus.

Patroon kordas oma küsimust.

Vaikus.

Kas ta on kurt või?“ pöördus Patroon lõpuks minu poole. „Ei seda ta olla ei saa, kui ta ennist meie jutu peale reageeris. Kas ta ei oska keelt? Ei, see ei saa ka probleem olla kui ta meist ennist aru sai.“

Toetusin oma kepile ja jälgisin mängu. Mitte paljud ei suutnud vastu pidada kui isand mõne oma arutelulaadse krutskiga välja tuli. Need avalikud mõttekäigud, kui ta üritas kelleltki midagi välja pressida, olid lihtsalt nii tüütud, et ohver peagi alla andis ja vestlema hakkas kui ei soovinud seda terve õhtu kuulata. Ignoreeriv tüütus- see oli see nimi, mida ma sel hetkel mehe teiseks nimeks pidasin.

Kas tal on kurk valus? No selle vastu saab ju abi! Kas me peaksime teatama korravalvurile? Ka seda võiks ju teha…“ viimase repliigi peale piilus ta poisikluti poole, kes vaguralt oma kohal seisis, kuid mitte ühelegi lausele ei reageerinud.

No kuule! Sina tunned teda! Küsi ise, mida ta tahab!“ röögatas mees äkki mulle.

Oleksin pidanud aimama, et need peened vihjed olid mõeldud mulle, mitte meie külalisele. Ajasin ennast aeglaselt kepi najalt püsti, ringutasin nagu kass, asetasin kepi endale horisontaalselt üle õlgade ja astusin aeglaselt poissi silmist laskmata tema ette.

Miks sa siia tulid, Pesto?“ puurisin ma pilgu temasse.

Vastust ei tulnud.

Kas ma kutsun Orioni, et tema seletaks, miks sa siin oled?“ kasutasin alatumaid võtteid. Aga ma ei valetanud, olin täiesti võimelina Karloki Orioni järgi saatma.

Orion oli hiilijate koloonia emand. Ta vastutas kõigi oma kasvandike eest, ka selle eest, kes vahele võeti ja ilma tema teadmata ei liikunud mitte üks hiilija terves riigis. Peaks vist mainima, et hiilija amet oli siin üsna aktsepteeritud ja iseloomulk ainult siinsetele rahvastele. Ei petronid ega keroonid kasutanud hiilijaid oma info saamiseks, neil olid teised teed. Ainult teekod tahtsid oma kõrvu vähem kulutada.

Mulle oli see alguses vastuvõetamatu, et mingi suvaline tüüp ronib sulle keset päist päeva aknast sisse, lehvitab ja lahkub. Või kui pidi vaikselt hiilima, siis jättis sulle kolmnurga, mille sa pidid nende baasi tagasi viima või võttis sult mingi märgatava eseme ja jättis kolmnurga, märgiks, kust sa oma armastatud asja taas kätte saad.

Ma olen treeningmissioonil.“ Teatas poiss lõpuks, ajades oma rinna nii ette kui võimalik.

Ahah.“ Tegin ma, tahtmata seda uskuda.

Emand Orion tahtis saada isanda raamatukogust vahapulka.”

Kergitasin oma kulmu kõrgemale kui oleks sobinud.

Minu raamatukogust?“ segas Patroon ennast vahele ja plaksutas siis õnnelikult käsi. „Ma olen nii meelitatud!“

Vaatasin talle jahmunult otsa ja mu alalõug vajus aina allapoole. See jutt oli mäda. Mu sisetunne ütles seda. Ja tema plaksutab hoopis õnnest käsi?

Raputasin pead, et ennast uuesti mõistusele tuua. „Mis pulka ta täpselt tahtis?“ küsisin ma ninajuurt masseerides.

Punase pitseriga pulka.“

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: