Kirbuhärra

Üks sürr lugu kirbust ja tema unistuste täitumisest.

0

Kirbul oli esmaspäeval kuri kahtlus, et just sellel reedel saab temast vihmavari. Ta kontrollis, kas tal on olemas kogu materjal vihmavarjuks saamiseks – vardad, kileriie, puust käepide, niit, paar tühja toru… Ei, midagi oli puudu.

Sinine värv? Kirp vaatas igatsevalt taeva poole ja õhkas ootusrikkalt, sest kuigi praegu oli ere Päike taeva kuningas, siis reede lubas tulla vihmane ja kõik ju teavad, et õige sinine värv tuleb ainult taevast. Juhised? Jah, otsustas kirp, tabades oma suurt viga, juhised olid puudu!

Kirp ei viidanud rohkem aega, vaid hakkas otsima õpetust, kuidas teha korralikku vihmavarju. Algul otsustas ta seda teha raamatute abil, mis ta karilooma suures aidas nurgas seisid. Kuid siis otsustas ta kariloom, et nüüd on kõige õigem aeg külla minna ja enne kui väike kirp iitsatatagi jõudis, sammus too kontrollimatu hiiglane uksest välja, otse särava päikese kätte. Suurest pahameelest hammustas kirp teda kahe ampsu asemel tervelt kuus korda ja peitis end ta püksivärvli vahele ära kuni too ulgumise saatel tuppa tagasi jooksis ja kohe duši alla kippus.

Ehk on lihtsam arvutist otsida? Mõtles ennast moodsaks pidav kirbuhärra ja piilus püksivärvli vahelt välja. Karjaloom oli veel kaua duši all, tal oleks aega küll. Mõeldud, tehtud ja sirutanud oma peenikesed jalad pikaks, suundus ta karjalooma arvuti manu, mille ta teadis elutoas olevat. Peremeheks olemise mõnu oli nimelt selles, et ise ei pidanud mitte midagi vajalikku hankima.

Tagasi vihmavarju juurde, otsustas kirp ja vaatas enda ees laiuvat klaviatuuri. Oi kuidas talle meeldis sõna klaviatuur. See oli kohe ilus – kla-vi-a-tuuuuuur. Koosnes kaheksakümne viiest vetruvast mustast padjakesest, mille vahelt oli leida nii põnevaid tolmurulle kui mõne tema enda kallima poolt munetud muna. Jaaah, oi neid aegu…

Aga praegu polnud aeg mõelda kallimatest, vaid hoopis pakilisemast probleemist. Ta hüppas esimese nupu peale, kuid libises kohe ja kukkus prakku, mis laiutas m-i ja n-i vahepeal. Pole aus! Mõtles solvunud kirp ja valmistus üles tagasi põrkama kui järsku käis kõva pauk ja kõmakas, maavärin ja mõlemad nupud vajusid lömastatuna ehmunud kirbu kõrvale. Sellele järgnes vaikus.

Oodanus ei rohkem ega vähem kui kuus minutit, ajas kirp oma kangeks jäänud jalad sirgu, keris nad siis uuesti enda alla ja lendas plõng! üle terveks jäänud nuppude. Ohkega vaatas ta oma selja taga laiuvat hävitustööd. Ilmaasjata tegi kariloom oma masina katki.

Maandunud arvuti ette lauale, ei tahtnud kirp aga alla anda ja hüppas kolme pika kaarega tagasi karilooma jalale, vudis sealt kõrva taha ja hammustas teda karistuseks paar korda, saates mehe kiiremas korras tagasi duši alla, samas kui ta ise teda tusaselt särgi varjust piidles.

Paha inimene, karjus ta oma peenikese häälega, on aeg sind jätta ja oma teed minna! Ta sibas sügavale põuetaskusse, kuhu ta oma kokku korjatud asjad oli jätnud ja tegi vihmavarju osad mälu järgi valmis! Muidugi ei tahtnud kohe istuda, aga polnud midagi – pärast kolmandat katsetust istus kenasti varvaste vahele ja ta oli valmis minema.

Terve päeva kõndis ta läbi korteri, et rõduni jõuda, sest kes siis kogu selle raske koormaga hüpata saab? Kolmapäeva õhtuks oli ta kohal ja otsustas seal veeta veel viimase öö kirbuna, kuid kaua ei saanud ta magada, sest kui põnev tegevus seisab ees, siis aju ju käib ikka oma radu pidi ja nii ei jäänud ka kirbule meenumast, mis on kaheosalise sõna „vihmavari“ teise osa tähendus. Vari!

Oi hirmus oli see öö, mille ajal ta otsis, mida ta varjata saaks! Ta oli ju väike, lausa tilluke! Kes laseks end varjata küll targal, ent siiski tibaväikesel kirbul? Ei jäänud vaesel kirbul üle muud kui end võidetuks tunnistada ja tagasi karilooma juurde minna.

Poolel teel tuli talle aga kariloom vastu, otsides põrandalt madalalt midagi suurendusklaasiga. Kirp ronis ruttu tagasi ta sooja naha vastu, pehmetesse juustesse ja klammerdus tugevalt tuttava paruka sisse.

Kariloom ajas end püsti, teadmata peremehe naasmisest, võttis nagist oma jope ja läks õue. Õue, kus sadas vihma.

Kirbuhärra oli nii õnnelik, tundes märja juukse lõhna, et ta hõisates unustas oma raske koorma ja hüppas hästi kõrgele üle juuste! Ta tundis vihmapiisku oma läbipaistva kileriide peal ja need värvisid ta siniseks ja karjalooma parukast jäi lausa kaks karva selle võrra mustjamaks. Taevasiniseks, mõtles kirp õnnelikult unne vajudes, mõelda vaid! Sest nagu kõik teavad, tuleb see õige sinine ainult taevast.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: