Kadunud koer

Öisel jalutuskäigul kohtub neiu mehega, kes otsib oma koera.

0

„Vabandage, palju kell on?“

Pikk must kuju koputab mulle õlale kui olin just möödumas Vaksali sotsiaalametist.

Peatun, kougin sügavalt rebenenud põhjaga taskust kella. Vana mobiil, aga piisavalt hea veel helistamiseks.

„Pool kaksteist.“

„Tänan.“

Kuju teeb kerge kummardus ja sätib ennast maja seina vastu suitsu tegema.

Üks pilk temale ja ma jätkan teed, vedades sõrmega tülpinult mööda halli värvi aialippe. Need ümbritsevad vana maja ja selle hukka läinud aeda. Maja värv on juba ammu hakanud maha kooruma ja selle ühe akna ees turritavad siiani kaheksakümnendatel poodidele omased võred- nagu päikesekiired, mis väljuvad kõik ühest ainsast päikesest akna paremas ülaservas.

Teine aken on ümmarguse kiviga sisse löödud. Jään seda hetkeks silmitsema- klaas on viisakalt tolmuga kattunud, särades nüüd sama hallilt vastu nagu tänavasillutis, ent peegeldab veel piisavalt moodsat rohelist maja, mis tema vastas asub.

Keegi on seda auku ilustamas käinud- väikese haamrikesega on augu ümbert sisse toksitud kaks lehvi ja mingi kolmnurkne asi kõige all.

„Jõulumeeleolud!“ naeratan nukralt. See tahab vist olla aisakell.

Kuulen eemalt jälle seda sama naeruprahvakat.

Need on kaks tüüpi, kes mul Kuperjanovist saati kannul on püsinud. Et nad ka sammugi must maha ei jää.

Otsustan täna mitte Ilmatsalu ringini jalutada, vaid teha ring seal, kus on tänavavalgus.

Kahju, ma oleksin tahtnud hea meelega tähti näha, kuigi on kahtlane, et nad täna näha on.

Ma surun sõrmed sügavamale taskusse ja keeran ennast uuesti tänavaga ühte suunda ning jätkan teed. Oleks pidanud täna ikkagi kindad kätte panema. Ja mantli selga. See jope on küll soe, kuid ei pea hästi tuult kinni.

Äkki märkan silmanurgast tuttavat kuju, kes raudteelt kindlal sammul minu poole tuleb.

Jah, nüüd meenub küll. See on see sama tüüp, kes ennist kella küsis.

Toksan saapa ninaga kivikese veerema ja jätkan teed, ilma et oleks eriti kõrvale piilunud, miks ta seal oli või mis plaanid tal on. Pole nagu et minu asi.

„Kas te teate, et need kaks jälitavad teid?“ ütleb hääl vaikselt, kui mees minuni jõuab ja mu kõrvale asub.

Ta on päris pikk.

„Tean.“ Vastan ükskõikselt.

Ta on täitsa meeldiva välimusega.

Jätkame teed kahekesi. Ma hoidun teda uurimast. Ainuke pilk, mille ma siiski talle saadan, ei anna ka midagi juurde. Aga see on täitsa tore.

Need kaks järgnevad meile ikka veel, kuid paistsid nüüd kahevahel, kas jätkata või loobuda.

Soovitan neil mõttes loobuda ja oma urgu tagasi ronida.

Jäin mehest poole sammu võrra maha, rohkema puhul aeglustas ka tema sammu ja uurisin oma ootamatut saatjat natuke lähemalt.

Ta mantel kattub kergete lumeudemetega, mis taevast alla on hakanud vajuma.

Ta lõhnas suitsu järgi. Wall Street, kui ma ei eksi.

Meie jälitajad on meist maha jäänud, kuid järgnevad meile ikka veel. Nad vaidlevad ägedalt millegi üle keeles, millest ma aru ei saa. See on vist poola.

Tunnen, et ta juhib mind. Ta käsi on tõepoolest üsna kindlalt vastu mu selga. Lasen tal seda teha. Ega mul midagi paremat hetkel niikuinii teha pole, miks siis mitte natuke aega veeta.

Keerame garaažide vahele ja ta peatub selle juures, millele on trafo kinnitatud, ning otsib pükste põlvetaskutest välja paki sigarette ja välgumihkli.

Jään tema ette seisma, seljaga tänava poole ja vaatan, kuidas ta hooletult paki lahti teeb, sealt ühe välja koputab ja selle siis huulte vahele haarab. Ta pakub mullegi ühe- kui viisakas. Keeldun. Metallist kulunud märgiga välgumihkel tema käes süttib alles neljandal katsel, kuid siis juba suure heleda leegiga.

Ootame mõlemad põnevusega, kuni jälitajad meieni jõuavad. Üks neist tahab küll meie poole sammu teha, kuid teine tõmbab ta tagasi ja nad mööduvad meist ohutus kaugusel.

Ta tõmbab uue pahvi ja puhub selle kõrvale, mulle pikalt otse silma vaadates.

Pean vastu ega pööragi pilku ära. Pole ma mõni väike lambake, kes hunti nähes kohe metsa punub, kus hundil teda kergem kätte on saada.

Järgmine mahv.

Ta nägu tõmbub hetkeks naerule.

Minu oma mitte.

„Kas sa kodus ei peaks olema?“ küsib ta kõrvale vaadates.

„Ei.“ Vastan lühidalt, i tähte pikemaks venitades, kuid lõpetan selle kohe ära, mõistes, kui lapsik see on.

„Mis sa siis siin nii hilja teed?“

„Kasutasin kahte jäset selleks, milleks nad loodud on.“

„Sellisel kellaajal?“

Paneb lausa imestama, et ta seda eelmist vastust nalja või solvanguna ei võtnud. Tore.

„Jah.“

Mees mu ees sülitab suitsukontsu märjaks ja viskab selle minema.

„Sa pimedaid tänavaid ei karda?“

„Kas ma peaksin?“ Üritan mitte naerma hakata.

„Vägistajad, röövlid… tänavatel liigub ju igasugust kõntsa.“

„Ja milliste hulka teie kuulute?“ ei saa ma mitte küsimata jätta. Jumal tänatud, et mul mingit imelikku naljatuju ei ole, sest oleksin ma selle küsimuse juures kihistama hakanud, ei oleks vist pooltki nii ohutu öistel tänavatel kõndida.

Muie ta näol oli piisav vastus.

Ta sirutas mulle käe.

Mungo.“

Siret.“ Vastan kätt surudes.

Tal on soe käsi. Armas.

„Jalutad veel või on tänaseks su jalutuskäik läbi?“

Kas see on kutse?

„Jalutan veel. Ma alles poole peal.“

Ta ajab ennast püsti ja patsutab pintsaku tolmust puhtaks.

Alles poole peal?“ imestab mu uus ootamatu teekaaslane. „Sa käid mingit kindlat teed pidi?“

„Ei.“

„Kuidas sa siis poole peal saad olla?“

„Olen.“

„Ok.“

Kusagilt kõlab Apocalyptica. Otsin salamisi selle allikat kuni jõuan pilguga tema rinnani.

„Su rind laulab.“ Annan talle enda arust vägagi ühemõtteliselt märku.

„Mida?“ ta oli ammu mõtetega teises ilmaruumis. See on hea. Siis ei pea ma temaga pikalt vestlema.

„Su mängija.“ Näitan sõrmega mantli varjust paistvat kõrvaklapile.

„See…“ Ta hakkab kohe taskus mingit nuppu otsima ning selle lõpuks leidnud, jääb muusika vait. „Vabandust.“

„Pole midagi.“

„Käid sa siin tihti?“ vahetab ta kiiresti teemat.

„Siis kui Tartus olen. Sina?“

„Üsnagi.“

„Oled mõni neist ööloomadest?“

Vaikne ühmatus.

„Ööloomadest?“

„Ma ei tea. Mõni unetu või…“

„Gothic?“

Heidan talle hindava pilgu pealaest jalatallani.

„Võimalik.“

„Sa hindad inimesi välimuse järgi?“

See kõlas väga solvavalt.

„Ei.“ Vastan järsult.

„Oled ise mõni gothic esindaja?“

„Ei.“

„Tahaksid olla?“

„Tahtmisel on ses osas minu arust väga vähe tegemist, või kuidas?“

„Tõsi.“

„Eks ma mingil määral olen, kuid päris puhas küll mitte.“

„Öö austajanna wannabe?“ muheles ta rõõmsalt, nagu olles õnnelik, et suutis lõpuks ühe ära tunda. On lausa rõõm ta tulisus maha jahutada.

See, kui ma kuulan taolist muusikat ja pean mõningatest asjadest lugu, ei tee mind veel selleks. Ma ei taha selleks saada, seega ei ole ma ka wannabe.“

„Millest sa siis ses subkultuuris lugu ei pea?“ uuris ta lõbusa muigega.

„Verekultusest.“

„Verekultusest? See ju üks põhilisi ideid.“

Oli ülimalt selge, et ta noris mu kallal. Ja ma ei kannata kuigi kaua, kui keegi minu kallal urgitseb.

„Kui sa seda arvad, on me jutt lühike.“

„Tohoh!“ ta jäi seisma. „Mis sind siis nii häirib?“

Sel puudub tõepõhi. Mingi tüüp kargleb ringi, topib hambad suhu, hüüab, et tema on nüüd vampiir, on kogu maailma peale vihane ja kuulab Marilyn Mansonit ja on selleläbi gothic. Ja see, kuidas neid on mustmiljon ja siis tee kellelegi selgeks, et see on lihtsalt ületähtsustatud tükike kogu olemusest, aga mitte põhiidee, on päris jama.“

„Vau.“ Ta vaatas mind suurte silmadega ning noogutas tunnustavalt. „On tore kohata lõpuks ka kedagi, kes ei ole massigoth.“

Parandus, ma ei ole…“

„selge, pole vaja selle pärast närvi minna.“

„Ega ma siis ei lähe.“

Läheme edasi. Tunnen, et mu tuju on parem kui enne. Naer kipub peale.

„Mis sind naerma ajab?“

„See dialoog.“

Ka Mungo näole ilmub naeratus.

„Nii et sul tõepoolest pole mingit põhjust, miks sa siin käid?“

„Sama palju kui sinul.“

„Oh,“ ta muutub äkki väga elavaks, „aga mul on isegi põhjus!“ hüüatab ta äkki.

„Tõesti?“ raske uskuda.

„Jah, mu koer. Ta jookseb kodunt nii kolm korda kuus minema ja ma käin teda siis otsimas.“

„Heh, ja sa arvad, et leiad ta kusagilt siit?“

Ta kehitab õlgu.

„Ei tea, viimased kolm korda küll.“

„Vana ta on?“

„Misasi?“

„Su koer.“

„Kolmene või nii.“

„Miks sa teda siis ei hüüa, kui ta sul kadunud on?“ Panen imeks.

„Sest ta on kurt.“

Tunnen, kuidas mu kulmud kõrgele tõusevad, kuid lasen neil rahulikult alla tagasi vajuda.

„Vabandust, ei teadnud.“

„Ega sa poleks saanudki.“ Ta otsib taskust uuesti suitsupaki. „Pealegi, tal on oma pesa, seal, teiselpool Tartu maja. Kui ta ära kaob, ilmub ta alati sinna. Valvur helistas mulle täna ,et ta on jälle seal.“

„Tubli valvur.“ Märgin tunnustavalt. „Mis ta nimi on?“

„Valvuri?“

„Koera.“ Mu suunurk tõuseb paar millimeetrit kõrgemale, kuigi ma saan väga hästi aru, et ta ainult lollitab.

„Asprin.“

Ta peab hetkeks kinni, et suits põlema panna.

„Nagu see kirjanik…“

„Kirjanik?“

„Jah, Robert Asprin. Ta kirjutab neid seiklusjutte, neid, noh, ei tule meelde. Neid Aahzi ja Skeeve seiklusi.“

Aa, sa mõtled „Müüt ja eksiteed“. Tean neid küll. Minu lemmik sealt on see Pandiplika.“

„Ei tea, pole lugenud.“

„Mm? Aga kirjanikku tead küll?“

„Mu vend loeb neid päris palju.“

„Soovitan pihku võtta- täitsa loetav raamat oli.“

„Jätan meelde.“

Ta on oma suitsu põlema saanud ja me jätkame teed. Me ei kiirusta eriti, sest sel nagu puudub mingigi mõte.

„Kuhu sa muidu minna mõtlesid?“

„Jalutada? Ega mul kindlat plaani polnudki. Ilmatsalu ringini või nii.“

„Kui tohib, ma saadaks teid.“

See paistab huvitav ettepanek ja enne, kui endale vähemgi aru annan, kehitan ükskõikselt õlgu.

Äkki puhken naerma, „Aga ma ei kavatsenud täna enam kaugele minna.“

Ta ühmad lõbusalt ning tõmbab öös erepunaselt särama löönud suitsust veel ühe sõõmu.

„Tartu majani?“

„Ma ei tea, kusagile sinna vast jah.“

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: