Neitsipärg – Osa 19

Miks peaks Rig millegi sellisega üldse välja tulema? Mirth oli selle taga! Kellel veel jätkus jultumust ennast niimoodi teiste ellu segada? Rigil endal küll mitte – ta oli perekonnapea ja nii palju kui ma enda omi tundsin, oli vähem parem.

Siin lõhnas järjekodsete sobingute järele, kuid olin liiga segaduses, et tervikut kokku panna. Kes nüüd omavahel kokku olid leppinud? Ja ma olin juba enam-vähem kindel, et tean, kes kellega kokku on mänginud.

„Ma olen sinus väga pettunud, Lauren,” segas Ole end mu mõtetesse, „kuid Rig on auväärt mees ja esitas mulle palve anda sulle võimalus oma sõnadest taganeda.” Ta vaikis kuni ma julgesin talle otsa vaadata. „Nagu ma olen heade inimeste selgitustest välja lugenud, oled sa Dalekit oma sõnadega eksitanud. Ometi käid sa ringi ja raiud, et see oli tema otsus!”

Minestamine kõlas nüüd hoopis ahvatlevamalt – mängi veidi surnut, ehk hakkab neil sust hale. Ja nii enesepettus tiivad saabki.

„Mul ei olnud kavas teda mingil viisil petta,” alustasin uuesti, mida olin nii mitmeid kordi juba varem rääkinud, „Ma ainult soovisin teda mõistma panna, et kui ta soovib minuga abiellu astuda puhtalt pildi põhjal, mida ta minust mäletas, siis on parem kui ta sellesse veidi rohkem süüvib. Selle pärast küsisin talt, kas ei oleks parem üksteist tundma õppida enne kui kihlus välja kuulutatakse.”

Oiged, mis mu ümber alguse said, andsid mulle mõista, kuhu koer maetud oli. Nüüd oli hilja öelda, et tegelikult olin ma vahepeal juba targemaks saanud ja mõistsin seda kaljukindlat traditsiooni, miks pruut ja peig enneaegset kohtumist heaks ei peetud palju paremini.

„Ma nüüd mõistan!” tõstsin häält, et neid vaigistada. „Ma saan aru, et mu tegu oli väär ja tekitas kahjuks rohkem segadust kui asi väärt. Kuid ma austan teda liialt palju, et lubada tal sellist viga teha!”

Järjekordne pettumuste juga voolas üle mu perekonna ja külaliste ja ma tundsin end kui nurka aetud kutsikas. Olin juba valmis välja tooma oma teise põhjuse kui äkki külm tuuleiil üle mu kukla vihises.

„Sa kõlad nagu ma oleks mingi ajudeta heinakuhi, kes on võimetu oma peaga mõtlema, enne kui otsuse langetab!” müristas Dalek üle ruumi, ehmatades mind poolsurnuks.

Millal ta siia jõudis?

Ta ei kõlanud eriti oma otsust kahetsevat ja ma hakkasin aimama, miks mulle jäi tunne nagu oleks ma ainuke, kes sel teemal sõna võtab samas kui ta vaikselt oma urus itsitas ja kõrvalt vaatas, kuidas ma omaenda sõnadesse upun.

„Tohin ma temaga nelja silma all rääkida?” küsis ta pingutatult viisakalt. Kõik üleliigsed pereliikmed ja Ole kadusid, võimaldades talle üksindust, mida ta nii väga vajas, et minu peale karjuma hakata. „Ma ei olenii ohmu kui sa arvad, naine! Ma kasutan oma aju üsna tihti! Ma lõpetasin kihluse, sest sina tahtsid seda – mitte selle pärast, et ma polnud seda läbi mõelnud! Ma nõustusin su mänguga ainult selle pärast, et see lõbustas mind!”

Vajusin jahmunult pingi peale istuli, tükkis keeletu – ta tegi seda vaid meelelahutusest? Ah sellepärast oligi Magnus kogu aeg nii hästi toimuvaga kursis! Ilmselt kelkis see napakaks kukehakatis teiste ees oma järgmise käiguga ja mina, väike loll, olin nii enda maailmas kinni, et lasin sellel juhtuda.

„Ma ei öelnud sulle, et lõpeta kihlus!” vaidlesin vastu kohe kui kõnevõime tagasi sain. „Ma palusin sul oodata!”

Jätsin meelega nende meheliku huumorimeele sinnapaika, sest see oli midagi nii jälki, et mu mõistus keeldus seda lihtsalt uskumast.

„Ma tegingi seda!”

„Ega ikka ei teinud küll – sa kuulutasid hoopis kõik lõppenuks! Seda saab vaevalt ootamiseks nimetada! See on pigem… pigem…”

„Sa tahtsid rohkem aega, et mind tundma õppida! Ma andsin sulle selle aja ja lõpetasin kihluse, et sa ei tunneks, et oled sunnitud tegema valikuid, mis nõuavad otsustamiseks aega! Mida sa veel tahad?”

Oh, suur aitäh selle eest!

„Tehes kõigile selgeks, et sa pole mees, kes naise järel ootama jääb?” läksin omadega sassi. „Sa kasutasid mind ära! Sa uurisid välja kõik mu vead ja otsustasid siis, et su tehing läks vett vedama! Sulle ei meeldinud kaup, mille eest juba raha välja olid käinud ja sellepärast tegid sa seda! Pettuse ilu kaob ruttu kui tõde kanna maha paneb! Eriti kui sa kasutad pruuti vaid selleks, et oma tibatillukest perset lõbustada! Sulle meeldis laps, kes ma olin – ma ei saa seda sulle anda! Kui sa seda just abielu kestel avastada ei soovi, siis on hea, et sa avastasid selle enne ja mitte pärast pulmi! Nüüd saad veel oma laeva peale astuda ja purj…”

„Minu lahkumine pole kunagi arutelu all olnud!!” karjus ta nii et seinad värisema hakkasid. „Ma vihkasin sind kui sa laps olid! Taevas võtku, sa vingusid kõige kallal ja tegid siis neid kutsikasilmi – poleks ma oma vanaemale lubanud, et ma su eest hoolitsen, ei oleks mind praegu isegi siin!” ta tõmbas kiiresti hinge, et ennast veidi koguda kuni ma seal istusin, silmad üllatusest suured.

Ma ei uskunud, et ta mind vihkab, ta ei kõlanud pahatahtlikult. Võib olla veidi vihane ja meeleheitlikult väsinud, kuid see, et ta sundis ennast ja mind abiellu, mida me kumbki ei soovinud puhtalt oma suure suu ja kangekaelsusega mingist lubadusest kinni hoida, oli hoopis teine asi.

„Sa ei meeldi mulle siiamaani!” teatas ta mõtlematult, ent raputas siis pead, lisades vaiksemalt. „Sa jäid mu pähe kinni…” nagu ei mõistnuks ta, mida ta praegu ütles ja sosistas hoopis, et soovis mulle vaid ruumi teha.

Ta ei öelnud enam midagi, vaid jõllitas põrandalaudu mu kingade ees. Ma ei osanud algul midagi öelda, mis võinuks mu olukorda parandada. Kuid järsku olin ma õnnelik, üdini rõõmus, et jumalad mulle siiski teise võimaluse olid andnud. Tänasin neid südamest ja teadsin äkki, mida öelda.

„Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen…” oigasin alla andes, südamest rahul oma teise võimalusega, „ma ei tahtnud ju ruumi! Ma soovisin vaid, et sa mu kõrval oleksid, kuid õigetel põhjustel, mitte kuujutelmade pärast!”

„Ja keda ma sinu arust seal heintes enda kõrval nägin? Viieaastast? Ma ju ütlesin sulle! Ma ei tahtnud last – ma tulin siia oma naise järgi! Ja nii palju kui ma aru saan, leidsin ma eest ühe väga kangekaelse ja halbade kommetega naise, kelle kasvatuses on tõsiseid puudujääke. Miks sa teistest peajagu üle oled, mul pole õrna aimugi, aga minu sa oled ja Odin olgu neetud, aga mulle see meeldib! Mis siis, et sul läheb aega otsusele jõudmiseks? Mul aega oodata küll!”

„Mis siis?” turtsatasin pahaselt. „Kuidas see su kõrvadele kõlab? Su halb sõnade valik põhjustas palju segadust ja ma vihkan sind, et sa mind niimoodi haavasid! Pealegi, ma kardan, et su lahkete sõnade jaoks on juba hilja…” sosistasin, kuuldes Olet ukse ees edasi-tagasi sammumas ja mu maos hakkas uuesti keerama pelgalt mõttest, mida nad minuga teha võisid. Inimesed olid oma otsuse teinud ja nende silmis olin ma süüdi meestega mängimises, õrritaja, kes otsis voodist vaid naudingut.

„Miks?”

„Ma lähen täna küla nõukogu ette.”

„Mida – sellepärast mida mu isa ütles?” ta läks põlema. „Ta on narr!”

„See narr ihkab mu surma! Ta on su naimist juba pikka aega plaaninud! Siis ilmud sa välja ja pahvatad, et võtad naiseks ainsa tüdruku külast, kellel on tõrksa kuulsus! Siis, kui ta on juba hakanud mõistma, et sepast äi võib täitsa kasulik olla, teatad sina, et lõpetad kihluse! Muidugi! Nagu usuks siin keegi, et sina olid plaani taga! Ta näeb süüdlast ainult minus ja ta eelnev kogemus ainult toetab ta arvamust. Ma haavasin ta au kui keeldusin ta poja ettepanekust!”

„Aga sa ei…”

„Tõesti?” tõusin, „Ma panin su sinu enda otsustes kahtlema!”

Ta paistis segaduses olevat.

„Panid või?”

„Jah! Sa pole nagu sõnagi kuulanud! Poleks ma oma suud avanud, oleksime homme juba abielus!”

Ma ei märganud, millal ma ta käte ulatusse sattusin, ent ühtäkki leidsin end talle lähemalt kui olin ette näinud ja külm jutt käis must läbi.

„Ma ei teadnud, et sul on tõrksa kuulsus.” Mõmises ta mesiselt, mind oma kareda häälega täielikult segadusse ajades, sest ma olin selle juba ammu unustanud.

„Nooh,” üritasin pea selge hoida ja mitte lasta end ta hääletoonist võrgutada, „mida sa siis ootad naiselt, kes on tagasi lükanud kuue mehe pakkumise?”

„Üheks väga enesekindlaks naiseks, kel on väga hea põhjus.” Naeris ta madalalt.

„Muidugi,” suskasin mürgiselt ja üritasin end lahti tõmmata, kuid ta isegi ei võpatanud, „sa unustad ka hoora tiitli, sest nii kutsutakse naist, kes ei oska ühe mehe juurde jääda.”

Ta lasi mu kohe lahti ja mühatas pettunult.

„Sa ikka tõepoolest oskad meeleolu rikkuda!”

„Oskan.” noogutasin meelitatult ja ajasin nina püsti, enne kui üles kippuvad varrukad alla tagasi kruttisin.

„Tore!” irvitas ta äkki ja tõmbas mu tagasi oma embusesse, seekord pehmeks suudluseks.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: