Neitsipärg – Osa 16

Kadusin sealt kiiresti. Mida iganes ta oli ütles või ütlemas, mul polnud isu kuulata. Otsisin vaid kohta, kus magada, ilma temata enda kõrval, ilma vendadeta, kes küsimusi esitasid, ilma kellegi teisega enda lähimas ümbruses.

Ma püüdsin nutta, korrutades endale, et mul on nüüd lubatud nutta, pärast seda kui ma tõe Dalekile näkku karjusin – ühele inimesele, kel polnud kõige vähematki pistmist sellega, mis siin juhtus. Peale selle, et ta oli taanlane. Kõndimine andis mulle aega maha rahuneda ja mõelda, lasta endast välja kogu viha, mis minus kees ja pärast rahunemist jõudsin ma alati teadmisele, et taanlaste süüdistamises polnud mõtet. Neid vihata tähendas iga päev tükikese oma südame välja lõikamist ja kuna ma ei olnud valmis nii kaugele minema, armastasin ma ühtäkki samamoodi nagu varem. Teisisõnu täitsid nad mind piiramatu ükskõiksusega.

Ma ei vihanud neid ja see oli mõte, millele ma pühendusin kuni pea uuest valuhoost lõhkema pidi.

Esimese peatuse tegin ma viljaaida kõrval, surudes end vastu palke. Mu värisesin üle kogu keha ja ma lootsin, et seistes siin, keset karikakraid ja karukellasid lähevad värinad üle. Need ei olnud külmast ega hirmust, nii palju ma teadsin. Seal niimoodi seistes hakkas mu aju ka lõpuks korralikult tööle ja mõtted, need väikesed paharetid, pöördusid uutele radadele, luues küsimusi, nagu äkki ta tuligi sinna ütlema, et ta pole kunagi minus…

Neetud, see oli liiga keeruline! Ma pidin selle enesepiinamise lõpetama – olin andnud talle valiku ja hävitanud sellega koos kõik sillad, mis tagasi viisid. Vennad olid kindlasti mu peale mõnda aega pahased ja ilmselt võtsid ära kõik kaasavara, mis hetkel ei olnud mulle ka kuigi olulise väärtusega. Teadsin ainult, et olin endale kaevanud hundilõksu ja selle põhjast ei olnud eriti lootust päikesevalguse kätte tagasi ronida. Tal oli õigus oma otsusele ja mul ei jäänud nüüd üle muud kui see auga vastu võtta ja edasi minna.

Olin äkki rõõmus, et mul ei lasunud kohustust oma küla kaitsta – taevased hoidku, minu mõtlemise juures, ma oleksin küla ammu neile kätte mänginud!

See väike ebaoluline, kuid hea teadmine tõstis mu tuju piisavalt, et otsusele jõuda: ei jäänud üle muud kui oodata. Ja parim viis ootamiseks on ennast kuhugi kerra keerata ja põõnata kuni uus kukk oma kiremisoskust tõestas. Ainuke koht, mis oli praegu minu teada inimeste poolt täielikult hüljatud ja kus ma saanuks natukenegi ilma häirimiseta magada, oli väike aas siit vaid penikoorma jagu põhja poole, kus Viika ja Alva täna öösel lehmakarjas olid. Olin kindel, et Viikal pole midagi selle vastu kui ma nendega koos karja vaatasime. Vähemalt esimesed kümme minutit, sest järgmised kavatsesin ma veeta sügavas mõnusas samblalõhnalises unenäos.

Olin poolel teel kui kuulsin enda lähedal põõsastes midagi liigutamas. Algul olin kindel, et see oli Malek, kohalik tilluke maadeuurija, kes läbi põõsaste mulle kõrvale oli hiilinud ja valmistusin täiest kõrist tema peale karjuma, et ta mind elu seeski enam niimoodi ei hirmutaks. Parimate õpetustega tema emalt, kellel oli kõrini, et ta pojal selline halb komme külge oli jäänud.

Kahjuks ei näinud ma selles hämaruses piisavalt ja kuigi taevas ei olnud palju tumedam kui pärast eha, ei tahtnud ma riskida. Varjud ühtlustusid kõik üheks suureks massiks ja kõik, mida ma neist lõpuks välja suutsin lugeda, oli, et tegemist ei olnud poisiga, vaid millegi väiksemaga, kellegagi, kes tuli tuhinal otse minu suunas.

Tardusin paigale ja jõllitasin hirmuga kohta, kus hakkas äkki pihta meeletu nuuskimine.

„Palun teid,” sosistasin enne kui hirm mu hääle võttis ja lubasin olla hea kõiges, mida mulle tulevikus õpetatakse kui see ei ole ainult hunt, sest elajaid ma kartsin ja olin valmis neile uut ja vana tegema, peaks nad mu siit ilmast sellega võtma.

Seisin seal, klammerdudes oma salli ja värisesin kui haavaleht. Miks nad ei…

Mäger!

Lasin pahinal õhu kopsudest valla ja lisasin mitu head sõna taevaste arvele, jätkates oma teekonda kohe kui tema hallidel triipudel ja valgetel põskedel mu uudistamisest küllalt sai, taibates ruttu, kellega tegu ning kadudes oma teed sõnajalgade vahele. Kiirendasin samuti sammu, et miski muu mind eesmärgilt kõrvale ei saaks kallutada, kuid peatusin ainult paar sammu hiljem, tabades oma terava kuulmisega järgmist praksatust.

Seekord ei jäänud ma ootama, vaid kiirendasin oma püsivat sammu. Teisisõnu seisin ma kindlalt kui juuritud sealsamas paigal. Mõtlesin, kumb mulle kasulikum on – silmad sulgeda või edasi jõllitada keda iganes põõsad mulle nüüd avaldada suvatsesid. Mu aju ei mõistnud aga käsklust silmad kinni ja ma olin sunnitud kõigest hoolimata jõllitama uut tulijat.

Kaks sammu, üks klops, kaks sammu, siis klops. Vari, mis moodustus, vaid kerge kuju, oli seekord inimese mõõtu ja ma nägin piisavalt, et tegemist oli vana mehega. Sellest mulle piisas ja järgmisel hetkel jooksin nii kiiresti kui jalad võtsid.

Metsaisa oli viimane, keda ma praegu kohata soovisin. Räägiti, et kui sa juhtusid Metsaisa nägema, pani ta sulle sõnad peale ja sa ei leidnud enam koduteed ja ma ei olnud praegu tujus siin metsas igavesti ringi ekslema. Samas ei soovinud ma ka koju minna ja nii leidsin ennast olukorrast, kus ma jooksin päästva metsaserva asemel kaugemale metsa – karjuste laager ei saanud enam kaugel olla ja ma nägin ju ometi nende lõkke kuma!

Maandusin raskelt heintele, mille nad olid endile alla korjanud. Nad muidugi karjusid vastavalt, kohkunud mu heledast tuunikast, mis ühtäkki nende kõrvale ilmus. Ma ainult naersin nende õnnetute nägude üle, ise õnnest segane, et eluga kohale jõudsin.

„Lauren? Lauren, oled sa hulluks läinud?”

„Üsnagi!” teatasin õnnelikult, vahetades kummagagi küsivaid pilke ja tõmbasin end räti alla kägarasse, enne kui kurguhäälel oma pika seletusega lagedale tulin. „Ma jooksin just kodunt minema, sest Erika laskis Daleki lakka ja ta ei lasknud mul magada.”

Toppisin räti servad tugevamini ümber keha, et verenäljas sääsed mind närima ei pääseks. Sellest oli tegelikult vähe, sest nende pikad londid ulatusid tihtipeale ka läbi kõige tihedama kasuka.

„Erika laksis ta sisse?” Alva küsis oma madala sahiseva häälega. Ma ei teadnud, kuidas see tal õnnestus, kuid ta hääle kõla ei muutunud ka siis kui ta kellegi peale karjuda tahtis. See püsis jätkuvalt mahe, nagu üle liiva teed rajav oja.

„Jah.”

Vastasin, enne kui taipasin, et ainus viis, kuidas ta sai nii rahulikuks jääda, ilma tavalise kiljumiseta kui noorukestele isegi vihjati, et mees võiks lakka hiilida, oli see kui tüdruk juba sellega kursis oli.

„Oot…” venitasin, Alva oli me olukorraga kuidagi liiga hästi kursis. „Viika!”

„Jah?”

„Sa rääkisid meist Alvale?”

Mitte et ma kardaks nagu võiks Alva ka teistele rääkida, aga ikkagi – meie ja me kihlatute vaheline oli me perekonna sisene probleem, mitte kogu külale arutamiseks. Nojah, eks enamus külast tegelikult juba teadis me väikesest olukorrast. Kuid mitte seda, et ta mul öösiti lakas külas käis.

Ta kehitas õlgu ja Alva ruttas oma sõpra päästma.

„Ta ainult selgitas mulle mõningaid asju.”

Mu silmad ei veninud enam suuremaks.

„Nagu näitaks mida?”

„Oh…” ta hääl muutus paindumatuks, „ainult seda ja teist…”

Sain vihjest aru – kui ma ei tahtnud hakata oma tegusid õigustama kümneaastastele, oli parem kohe väljakutsuvate küsimuste esitamine lõpetada.

„Ma sain aru, et Erikale ei meeldinud, et ta seal käis.” küsis Alva rahulikult, meid tagasi eelmise teema juurde tuues.

„Talle ei meeldinudki.” Sosistasin, vaadates, kuidas leegid keerutasid kokku pilte, mida ma ei suutnud tõlgendada. „Vähemalt ta jättis sellise mulje, kuid ma pole enam nii kindel.”

Tundsin endal kahte silmapaari ja olin sunnitud üles vaatama.

„Mis on?” küsisin süüdimatult.

„Sa just ütlesid, et Erikale meeldib Dalek!” Viika tõmbas end küünra jagu mulle lähemale.

„Ei öelnud!”

Milline ennekuulmatu mõte!

„Ütlesid küll!”

„Ei öelnud! Ärge ajage mulle kärbseid pähe – ei ole mitte aeg mu pead selliste rumalustega täita!” hüüatasin vihaselt, üritades seda jubedat mõtet kiiresti peast tuulutada. Abielus ei olnud kohta armukadedusel! Erika koos Dalekiga? Olin ma pime või? Nii palju kui mina aru sain, jätkus tal silmi vaid Sörenile ja Erikal õnnestus harva minu eest midagi varjata. Nii ma neile ka ütlesin.

„Tahad mu nõu kuulda?” küsis Alva, silmad leekidesse kinnitatud.

„Lase tulla!” turtsatasin irooniliselt, kõigil teistel oli õigus seda teha, miks siis mitte temal?

„Jäta jooksmine.”

Saatsin talle pika nöökiva pilgu, kuid ta ei öelnud rohkem midagi.

„See on kõik?” küsisin sarkastiliselt, ent hetk hiljem taipasin, millest ta räägib.

„Ei…”

Viika plaksutas paar korda ja hakkas siis äkki seletama, kuidas Alva tegelikult leekides tulevikku näeb ja teab, millest räägib, tekitades meis mõlemas üheaegselt tahtmise see väike pall me vahelt suure kaarega metsa poole saata. See oli neil perekonnas, juba ta vanaema teadis näidata, kus rauamaaki oli või milline sai kellegi elu kulgema.

Ta kallutas end veidi tahapoole, nii et väike fuuria meie vahel meid eriti ei segaks ja küsis rahulikult:

„Ta on jõudnud otsusele, kas pole?”

Noogutasin.

„Sulle meeldib, mis tal sinu jaoks on.”

Ta silmad naeratasid mulle, enne kui need väljendasid puhast õudu ja valu, mida Viika kuulamine põhjustas. Lõpetasin õe lärmi püüdes ta sõrmed kinni ja pressides need leebelt vastu ta põlvi ja saavutades nii ta täieliku tähelepanu.

„Sa võid teinekord ikka nii tüütu olla!” pahvatas Alva esimesena ja keeras meile selja, vaadeldes vaikseks jäänud metsaserva, samas kui me saime õndsalt vaadelda ta pikka paksu kastanpruuni patsi.

Mu mõtted tiirlesid ikka veel ümber Alva sõnade ja nii ei märganud ma, millal Viika kõik heaks tegi ja nad uuesti rääkima hakkasid. Varsti olin liiga väsinud, et isegi mõelda. Soovisin neile head ööd ja magasin hetk hiljem kui laip.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: