Neitsipärg – Osa 20

„Enne kui ma su nõukogu ette viin, sooviksin kuulda te otsust abielu kohta.” Küsis Ole rahulikult kui oli oma koha mu kõrval sisse võtnud. Me lasksime tal küllaltki kaua oodata, enne kui mul õnnestus Daleki käte vahelt end vabaks vingerdada ja ma värske õhu kätte sain.

Mul läks täiesti meelest! Me ei rääkinud just otseselt sellest…

„Mul ei ole seda.” ütlesin süngelt ja astusin radapidi edasi, vastu oma saatusele.

Ole kõndis vaikides mu selja taga kuni pehmelt käe mu õlale pani ja mu kinni pidas.

„Vaata, laps…” alustas ta aeglaselt kui me täielikult seisma jäime, „mäletad kui ma sulle rääkisin, et sa ei laseks Dalekil minu vigu korrata?”

„Jah,” noogutasin.

„Paistab, et ma ütlesin seda valele inimesele…”

Ma ei saanud aru. See oli olnud ju üsna lihtne soovitus ja ma tegin nagu ta ütles ja hoidsin Dalekit tegemast nagu mulle siis tundus oma elu suurimat viga ning hoidsin ära suuremate probleemide tekke.

„Ma oleksin pidanud selle sõnastama nii, et sina mu vigu ei kordaks.” ütles ta aeglaselt, vahtides mu aina suuremaks venivaid silmi. „Paistab, et see vana tobu oli oma sõnadega liiga hajus.”

Juhuslik juuksesalk lendas mu näole ja ma üritasin seda suu eest ära puhuda, taibates järsku, et ma ei kandnud enam oma kallist pärga. Ma ei olnud enam laps, kes sai eksimused andeks, vaid naine, keda mõõdeti tema tegude järgi, pidin hakkama käituma nagu naine.

Üsna ärritav mõte, arvestades, et enda arust ma olingi seda siiani teinud, endale aru andmata, et mu teod olid üdini lapsikud.

Sellest oli saamas palagan. Parandus. Tegemist oli juba naljanumbriga.

Turtsatasin, mattes hambad sügavale alahuulde, nagu oleks sel mu heaolule eriliselt hea mõju, kuid vastuoksa – mõelda, et mind heideti külast välja sellepärast, et kuulasin inimesi, kellest ma lugu pidasin! Ma ei suutnud uskuda kui agaralt nad teistele nõu andsid, üks hullem kui teine. Tuli välja, et ma polnud muud kui nupp nende lauamängus. Isegi kui ma selle mängu endale selgeks oleksin teinud, poleks ma ehk nii naiivne, kuid kahtlesin, kas sel tähtsust olekski. Ma usaldasin teisi ikka samasuguse entusiasmiga, mis sest et teised mind läbi nägid.

Tundsin end lollina ja mu rusikasse pressinud sõrmed tuksusid ärritusest. Olin olnud rumal, et teisi kuulasin ja selle eest olin nõus vastutama, kuid päike võis enne ära külmuda kui ma süül kogu selle nõmeda olukorra eest enda peale lasin langeda. Lubasin endale, et ei korda sellist viga mitte kunagi ja edaspidi kallutasid mu veendumuse kaalukaussi ainult minu enda ning Daleki otsused, peaks ma sellest segadusest eluga välja tulema.

„Eks ma ürita su sõnadest järgmine kord rohkem välja lugeda, vanamees.” Andsin rõõmutu lubaduse ja meenutasin Olele, et meist oleks ebaviisakas lasta teistel nii kaua oodata. Ta nõustus ja me asusime taas teele.

Oli see tõesti vaba tahe kui nad andsid sulle vaid poole mõttest ja süüdistasid sind siis tekkinud arusaamatustes? Parem hoidku oma teadmised endale. Oli selge, et nad ei saanud mind ettenägelikult kogu teadmisega varustada, ainult knollidel oli see võime, kuid oli lausa ebareaalselt õudne, et olin kimpus inimestega, kes lausa nautisid oma teadmistega teiste elu rikkumist.

Kuid polnud minu asi neid õpetada, kuidas tarkusi jagada või hoida ega minu otsustada, kellele nad oma tarkuses mind naida võisid. ühes olin kindel, ma ei jäänud siia kauaks. Ehk oli see hea ja mu õnn oli kirjutatud mõnele teisele kivile teises rannas? See mõte lohutas mind ja ma üritasin seda silme ees hoida kui me seal kõndisime. Vähemalt oli päev uute alguste jaoks ilus. Päike oli veel kõrgel ja pani viljapõllud särama.

Lasin silmadel pääsukestena üle väljade lennasta ja jätsid nendega hüvasti. Sädelev valgus pani puud tantsima ja maa mu varvaste all tantsima. Tundsin soojust, mille muld päevaga ammutanud oli ning klibu, mis mu kanda kriipis, enne kui sügavalt karikakarde lõhna sisse hingasin ja sõrmedega läbi lumise pilve vedasin, läbi ohakate ja kassitappu, mis andis kõik endast oleneva, et kõrsi maa poole painutada, nagu vannutades neid kummardama kõigile, kes neist möödusid. Mõned tihased hüppasid kõrge rohu vahel, püüdes oma järeltulijatele putukaid ja see lõbustas mind, nende väsimatu sahmimine. Ainuke, keda nende jaht külmaks jättis, olid mesilinnud. Kuigi suured ja matsakad, ei olnud ma kordagi näinud, et tihaseid neid napsaks. Kartsid ehk teisi mummusid välja vihastada või nõelu, mida matsakus peitis? Nagu minu pistodagi…

„Kui vana sa olid kui Ankega abiellusid, Ole?” küsisin oma vaikivalt teekaaslaselt.

Lustakas naeratus venitas ta kortsus huuled kõveraks.

„Oh, see oli nii ammu…” ohkas ta, „see oli hea aasta kalameestele. Mu ema valis mulle pruuti. Kolm kuud võttis aega, enne kui viimase heaks kiitis, sobitaja oli valmis juba kohustustestki lahti ütlema.”

Noogutasin mõtlikult, silmad ringi lendavatel mesilastel.

„Anke oli… hmm, ma ei mäletagi enam – ta oli nii noor ja kartlik kui ma teda seal nägin minu poole tulemas, juuksed säramas nagu vaataks otse päikesesse. Kenake oli ta…” ta hääl vaibus ja ta pilk rändas samuti põldudele. „Ega see päev tänasest palju erinenudki – päike säras ja taevas oli sinine nii kaugele kui silm ulatas. Isegi puud olid rohelised…”

Ta jäi seisma, silmis soe pilk kui ta oma armstatud kaasale tagasi mõtles. Kui ta nägu kaugemalt piielda, ei näinudki kui paljudest vagudest ta nägu tegelikult moodustus. Vaatasin kõrvalt, kuidas vesi ta silmad märjaks tegi ja ta valged juuksed ümber ta pronksja kortsulise näo ümber lendlesid. Ta hoolis oma kadunud naisest väga ja oli selge, et nad olid oma aja koos veetnud õnnelikult.

„Ma näen, et te olete su tapmisvaimustusest üle saanud?” irvitas ta äkki, tabades mind ootamatult.

„Oh… see… noh… tema vist on.”

„Mis,” ei uskunud ta mind, „ja sina ei ole?”

„Ei! Ma mõtlesin seda nii, et ta mõtles välja…” vakatasin, tabades, millele ma just ei olin öelnud ja ahhetasin ehmunult. „Ma ei mõelnud, et ma teda tappa tahan! Ma mõtlesin… Oh! Sa said sellega jälle hakkama!” Pahandasin. „Mul pole enam õrna aimugi, mida ma öelda tahtsin!”

„Ma pole midagi teinud!” naeratas ta süütult. „Sa ise mõtled seda keeruliseks!”

Ei mõelnud!

„Näe,” selgitas ta, tõmmates mu vasaku peopesa enda pihku ja hakkas sellele kõrrega jooni vedama, „ma ei küsinud muud kui kas te olete üle saanud sinu tahtmatust tapmiskihust.” Irvitas ta ja laksas oma käed selja taha, vilistades oma teekonda jätkates.

„Ta on!” ütlesin kindlalt, saades ühtäkki aru, mida ta mu käele joonistanud oli. „Ja mul on ka üks lahendus!” lisasin ruttu talle järgi joostes. See lahendus aitas mind lausa suurepäraselt, sest väsitas mind päeva jooksul ikka väga.

„Oh? Mis see on?”

„Ma käin jahil.” teatasin uhkelt ja vaatasin, kuidas ta vasak silm tõmblema hakkas kui talle midagi meenus ja ta näost valgeks läks.

„Sul on ikka veel see isa tehtud ling alles, on nii!”

Noogutasin üllatunult.

„Noor daam, sul ei tohiks seda enam olla! Tüdrukud kasvavad sellistest mängudest välja ja neist saavad korralikud perenaised, kes…”

„…õpivad oma pere jaoks loomi püüdma.” kehitasin õlgu, taipamata ta jutu mõtet. See ling, mis praegugi mu hõlmade varjus oli, oli mu lemmik – kerge viis talvel rabakanade püüdmiseks või suvel marjul käies jäneseid jahtida.

Ta lõi silmad taeva poole ja lausa röökis ahastusest, mida mu sõnad talle paistsid põhjustavat.

„Su isa peab ikka tõsiselt õppima, kuidas tütreid kasvatatakse! Ta õpetas teid jahti pidama! Mis tal küll arus oli?”

„Ee,” üritasin vahele segada ja sirutasin välja, et teda rahustada, kuid ta põrkas eemale, jätkates oma jada kui sobimatu on naisel metsloomi jahtida. „Vanamees!” hüüdsin valjemalt ja sain uuesti ta tähelepanu.

„Magnus õpetas mind…”

Ta jäi paugu pealt seisma.

„Magnus?”

„Jah.”

„Ja mis tal arus oli kui ta sulle seda ametit õpetas?” nõudis ta karmilt, kuigi ta silmades oli juba koitnud tuluke, mille eest ennast hoiatanud olin.

„Et see oli tema viis oma nooremate õdede eest hoolt kanda?” pakkusin ettevaatlikult ja jätkasin ruttu, et ta vahele ei saaks segada. „Ausalt, ta näitas ainult paar korda, kuidas viskama peab, ülejäänu jäi pärast ise külge. Ja siis ütles onu, et üks korralik naine peab oskama kanda oma seitset last ja meest paremal käel, samal ajal kui vasakuga…”

„…hoolitseb loomade eest.”

„Jah,” venitasin nördinult. Kust ta seda teadis? Pidasin seda perekonnasaladuseks.

„Neetud!” pomises ta naeruselt ja naeratas mänglevalt magusalt. „Kõik see viitab taas minule…” raputas ta uskumatult pead ja jätkas oma teekonda, viibates mind järgi. „Ja ma mõtsin, et keegi ei kuula vanamehe totrusi.”

Vot see oli ilmutus, mõtlesin tusaselt – vanemad külaelanikud olid sama rumalad kui ülejäänud, kuid me võtsime nende pakutud tarkuseteri kui kaljukindlat tõde. Ehk oli osa sellest ikkagi tõsi kui nemad kord oma vanurite puhul sama uskusid ja nende öeldut tõe pähe võtsid ning seda oma lastele nii edasi jutustasid.

Me jõudsime Suurde Saali juurde ja enne kui me sisenesime, peatus ta hetkeks ja viskas oma sinise keebi kombe kohaselt üle parema õla. Vana mehe kohta oli ta ikka uskumatult edev, jaki alumine serv kõik uhke karusnahaga kaetud ja vöö küljes vist kõik kuldesemed, mis ta eales oma reisidelt kaasa oli toonud. Mõtlesin, oli see kõik tõesti puhtalt näitamiseks või oli ehk pealtvaatajate seas keegi, kellele see eriliselt mõju pidi avaldama? Kaldusin viimase poole kuna ta edevus oli viimaste nädalate jooksul täiesti uued mõõtmed võtnud ja keskendus peamiselt jõukusele.

„Olgu, tüdrik,” ütles ta ärevalt, „pane nüüd tähele – sa astud sisse ja lähed istud otse pingile, mis seisab nõukogu ees. Esmalt räägime meie, siis sina, on selge? Ses mõttes, et kõigepealt meie ja siis sina. Ei mingit vahelesegamist ega vastu vaidlemist sest nagu su keel on meile korduvalt ja korduvalt tõestanud, ei ole sa enam ise ka kindel, miks sa siin oled.”

Noogutasin.

„Arusaadav.”

„Soovi meile edu, Odin!” hingas ta sügavalt sisse ja avas ukse, et lasta meid niiskesse, palavasse ruumi täidetud kuue vana mehe ja ühe tooliga. Ole võttis koha sisse rivi vasakus otsas. Kummardasin neile ja tervitasin igat liiget eraldi, enne kui mul lubati ette näidatud kohal istet võtta. Olin üllatunud, leides eest nii tühja ruumi. Eile õhtul, kui Mirth esimest korda oma isa viha mainis, olin kindel, et ta oli kogu küla siia kokku tunnistama ajanud. See oleks olnud kohutav, sest teinekord on vaja vaid üht tilka vett, et kogu sipelgapesa kihisema panna.

Vahtisime teineteisega mõnda aega vaikides tõtt. Oli nii vaikne, et ma kuulsin naabertalu kanu aias teri otsimas ja nende üle kaklemas. Lehmad hüüdsid aasalt lüpsjaid ja lambad olid sama lärmakad kui ülejäänud loomad. Mul ei olnud tunnet, nagu istuksin ma Suures saalis, pigem kujutasin endale ette, et ma olin väikeses karjalaudas, keset loomi, kes mind igast küljest imestusega piidlesid ja etteheiteid karjusid. Kuid ei, ma istusin ikka veel Suures saalis vastamisi nende poolringiga, sauad asetatud endast paremale, piisavalt lähedale, et seda kohe haarata ja laks anda kui ma selle kuidagi välja peaksin teenima.

Frode tõusis ja köhatas kurgu puhtaks. Frode, vanim meeste seas, istus keskel. Ta oli spiiker ja alustas ning lõpetas. Ta oli pidustuste ajal ka üks suurimaid joodikuid, kuid see ei mõjutanud kunagi ta otsustusvõimet ja tihti langes ta öeldu viljakasse mulda, tõestades tihti peale hiljem, et ta otsus oli olnud õige. Isegi kui see otsus tähendas su armastatud inimese surma.

Vaatasin kuidas tal kulus mitu hea katset, enne kui ta kehahoiak osutus piisavalt kindlaks ja ta pehmel häälel algust tegi.

„Lauren, sind süüdistatakse oma naisekohustuste vältimises ja paljunemisest keeldumises.”

Paljunemine?

Taevas, kuidas ma vihkasin kui nad kasutasid väljendeid oma lapsepõlvest! Kas see tähendas paaritumist? Ta kõlas nagu tahaks ma sea kombel… Hoidsin end kogu jõust tagasi, et ennast mitte ribadeks naerda ja kogu mu krampliku sisemise naeruhoo tulemuseks oli vaid tillukene piisk vasaku silma nurgas. Muidugi ei olnud midagi naljakat selles, miks mind siia toodi, kuid paljunema? Vau milline sõna!

„Oled sa pilves?” röögatas ta äkki täiest kõrsist oma silmadega mind puurides. Olin ta küsimusest nii jahmunud, et ei osanud esiotsa teha muud kui neile otsa vaadata ja sügavalt punastada.

„E-ei!”

„Mis sul siis viga on, tüdrik? Mis su vastu esitatud süüdistustes siis nii naljakat on?”

„Midagi ei ole!” kiljatasin ehmunult, kuid see, kuidas ma seda tegin, ei sisendanud neisse mingit kindlustunnet. „Sa ütlesid vaid…” üritasin selgitada, kuid mu hääl hajus vaikusesse, taibates õnneks kähku, et mind võidaks karistada juba ainuüksi tema üle nalja viskamises. Nad ei olnud tujus, et mu rumalat nalja kuulda. Raputasin pead.

„Oh, pole oluline.”

Ta põrnitses mind veel minuti vaikuses, oodates, et ma ennast selgitaks, kuid ma ei kavatsenudki olemasolevat auku süvendama hakata, seepärast ta vastust ka ei saanud. Ta pöördus nõukogu poole ja jätkas õiguste ettelugemist, selgitades, mille jaoks neid kokku oli kutsutud ja mis võib olla tulemuseks, kuhu nad välja võisid jõuda.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: