Viis Ronka

Meenutusi minevikust, kui uurimisrühm palus minu abi tee leidmisel vanasse külla.

0

Algab see lugu pisikeses katusekambris, mille seintel on vana kulunud tapeet ja rõske kopituse hais. On kaks poolt- üks, kus asume meie, kaks noort praktikandivanust noort neidu, kaks noormeest ja üks veidi vanem härra, kes paistavad seal viibivat selleks, et mingeid dokumente arhiivi koguda või midagi sellist. Tunnen, et olen koos mingisuguse rühmaga, kes uurivad selles paigas aset leidnud sündmusi ja mina olen seal sellepärast, et olen seal kunagi elanud. Nagu hiljem selgub, on kogu küla muutunud paari päeva jooksul kummituskülaks. Sündmused toimusid siis kui mina olin alles väike.

Teises toa osas asub lihtsalt sein, mille äärde on kuhjatud kõdunenud pabereid ja pappkarpe. Seinal ripuvad kaks kulunud ilmega kuldsetes raamides pilti- need on tõmmanud süsimustaks. Ilmselt hallituse tulemusena, mis tekkis läbilaskva katuse ja igast praost sisse tungiva tuule tõttu. Mõlemal pool seda seina puutuvates seintes on uksed, mille ees olnud uksed on ammu hingedelt kadunud.

Väljas on külm, tuul on lõikav. Ilmselt on hiline sügisene õhtupoolne aeg. Toas ei ole rohkem valgust kui projektorilt tulev valgus ja meie taskulambid, mida me aeg-ajalt põlema paneme.

Me vaatame parasjagu mingit vana lindilt jooksvat filmi. See on katkendlik ja esialgu tundub, et tegemist on must-valge määrdunud lindiga. Meieni jõuavad pildid kergelt külmetanud põllust, mille keskel on kivikuhja otsa kasvanud väike pajutukk. Filmitud on puude tagant, nagu varjudes ja kohati varjavad vaate oksad, mis üks või teine hetk kaamerale ette vajuvad. Maad katab kerge härmatis. Põld on täis inimesi, kes näevad välja nagu põgenikud- nad on paksult riides, hallides toonides, ei kusagil värvilaiku. Nad lihtsalt seisavad seal, keset põldu, malakad käes ja ootavad, pilk taevasse pööratud.

„Ma tean seda kohta…“ pomisen endamisi ja pööran pilgu neiule, kes minu kõrval pehkinud pappkastist järgmist metallnõusse peidetud filmi välja tõmbab. Ta ei pane mu märkust tähelegi ja ma pööran pilgu tagasi filmilinale.

Inimesed vaatavad ikka veel taevasse ja ootavad. Kõik on seal, alates lastest ja lõpetades raukadega.

Mul hakkab kõhe, kuid ma vaatan seda edasi.

Filmi ülemine serv tõmbub punaseks, nagu oleks see kastetud vere sisse ja vaatevälja ilmuvad leevikeste suurused tulipunased linnud, kes maanduvad inimeste peale ja jalgade juurde. Inimeste nägusid katab õud, nagu oleksid nad just äsja kohtunud oma suurimat vaenlast. Näen, kuidas nad karjuvad- tapke nad! Aga ei kuule. See on tummfilm.

Järsku ilmuvad filmi ülevalt paremast nurgast välja rongad- oma kakskümmend viis süsimusta ronka. Sama äkki on nad inimeste keskel ja hakkavad neid oma küüniste ja nokkadega tirima ja sakutama. Inimesed röögivad, kuid ei saa nende eest põgeneda, sest on jalgupidi maa küljes kinni. Langeb esimene inimene ja muutub justkui kuhjaks mulla keskel. See kuhi kattub kiirelt värskelt lumega, mida on hakanud vahepeal sadama. Teised jätkavad ka ronkade peksmist, kuid nad ei saa neile pihtagi, vaid löövad kui pimedad mööda.

Märkan, et keskseks grupiks saavad filmil viis suurt ronka, kes nokivad ühte noort inimest kuni viimane langeb. Ma näen verd, kuid see ei ole filmil punane. Ainult punased linnud , kes rahulikult paigal istuvad ja justkui rahuloluga ringi vaatavad, mida rongad korda saadavad, on punased. Need viis ronka jäävad mu hinge.

Tunnen ootamatut tuuletõmmet ja vaatan selja taha- mõlemast uksest voolab sisse hallikaid ja lillakaid poolkujusid, mis paistavad läbi ja meenutavad rohkem uduseid marmelaadivorme. Mõned neist on nii suured, et peavad uksel sügavalt kummardama, et sisse mahtuda. Nad halavad endamisi ja anuvad aina valjeneva häälega, et me ära läheks, et me põgeneks.

Algul usun, et olen ainuke, kes neid näeb ja avan suu, et hulluksminemise karje välja lasta, kuid korraga hakkab piiga minust vasemal neile taskulambiga valgust silma välgutama, ise pomisedes millestki, et kummitused ei pidavad armastama valgust. Kuid need kujud ei kao, vaid muutuvad oma häälelt ainult haledamaks.

„Ära mine sinna…“ anub üks tugevamaid hääli. „Palun…“

„Kuhu?“ küsib üks mu kolleegidest selja tagant.

„Põllule…“ vastab kummitus.

Olen samal ajal juba uuesti filmilinti süvenenud ja märkan äkki tuttavaid puid ja nende otsas hiiglaslikku rongapesa. „Aa! Ma tean, kus see on!“ hüüatan äkki kaaslastele ja mu silmad löövad aitamisrõõmust särama. Hakkan vastust ootamata oma asju kokku panema ja me juht soovitab mul ees minna. Ma tean seda kohta, sest olen seal varem olnud.

Järgmisel hetkel seisame kõrgel kuristikuna näiva nõlva kohal kitsal teel ja ma ootan seal oma kaaslasi järgi. On hiline pärastlõuna ja me oleme kõndinud juba tüki maad. Ma näen eemal kummituslikku vanadest mahajäetud majadest koosnevat küla. Majad on vanad, nii 1930ndatest ja ehitatud eranditult puidust, paigutudes orus lahjalt kõrgematele ja madalamatele kohtadele. Aknad on kõik sisse löödud ja haigutavad mustalt. Majade ümber on kasvanud noor mets.

Taban ennast mõttelt, et olen jõudnud koju ja tunnen sellest üürikest rõõmu, mis asendub hetk hiljem täieliku õudusega, sest paik on tume ja päike sinna ei paista, jättes sellest veel jubedama mulje kui varem, filmi vaadates ja erineval kohast, kus me hetkel seisime. Me seisime kui vana karjääri küljel, sest kohati oli pinnas nii järsult ülejäänust välja kistud, et see pidi olema vägivald, mis seda tegi.

„Seal,“ osutan kõrgemal seisvale tumepruunile kahekordsele majale,“ asus minu kodu. Seal,“ näitan allpool seisvaid kuure ja teisi maju, „elasid meie naabrid. Ja seal,“ osutan majadest eemale, täiesti oru põhja, „oli põld. Pesa asub seal, põllu teises servas.“ Hetkel oli ka see juba puudega kaetud.

„Lähme!“ teatab noormees mu selja taga ja tormab minust mööda, kannatamatult toikaga kive eest rapsides.

„Siin valitsevad rongad…“ taipan äkki ja mu süda tardub, kuuldes selja tagant toksimist. „Nii algas see ka siis…“ Pööran ennast hirmunult ümber ja näen oma õuduseks, kuidas üks ronk minust vaid paar meetrit eemal seisva pooliku kase otsas seisab ja vastu tüve prõmmid, nagu andes teistele märku millestki. Minu tähelepanu peale pöörab ta end nii, et ta mind paremini näeks, kuid trummeldamist ta ei jäta.

„Kõss!“ hirmutan linnu käeliigutusega minema ja vaatan, kuidas ta minema liugleb, pesa suunas.

Tean nüüd, et neid on viis ronka. Nad elavad – elasid juba siis- ühes suures ühiselt tehtud pesas teiselpool küla. Nad maksid külale kätte, et nende pesa lõhuti. Küla langes needuse alla ja inimesed kadusid vähem kui nädalaga kogu külast. Viimane teade sellest külast pärinebki nüüd ainult neilt lintidelt, mida hoiti kõrvalkülas, ilma, et neid kordagi vaadatud oleks. Küla aga kadus unustusse, sest sinna ei juletud minna. Meie olime esimesed, kes sinna läksid.

„Midagi on valesti,“ kordan endale mõttes kui temperatuur järsult langeb ja järsult pimedamaks läheb. Nagu kallaks keegi kõrgelt musta tinti ülevalt alla. Käsin rühmal koonduda ja võtan nad enda järel vööga sleppi.

Hakkab sadama lund, see on paks ja moodustab kiirelt pea nabani ulatuva lumevaiba.

Meil on veel pikk tee minna kui avastan, et mu viiest kaaslasest on järgi kolm. On pilkane pimedus ja oleme sattunud keset metsa. Vähemalt nii tundub, sest teed ümbritsevad kõrged põlenud ilmelised puud, kusagilt immitseb kopitusehaisu. Tuult on ainult vajaduse järgi ja lumi tuleb hiilivalt.

Minu arvutuste kohaselt oleksime pidanud juba ammu olema tagasi külas ja vaimusilmas kerkib mulle silme ette suure saeveskiga kogukond, mis on ainult poole kilomeetri kaugusel. Nii vähemalt tundub, sest hetk hiljem oleme tagasi kõledas metsas, kus on niiske, külm ja kuum üheaegselt.

Ootamatult näen meist vaevu saja meetri kaugusel valgust. Nende aknad on klaasitud, kuid tuled ei põle. Veidi eemal on teine maja ja siis kolmas- mitte kusagil ei põle tulesid. Ometi näen kardinate taga liikumas kujusid, kuid see ainult tundub nii.

Surun viimast jõudu kokku võttes ja teistele kohalejõudmist kinnitades läbi paksu lumekorba ja ühtäkki on lumi kadunud- seisan asfalteeritud külateel, kus majad on üksteisest vaid kolme meetri kaugusel ning mu väsinud ja paksult telgiriidest jopes keha valgustab ülevalt tänavavalgustus, kollane valgustus.

Tõmban teised samuti lumest välja ja seisame seal hetke, hirmul ja rabatud, sest siin lund enam ei saja, kõik kohad küll sätendavad jäiselt, aga lund ei saja. Selle asemel on meie selja taga kõrge müüd, millest me just ennast läbi surusime.

Pööran teistest eemale, et kõrvaltänavasse vaadata, kuid ei saa sellega kaua tegeleda, sest nii, kui ma neid enam ei näe, kuulen sammude padinat- nii vaikset, et isegi hiired ei oska sedasi teha. Keeran end järsult ümber ja näen veel vaid, kuidas varjud pagevad, hirmutatuna millestki, mida ma ei suuda defineerida.

Jooksen tänavanurgale, kuid seal pole enam kedagi. Tuli kustub ja soe valgus kaob, jättes mu nuttatihkuvalt keset tänavat. Kuid pisarad ei voola.

„Miks te minuga nii tegite?“ küsin haledalt, „Aste kõrge, aste kõrge.“

On kevad ja ma seisan ikka sellel tänavanurgal ja soiun ikka veel seda viimast kuuldud lauset.

On liiga vara, et rohi tärkaks, kuid on valgem. Ma näen nüüd selgelt puid ja maju, kuid need on ikka veel hüljatud. Puud ongi põlenud, meenutades pigem hambatikke, mis on püsti löödud.

Mu riided on räbaldunud, mu käed on mustad ja juuksed sorakil. Linnud on kadunud ja mu kõrvus kohab, nagu oleksin vee all.

Hakkan sammhaaval liikuma, tehes endale läbi kuivanud võsa teed oru põhja, kus ma teadsin oma sünnikodu asuvat. Ma liigun kärarikkalt ja kindlalt, lõhkudes kõik, mis mulle ette jääb.

Jõuan lahtise sarani, mille alla sai kunagi metallikolu lükatud, see on nüüd roostes ja punetab vastu tõusvat päikest. Ronin neist üle, ise endale lauset lauldes. Seda on nii raske meeles hoida, kuid ma püüan kõigest väest, et see ära ei kaoks, sest see on viimane, mida ma mäletan- seda ja valu, mis rinnakorvist ära ei lähe.

Mu pettumusest on saanud viha ja ma tunnen, et mul on jõudu, et viha toidab mind. Ma tean, et pean jõudma koduni- selle majani, mis asub künka otsas, selle sama tumepruuni majani, mida ma esimest korda nägin, kui siia sattusin.

Ronin kolist üle ja komberdan läbi ülekasvanud ohakatest täidetud muru maja poole kuni jõuan redelini, mis on üleni hallitusest valge ja rohekaspruun, pea kokkukukkumise äärel.

Kõrvus kohiseb ja ma hakkan seda laulu aina valjemalt laulma, et ma seda kuuleksin. Viis on muutunud, kuid halav toon ei ole kadunud kuhugi.

Iga tõustud astmega suureneb mu tung jõuda aknani, kuhu redel viib. Tunnen, kuidas silmad põlema lähevad, nii ärevil olen teadmisest, et kohe jõuan koju.

„Miks te minuga nii tegite- aste kõrge, aste kõrge! Miks te minuga nii tegite? Aste kõrge, aste kõrge!“

Asetan oma käe purunenud aknalauale ja vaatan pimedusse. Seal liigub keegi ja ma näen taustal tuhmunud või kinnikaetud peeglist oma kujutist, eriti selgelt oma lõõmavaid silmi.

See ei ole enam mina! See kuju on peeglis ühtlane ja oksadega kaetud, olemuselt ähmane ja suurte küüntega.

Kuid see ei aita enam midagi. Mu meeltesse jõuab kopituse hõng ja teadmine, et ma olen tulnud kätte maksma, kätte maksma neile, kes mu teeristile maha jätsid. Neile, kes mu ronkadele jätsid.

Toas liigutab keegi. Ta väriseb.

Ma ei näe teda selgelt, ainult musta sumisevat kuju. Kuulen plahvatust ja haavlid, mis must läbi tuhisevad, löövad mind hetkeks aknalauast eemale, kuid saan kohe uuesti puidust kinni ja klaas tungib mu käest läbi. See ei ole valus. Isegi ebameeldiv mitte. Hiivan ennast uuesti aknalauale ja surun ennast tema pingutustest hoolimata aknast sisse.

Mu häälekõla, millega ma laulan, läheb rõõmsamaks.

Olen surnud. Olen neetud. Olen kodukäija.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: