Neitsipärg – Osa 17

Kaks päeva suutsin veeta ilma Dalekit näigemata. Kuna ka Magnus muutus üllatavalt sõnaahtraks, kohati isegi mind vältides, teadsin, et olin nad mõlemad põhjalikult välja vihastanud ja parim, mida nüüd teha sain, oli nad rahule jätta. Isegi kui nende vaikimine minu meelest juba liiale kiskus, ei jooksnud ma Daleki juurde, vaid ootasin, sest kuigi ma tahtsin hoopis vastupidist teha, olin oma võimalused ära kasutanud. Küll ta tuleb ja annab teada kui valmis on.

Lõpuks ei pidanud ma Dalekit ise üles otsima. Ta saabus ise kolmapäeva hommikul peale päikesetõusu, seisis me maja ette ja ootas kuni keegi teda märkas. Esiotsa ei pannud ma teda tähelegi. Möödusin uksest kordi, kord liha, kord porganditega. Valmistusin pada tulele panema ja küpsetamise ajal oli köögis alati palav, väljast tulev ivake tuult ei aidanud kuidagi kaasa toa jahutamisele ja tänu sellele olin kaetud paksu higikorraga. Unistasin ujumisest, kuid ei saanud enne õhtut minna.

Ümisesin endamisi, paitades sõlge rinna peal. Olin selle mitmel korral oma magamistoa lähedal prussile jätnud, ainult selleks et hiljem tagasi joosta, sest ei raatsinud seda maha jätta. See oli ka kogu mu kaunistus, sest palavuse tõttu kandsin ainult oma heledat tuunikat. Mõtlesin Alva sõnadele, kuid ma kahtlesin, et Daleki sõnad olid need, mida ma kuulda tahtsin ja oma ebaõnnes ei saanud ma süüdistada kedagi teist peale iseenda. Mu käed hakkasid hirmust värisema kui taipasin, et ta on otsusele jõudnud ja järgmisena pidin äärepealt soolakausi käest pillama märgates teda õues seismas, uhkelt riides, tõsine ja tige kui metshärg.

Ma ei julgenud ennast esialgu liigutadagi, vaid klammerdusin kausi külge. Seisin piisavalt kaugel, et mu nägu varju jääks, seega ei saanud ta näha kuidas enesekindlus mu hingest kadus või sedagi, kuidas mu huuled tugevaks kriipsuks kokku kleepusid. Vaatasin teda ja sain aru, et pealtnäha rahulik oli ta vägagi rahutu.

Ohkasin ja astusin välja valguse kätte. Hoidsin pilgu otse ta silmades, mis kuidagi paigal ei püsinud, vaid jälgisid piiska, mida ma tundsin oma otsaesisel moodustumas. Ta pilk jälitas seda mu ninani, sealt edasi mu rindade vahele ja särgi hõlmade alla. Vaatasin, kuidas ta õhku ahmis, ta süda jätmas paari olulist lööki vahele.

„Hagen ei ole kodus,” krudin mu kurgus sundis mind köhima, „ma pakun, et see on, miks sa siia tulid?”

Ta noogutas aeglaselt. Ta pingutas, et pilku tagasi mu pahasele näole saada. Hetk enne seda muutusid ta silmad jääkülmaks.

„Sa võid siin oodata.” pakkusin talle pinki räästa all ja läksin majja. Tõin talle isa hobusepeaga kaunistatud kapa ja ta tühjendas sellest hetkega poole.

„Tänan.” Ta hääl ei läinud sellest rõõmsamaks. „Millal ta tuleb?”

Ma ei teadnud, ilmselt siis kui nad metsast midagi kätte said, kuid ka siis võis minna hiliste õhtutundideni, enne kui nad tagasi jõudsid. Ta silmad olid hajusad ja vaatasid minust otse läbi. Kõhklesin, kas ta kõrvale istuda või mitte, ta hajusad silmad vaatasid minust otse läbi ja kohati jäi mulle mulje, nagu ei näekski ta, et ma seal seisan. Hetk hiljem võtsin siiski ta kõrval istet ja lootsin, et ta mind täielikult ei eira.

„Sa tulid neile oma otsust ütlema, on nii?” küsisin südame värinal ja pressisin sõrmedest viimasegi vere, muutes need korraks kahvatuteks kontideks.

Ta langetas pea ja jälgis, kuidas võililletutt oma valged seemned lõunatuulele kaotas, enne kui noogutas.

„Tõsi.”

Ootasin meeleheitlikult, et ta pöörduks minu poole küsimusega, mille pärast ta ära olin saatnud, et saaksin talle anda kindla vastuse – jah, kõik on hästi, ma abiellun sinuga. Kuid ta ei küsinud ja kõik, mida ma peale seda suutsin teha oli kurvalt naeratada. Kui imelikult teinekord asjad välja kujunevad.

„Tohin ma teada, mis su otsus on?” pingutasin ennast, et rahulikuks jääda.

Ta ei vastanud mõnda aega.

„Ma katkestan kihluse.”

Mu süda kukkus sellise kiirusega, et arvasin, et suren sinnasamasse. Ehk oleksin seda isegi eelistanud, võttes endasse seda sõnumit kui kõik, mida ma soovisin, oli vaid, et mind natukenegi tõsisemalt võetaks. Südamelöökide puudumine tegi hingamise nii raskeks, et ma äärepealt loobusin ja vähe puudus, et oleksin tema kõrvale ära minestanud. Hetkeks oligi kõik täiesti pime, kuid sain silmnägemise ruttu tagasi, ilma et Dalek midagi märganud oleks. Või ei julenud näha – seal polnud vahet.

Ta tõusis ja ulatas kapa mulle tagasi. Ma võtsin sellest kinni, kuid lukustasin ta käed enda omade alla ja vaatasin talle otse silma, et andeks paluda. Olin olnud rumal ja maksin selle eest kõrget hinda, kuid ma ei soovinud, et ta samamoodi kannataks ja lisaks kõigele end veel vihaga vaevaks.

Mu sõnatu palve võeti kuulda ja jää ta pilgus sulas, jättes alles seletamatu kurbuse, mis tuli mulle ootamatult. Nägin seda ennist ta hoiakus ja teadsin, et see on seal, kuid ei ma polnud valmis ega teadnud kuidas teda lohutada. Järsku meenus mulle mu nädalane töö.

Palusin tal oodata.

„Mul on sulle midagi.”

Jooksin tagasi majja ja jätsin ta sinna seisma. Tuulasin veimevaka läbi ja võtsin välja ta särgi. Lootsin selle talle hiljem anda, kuid praegu oli sama hea aeg kui iga teine. Pakkisin särgi kiiruga linasesse käterätti, mille olin eelmisel talvel valmis saanud ja jooksin uuesti välja, hoides oma improviseeritud pakki südame lähedal. Taipasin, et poleks pidanug talle enne pulmi särki valmistama kui mõnedki vanaemad hoiatasid, et see neab ära me tuleviku. Kui ebasobilikult õigus neil oli olnud.

„Ma tegin selle sulle,” selgitasin kiirustades kui ta esemed mult võttis.

Enesepiinamine ei ole kõigi jaoks. Oli sõge oodata, et ta kunagi seda särki kannaks, kindlasti oli tal sama raske näha minult saadus kingitust kanda kui minul tema sõlge.

Ta kinkis mulle sooja naeratuse, mis võttis mult viimsegi jõu, surus paki vastu rinda ja kummardas kergelt, enne kui minema kõndis.

Hingasin sügavalt välja, lastes nii oma silmalihased lõdvaks ja pisarad, mida ma suure hoolega tagasi olin hoidnud, pimestades mind täielikult. Katsin näo kätega, kuid pisarad ainult leotasid mu sõrmi ja leidsid peagi tee neist mööda, tulvates kiirelt mööda küünarnukki maa poole.

Söötsin laudas lambaid kui Dalek teist korda tuli. Mäletan ähmaselt, mis juhtus, seda karjumist, mis sellele järgnes. Olin valmis nende karistusteks ega pööranud eriti tähelepanu sellele, mida öeldi. Hagen istus kogu aja laua taga, pea käte vahel, see polnud tema jaoks esimene kord, kuid Magnus ei hoidnud end tagasi, vaid röökis solvanguid kuni hilise tunnini. Lõpuks ei pidanud Hageni närvid vastu ja ta lükkas mu uksest välja, nagu kaltsu, millega põrandaid pesti. Siis jäi vaikseks. Jõudsin heinalakka hilja peale keskööd, kuid magamise asemel veetsin ma aega katusetalasid piieldes.

Järgmine päev möödus samuti kui udus. Ma ei olnud sõbagi silmale lasknud, ometi tundsin end piisavalt tegusana, et jätkata linasega, mille kudumine mul pooleli oli. Ma ei märganud eriti inimesi enda ümber ja lootsin, et nad ei pane ka mind tähele. Mitte selle pärast, et ma poleks oma otsust kahetsenud – jumalad teadsid, mul oli südamest kahju – vaid mu silmad olid nii väsinud, et enamuse ajast ei näinud ma korralikult enda lähiümbrustki. Vähemalt nad ei valutanud enam. Paistetus oli järgmiseks päevaks veidi alanenud, andes voogu uutele pisaratele, seega ka uuele paistetusele. Ma ei hõõrunud silmi, kuid sellegipoolest nad kipitasid.

Ema ja tädi küpsetasid täna leiba. Need olid selle päeva ainsad rõõmuga sisustatud tunnid, täidetud vesistama ajava leivalõhnaga ja kui siis seda maiust veel võiga maitsta sai, olin kindel, et taevas keerlevad valged pilved ei maitseks ka pooltki nii hästi. Panin tagina paari päeva eest hapnema, hoolimata hirmust, et varsti ei pruugi mul seda pulmadeks enam vaja minna. Ma ei tahtnud vanemaid, kes tegelikust seisuse vähe teadsid, ilmaasjata hirmutada. Kui mu süda ütles, et olen oma proovilepanekus kaotajaks jäänud, hoidsid teadlikult leivast eemale, sest pisaratega leiba ei niisutata. Kuid sellegipoolest oli pärast hea oma enda tehtud leiba süüa.

Mingi hetk tuli ema, käes kruus mõru joogiga ja käskis mul kõik ära juua. Ta ütles, et see aitab ja ma kaanisin kõik sisse. Tahtsin väga magada, kuid kahtlesin kas ma ilma kõrvalise abita tänagi sõba silmale saaks. Jõudsin vaevu end lakka vedada kui mu keha hakkas tõepoolest nähtamatutest mesilastest surisema ja liikmed tuimaks muutusid. Mu silmad püsisid veel mõnda aega lahti, kuigi ülejäänud keha juba magas. ühe oksaaugu kaudu avanes mul hea vaade, kuidas pääsukesed muudkui edasi ja tagasi voorisid, poegadele järjest uusi putukaid tuues.

„Nad on visad töölised.” märkisin kurvalt ja vajutasin silmad kinni, sest kael muutus kangeks.

Pääsukesed tõid talule õnne. Ema uskus seda ja piitsutas meid armutult kui avastas, et üks pesadest oli langenud ohvriks juhuslikule kivile, mis oli teele saadetud, et hoopis linnupoegi ihaldanud öökulli peletada. Kuid ema oli armutu ning me ei saanud tükk aega istuda. Ta ütles, et see pidi me mõistuse tagasi oma koha peale lööma ja iga kord kui me mõtlematult kivi tõstsime, pidi see meile meenuma. Ma ei ütleks, et ma seda enam hästi mäletasingi, kuid lingu viskamises muutusin ma küll paremaks.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: