Hüpiknukk

Ma mäletan, kuidas me esimest korda kohtusime… Mäletan, et kirjeldasin, vähemalt üritasin, kuidas minu arvates peaks välja nägema üks ingel.

0

Ingel, angel, lesyl, archangels, angelo – kui palju nimesid! Kirjutasin vihikusse järgmised read: “Ta on ülim ja kiirgab soojust, valgust. Kuid samas on ta täidetud vihaga, sest on lihtsalt hüpiknukk. Just, hüpiknukk Jumala käes. Vihamasin, kes ei suuda midagi vastu panna. Nad võivad olla kalgid olevused, neist kiirgav soojuski on petlik. Kes poleks kalk pärast neid veresaunu, mida nad korda on pidanud saatma – naised, mehed, loomad, lapsed. Viimane pidi neile ikka tõsiselt mõjuma.”

Äkki tundsin endal kellegi pilku. Ma vaatasin üles ja nägin sind seal seismas. Sa justkui ei märganudki mind, vaid olid süvenenud mu kirjatüki lugemisse. Lõpuks sa taipasid, et ma olin lõpetanud kirjutamise ja vaatasid mulle otsa. Sinu näost võis näha põlgust ja viha. Ma ei saanud aru, kes sa olid. Sa lihtsalt seisid seal ja vaatasid mind oma läbitungival ja kalgil pilgul.

Nüüd oli minu kord sind uudistada. Sa ei erinenud eriti teistest omavanustest, kuid sinust hõõgus midagi. Ma ei taibanud päris, mis. Äkki sa liigatasid ja heitsid mulle uue hävitava pilgu. Avasin juba suu, et küsida, kes sa oled ja millega ma sind solvasin, kuid sa pöördusid vaikides minust ära. Mitte ühtegi sõna, ainult see jube pilk. Siis sa eemaldusid ja kaugenesid. Miks ma sind tagasi ei hüüdnud ega aru ei pärinud? Ei tea, tõesti ei tea. Mul hakkas meeletult häbi, Kägardasin oma meistriteose kokku ja viskasin lähimasse prügikasti. Sa rikkusid mu päeva ära. Miks? Ma ei tea, õigemini, teadsin, kuid ei tahtnud seda endale tunnistada. Nii oli see esimene kord.

Tahtsin sind hiljem uuesti näha, kuid sa ei tulnud enam sinna. Kadusid.

Teine kord kohtusime suure tormi ajal. Olin liiga kauaks jalgrattaga teele jäänud. Tuul oli tugev ja ma ei suutnud edasi sõita. Lõpuks nägin eemal üksikut maja. Õigemini seda, mis sellest järgi oli jäänud: ühed seinad ja lagi. Sinna ma varju läksingi, kuid seda poleks tohtinud teha. Sa teadsid seda ja muutusid ärevaks, nii sa mulle hiljem rääkisid.

Igatahes läksin sinna katusejupi alla lootuses kas või väiksemalegi kaitsele. Kuid ma ei kuulanud vana maja hoiatusi ega oigeid. Järgmisel hetkel olin ma juba lõksus suure sarika all. Karjusin valust ja hüüdsin kedagi appi, teades selle teguviisi mõttetust. Siis meenusid sina. Ma ei tea, kas ma hüüdsin sind mõttes või ilmsi, kuid juba sa seisidki minu ees. Vihma sadas meeletult, kuid ma märkasin, et sind pole piisad puudutanudki. Mitte kui midagi.

Algul sa lihtsalt seisid seal ja vaatasid mind ükskõikselt, hinnates. Mulle meenus jälle see tobe kirjutis ja vaatasin kõrvale. Peast käis läbi mõte, et sa ei aitagi mind, sest solvasin sind. Nüüd tunnistasin endale juba, kes sa olid. Nii tavaline, aimamatu. Ja nüüd maksab see kätte. Ma vaikisin ega palunud sult abi.

Kuid sa põlvitasid ja puudutasid kergelt mu põske, et tähelepanu äratada. Vaatasin sulle otsa ja sa justkui lohutasid mind. Võib-olla see lihtsalt tundus mulle, kuid sa naeratasid. Kaheldes, oskamatult, justkui teeksid seda esimest korda. Siis sa tõusid ja järgmisel hetkel tõstsid sa palgi mu jalgadelt ja asetasid selle kõrvale. Siis ulatasid mulle käe, et mind üles aidata. Vastasin sellele ja tõmbasid mu ühe ropsuga püsti. Kuna olin kaua paigal olnud ja jalad olid seetõttu tundetuks muutunud, oleksin kohe, kui mu lahti oleksid lasknud, tagasi kukkunud. Kuid sa ei lasknud lahti. Vajusin kogu oma raskusega sinu najale.

Kui hea oli sinule toetuda. Sa olid nii soe. Mäletan, et imestasin selle üle. Kuid ma ei julgenud sinust haarata, et end püsti hoida. Sa said sellest aru ja surusid mu veel tugevamalt enese vastu, ent vaid hetkeks. Siis kuulsid sa midagi. Kuskil eemal. Tundsin, kuidas sa võpatasid. Jälgisid pingsalt pimedust.

Algul ei kuulnud ma midagi, ainult vihmasadu. Siis tundus ka mulle, et seal on midagi.

Sinu silmad kalgistusid ja nägu tumenes. Tundsin, et pean midagi tegema. Sa lasid mu lahti ja astusid sammu tagasi. Vaatasin sinu nägu ja silmi, mis olid suunatud kaugusesse. Arvasin algul, et kukun, kuid eksisin. Mu jalad olid tugevad. Usun, et teadsid seda. Võib-olla mitte, kuna süvenesid pimedusse.

Astusin sinu juurde ja puudutasin kergelt su rinda, kohta kus asub süda. Puurisin oma pilgu sinu rinda, ei julgenud sulle otsa vaadata. Kuid vilksamisi siiski. Sa võpatasid ja vaatasid mind ehmunult. Ma värisesin hirmust ja tõstsin pilgu su silmist. Ma ei tõmmanud kätt ära. Sa avasid suu, et midagi öelda, kuid vaikisid. Ma olen sulle jälk, käis mul peast läbi, sinu silmi täitsid viha ja jälkus. Miks? Tean, see kirjeldus. Uhkus, au.

Sa tegid äkilise liigutuse ja ma tahtsin oma käe ära tõmmata, kuid sa vangistasid selle ja surusid tagasi vastu rinda. Ma põiklesin vastu, su silmades välgatas midagi, kuid su nägi jäi kivistunuks.

Nüüd kuulsid sa jälle seda häält, sest sa vaatasid selle suunas. Su haare lõdvenes ja sa vaatasid mulle hetkeks otsa, pigistasid veel korraks mu kätt ja lahkusid tõtakalt. Mõne hetke pärast kadusid sa silmist. Mul hakkas äkki külm ja ma tundsin vihmapiisku langemas. Välku ei löönud enam. Ainult sadas.

Äkki tuli miski mu selja tagant ja paiskas mu pikali. Ma ei näinud seda täpselt, kuid see oli suur ja tume. Siis tuli plahvatus või välk või midagi või ei tea, mis see täpselt oli, kuid ma nägin pimestavat valgust ja tundsin selle jõudu. Siis tuli vaikus. Hirmutav vaikus.. Vihma jäi samuti tasapisi üle. Eemal põllul oli midagi toimunud. Tundsin, kuidas süda peksis. Ma ei mäleta, kuidas ma püsti seisin, kuid seal ma olin. Nüüd muutusid jalad raskeks ja mingi rusuv tunne tuli peale. Taamal oli näha, kuidas tormipilved kaugenesid moodustades helehalli taeva taustal tumehallikassinise seina. Ma ei suutnud ennast sundida edasi minema. Lihtsalt seisin seal.

Äkki nägin sind püsti tõusmas. Su hele kuub oli kergelt määrdunud ja vasaku käe varrukas oli verest punane. Mõõk su käes oli muutunud samuti punaseks. Sa ei märganud mind, vaid imetlesid tummalt oma relva. Sa seisid seljaga minu poole.

Päike, mis õhtutaevas pilvede tagant pääses, kallas su üle oma kuldse valgusega. Jäin sind tahtmatult imetlema.

Äkki tundus sulle, et keegi vaatab sind. Otsisid mind silmadega. Kuni peatusid pilguga minul. Sa lasid oma mõõgal alla vajuda ja vaatasid mind hindavalt. Kui vastik see oli! Sa tulid kiiresti minu poole ja seisatasid minust paari sammu kaugusel. Sa justkui juurdlesid, kaua ma sea olin seisnud. Astusin tahtmatult sammu tagasi, mispeale sa tõstsid oma mõõga ja panid tera otsa mulle lõua alla. Mõnda aega sa vaikisid, kuid siis avasid sa esimest korda suu. Sulle paistis see ebamugav, rääkimine nimelt.

“Kelleks sa mind pead?” küsisid sa rahulikult ja vaatasid mulle ükskõikselt otsa. Ma ei osanud sellest midagi arvata, kuid enne kui vastata jõudsin, sa jätkasid: “Kas ma olen ingel või deemon?”

Südamest käis külm toon läbi.

“M-mis mõttes?” kogelesin ma hirmunult ja vaarusin kergelt, mispeale lähendasid sa terase mulle vastu kõri nii, et see riivas ja lõikas sinna kerge haava.

“Kes ma olen sinu arvates?” muutusid sa kärsituks. “Kes sa oled, et võid meid kirjeldada?”

“Ma… ma ei … see… sa mõtled seda kirjeldust?” sa noogutasid. “See, see oli lihtsalt fantaasia, mitte midagi muud…” Sa kortsutasid arusaamatusest kulme.

“Fan-taa-si-a?”

Sain sellest veidi julgustust: “Jah, fantaasia, unistus, igatsus millegi võimatu järgi, väljamõeldis. Noh, unist…”

Sinu silmisse tõusis taas viha ja põlgus ja sa justkui plahvatasid.

“Kas sa tahad, et me sellised oleksime? Sa arvad, et me oleme hüpiknukud? Tahad näha oma unistuste inglit? Vihamasinat? Tapatalguid?”

Nägin, et olin liiga kaugele läinud. Sinust väljus imelik valguskuma ja tõstsid oma mõõga. Rohkem ma ei näinud, sest tõmbusin instinktiivselt kerra.

Kuid lööki ei järgnenud.

“Vihamasinad… hüpiknukk… vihamasinad…” kordasid sa justkui oleks see mõiste sulle alles nüüd pärale jõudnud.

“Ei, ma ei taha selline olla…” pomisesid sa äkki ja kadusid valgusesse, mis sind aeglaselt endasse mattis kuni ei olnud enam muud kui vaid valgus ning see kustus, vajus kokku, koos sinuga.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: