Neitsipärg – Osa 15

Jätsin ta öeldu üle mõtisklema ja naasin majja. Veetsin enamuse päevast tuleaseme eest hoolitsedes, nii sain pisarad suitsu süüks ajada, sest sinna jõudes olid mu silmad pisaratest punased. Ma ei hakanud põhjust kellelegi seletama ning andsin üheselt mõista, et ei tee seda ka hiljem. Ema tahtis küll teada, kuid nad olid isaga piisavalt lahked ega pärinud midagi.

Meil on traditsiooniks, et pruut teeb oma esimese pereleiva ema käest saadud juuretisest pulmapäeva hommikuks ja pakub seda siis kingitusena kõigepealt peiu vanematele, siis külarahvale. Ma pidin oma leiva küpsetamisega täna algust tegema, kuid ema meelest oli parem kui ma oma halva tuju üle lasksin minna. Tusatuju ajas leiva kõvaks ja milline pruut tahaks pulmalistele pakkuda rasket leiba?

Magnus ja Hagen veetis enamuse päevast väljas ja saabus tagasi alles pärast hilist õhtusööki, äikest täis nagu oleks nende elu just lõpu leidnud. Hagen läks kohe edasi, kuidMagnus tuli otse minu juurde ja maandus raskelt teisele toolile tule kõrval.

Veel epistleid, mõtlesin mürgiselt ja halb eelaimus võttis viimase mu tahtest hea olla.

„Oled nõid, Lauren!” sisistas ta ilma sissejuhatuseta, ta habetunud nägu minu oma lähedal.

Tõstsin kulmu, imiteerides imestust. Ta ei olnud esimene, kes sellega välja suvatses tulla. Kulm langes oma endisele kohale ja ma olin tagasi mina ise, pahane ja üdini tüdinud, lisades viimast linti oma pulmakleidile, mida ma sõrmede vahel veeretasin. Särk sai valmis eelmisel õhtul ja hea oligi, sest praegu oleks ta vist juba kõrvale pandud. Ehk õnnestub sellest pärastpoole mõnele väiksemale tuunika teha või midagi, käterätte näiteks.

„Mida sa soovitad me nüüd peale hakkame?” küsis ta hambad ristis ja ma nõksasin tagasi. Kõikidest hingeõhkudest, mida mul viimasel ajal tuli nuusutada oli tema oma kohe kindlasti kõige hullem. Surnud hobunegi oleks lõhnanud paremini.

„Mille osas?” küsisin ja rüüpasin sõõmu pärnaõieteest, mille ma olin endale ikkagi valmistanud, hoolimata eelnevast heast enesetundest. Tundsin end halvasti ja palavik oli tagasi. Pealegi parandas jook tunduvalt maiku, mille Magnuse vastik hingeõhk mu keelele jättis. Ma ei teadnudki, et on võimalik lõhnu maitsta.

„Sa oled ta ära sõnanud, on nii? Ma veetsin temaga just neli tundi metsas ja ta ei öelnud kogu jahi vältel kahte sõnagi, ainult pomises endamisi arusaamatusi ja mõttetusi.”

Vaat’ see oli hea uudis, vähemasti mõtles ta mu sõnade üle, mitte viisidest, kuidas mulle kuidagipidi kätte maksta. Haavata mehe au ja sellest eluga pääseda oli kunsttükk, millega said hakkama vaid vähesed, kogemustega naised– mul polnud ei kogemusi ega teadmisi.

„Ja siis? Tema vaikimine ei ole minu tegemine!” lükkasin ta eemale, ta hingõhk oli liiga võigas ja rohkem ma seda oma suus tunda ei soovinud. „Millega sa üldse tegelenud oled – solki söönud? Mine ära – kas sa üldse oma hambaorki ei kasuta?”

„Ära üritagi teemat muuta!” Ta haaras mu õlast ja kiskus mu lähemale, ent suutsin ta siiski eemale lükata.

„Lase lahti!” Nende sõjamehe taktikad ei olnud enam tüütudki, vaid oleksid narri ka marru ajanud. „Dalek juba üritas mind hirmutada! Miks peaks sul rohkem õnne olema?” sööstsin püsti, nii et pink, millel ma istusin lendas kõrge kaarega selja taha. „Ma ei palunud muud kui vaadata mind avatud silmadega aga ta ei ole seda siiani teinud ja kohtleb mind siiamaani nagu viieaastast! Ta ütles, et tuli siia naise järgi, kuid ta kohtleb mind kui last!” Hingeldasin pingutusest, olin selle öelnud ühe hingetõmbega ja õhk sai otsa.

„Kõik, mida ma talle hommikul ütlesin,” jätkasin, „oli, et ta kohtleks mind oma elus kui võrdset ja kui ta seda ei suuda, siis ärgu vaevugugi tagasi tulema! Ma ei ole laps te mälestustest! Ma kasvasin vahepeal suureks kui te põhjas hülgesid jahtisite! Te mõlemad räägite, et olen nüüd naine, ent siis pöörate ringi ja kohtlete mind täiesti vastupidiselt!”

Kortsutasin kulmu. Magnusega polnud kõik korras, ta silmad olid küll tigedust täis, kuid suujoon oli pehme, nagu siis kui… Oigasin südamest, taibates, et langesin uuesti nende lõksu ja Magnusel ei olnud tõrelemisel muud eesmärki kui et välja uurida, kas ma olin Daleki peale ikka veel pahane.

Mu tundsin end nõrgana, nii nõrgana, et pidin põrandale istuma, enne kui kivi mu südames mind maha kiskus. Mu silmad täitusid uuesti pisaratega ja peagi ei saanud ma sinna enam midagi parata, istudes seal, pisaraveest läbi imbunud kleidiga. Naer kadus kiiresti ta irvitusest ja ta tunnistas, et ei soovinud mind pahandada.

„Kas mitte keegi teist ei võta mind tõsiselt?” küsisin aeglaselt, käed silumas põlle, mille külge ma klammerdusin. Ma teadsin juba vastust. „Miks te minuga kogu aeg niimoodi mängite?”

Tal puudusid selleks vastused. Ta üritas mind rahustada, kuid see ei aidanud. Mu oma vend mängis minuga nagu nukuga, kelle ta just mõõgaga pooleks lõi. Sellist pupet enam parandada ei saa, lihtsalt ei saa.

Lasin pisaratel voolata kuni nad lõpuks otsa said. Vältisin Magnusele otsa vaatamist ja jälgisin tuld, mis mu märjaks saanud põski kõrvetasid. Hingasin kuuma, mida ta pakkus ja istusin seal mõnda aega vaikides, andes oma piinatud ajule aega lahenduse leidmiseks sellest neetud olukorrast.

„Mis ma ütlesin talle hommikul jääb kehtima,” ütlesin kähinal, „ma ei taha teda täna õhtul näha. Te kaks paistate nii hästi läbi saavat, võid talle efasi öelda küll.”

Neelasin alla viimase tee, mis kruusi alles oli jäänud ja ajasin end püsti. Heitsin kleidi tagasi korvi ja lahkusin sealt. Ma ei tahtnud teda praegu näha, mitte kedagi ei tahtnud ma praegu kohata! Suundusin otse lakka ja heitsin torkivate heinte peale pikali. Suvel haige olla oli jama ja eriti enne pulmi.

Pagan, ma ei tahtnud mõtetega sinna jõuda. Ideaalne oleks olnud lihtsalt magada. Seepärast pressisin pea sügavamale heinte keskele ja sulgesin silmad. üürike puhkus, sest Erika järgnes mulle ja kohe kui ta oli tuunikad seljast visanud, puges ta mulle teki alla kaissu.

„Mis sa Dalekile ütlesid?” küsis ta sosinal.

Avasin silmad ja vaatasin algul pahaselt, siis leebudes, ta suuri kurblikke silmi. Ma ei saanud tema peale pahane olla, ta tahtis aidata. Polnud mõtet varjata, mis toimus, ja nii rääkisingi talle, mis hommikul juhtus.

Ta noogutas, vähemalt üritades aru saada ja ma olin talle selle eest tänulik. Ta ei arvustanud, ei pärinud aru, ei nõudnud selgitusi. Lihtsalt noogutas.

„Ja sa lõpetad kihluse?” uuris ta murelikult kui oli mind lõpuni kuulanud.

„Ma arvan, et ta teeb seda ise – kui ta endale ausaks jääb, ta…” mu hääl ei allunud mu tahtele, raske oli rääkida. Mul polnud ausalt aimugi, mida ta nüüd teha võis. Loodetavasti ma meeldisin talle ja ma soovisin seda üle kõige, kuid ei julgenud seda tahta. Teise võimalusena meeldis talle mõte minu omamisest ja kui asi oli nii, siis lootsin südamest, et ta näeb seda nüüd ning säästab end vaevast mulle teiseks isaks hakata.

„Kuid ma ei taha olla ta tütar – ma igatsen teda kui kaasat…” sosistasin ja vajusin jubedasse unne, kus ma leidsin end keset pimedat musta randa, kus üks poiss oli just mu käest kinni võtnud ja läbi metsa juhtinud, külla, kus lilled õitsesid ja valged lambad särasid eredalt vastu tormist taevast.

Teekond ise oli lõputu. öine mets oli täis sisisevaid elukaid ja okste praginat. Ma nägin puulatvade vahel Kuud, kuid see ei ulatanud valgustama metsaalust. Lisades veel kõrge rohu, kullerkupud, sõnajalad ja minu poolest teda ei eksisteerinud.

Mu unenäos oli hõbedane käepael, mis mulle pimeduses vastu säras. Ma ei näinud poissi, kes mind juhatas, kuid ma mäletan ta käepaela – kaks mao pead üksteise kõrval, kehad krutitud metallnöörist, suud ammuli, valmis ründama. Kuna tükk aega oli see ainus, mida ma pimeduses nägin, jätsin meelde selle iga väiksemagi keeru ja täkke. Kaks madu näitamas mulle teed.

Lehed mu pea kohal hakkasid edasi-tagasi kiikuma nagu oleks mu sealviibimise ajal torm kerkinud. Puud järgisid peagi lehtede eeskuju ja enne kui arugi sain, keerles kogu see roheline pimedus mu ümber ja ajas mind segadusse. Teekond muutus nüüd veelgi raskemaks ja ma klammerdusin ta käe külge, et tal järel püsida.

Me ei jõudnudki külasse – mind äratati ammu enne metsast väljasaamist. Arvasin, et Erika ronis teki alt välja, kuid selle asemel sain halva ülletuse osaliseks, nähes Daleki silmi enda omadest vaid rusika kaugusel. Mu peas käisid trummid nagu oleksin terve tünni mõdu endale sisse kallanud ja seepärast ei pannud ma Daleki siinviibimist kuigi suureks imeks, uskudes tõsimeeli, et tegemist on viirastusega. Hetkeks tundus mulle, et mu sõõrmed tabasid isegi värskelt lõigatud kaskede hõngu ja kuna ma teadsin kindlalt, et mu ümber ei olnud neid, olin kindel, et olin mõistuse kaotanud ja kesk pettekujutelmi.

„Mida sa siin teed?” küsisin kohe kui sain aru, et Dalek ei ole mingi vaim ning üritasin oma nägemist paika tagasi sättida. Natuke läks aega, kuid ma mäletasin selgelt, et ma ei tahtnud teda praegu näha.

„Erika laskis mu sisse.” sosistas ta.

„Ta on nii surnud!” oigasin valutavat külge masseerides ja ajasin end ägades püsti. „Loodetavasti on tal hea viis enese kaitsmiseks!”

„Mida sa mõtled?”

Väike kivi lendas vilinal üle laka ja tabas Erikat keskkohta, enne kui Dalek reageerida jõudis ja mu oma kahe suure kämbla vahele vangistas. Paistis, et Erika oli juba ammu unne vajunud, sest mu pettumuseks ei näidanud ta mingeid märke, et ta pihta oleks saanud.

„Oled sa hull?” sisistas ta mu kõrva. „Mida sa teed?”

„Karistan neid, kes arvavad, et mu sõnad ei ole muuks kui nendest üle kõndimiseks!”

„Mida?”

Lükkasin käed laiali, vabastades end nii tahtmatust vangistusest, kuid hetk hiljem võttis ta mu uuesti vangi.

Nagu räägiks seinaga – mitte miski ei läinud läbi. Kas ma olin tõesti nii nähtamatu ja täiesti tähelepandamatu, et mu sõnu võis mitte millekski pidada? Kas ma ei olnud siiani oma sõnade kohaselt käitunud? Uue vabanemiskatse asemel keerasin end järsult ta käte vahel ringi ja olin nägupidi vastamisi selle loomaga, kel puudus piisavalt arusaamist kõnest, et end meheks nimetada.

„Kas Magnus ei käskinud sul eemale hoida? Mis maailmast sa pärit oled, et ei suuda ka lihtsast palvest naise huulilt aru saada?”

„Mida?”

„Mida sa mõtled sellega, et palusid Magnusel mulle edasi öelda, et…”

Talle ei paistnud isegi jutu mõte kohale jõudvat!

„Mina, Hallandi Lauren,” lõin teda tugevalt vastu kõhtu iga sõnaga, mis mu huulilt valla pääses, „ütlesin Lollile Magnusele, et ta käsiks sul minust eemale hoida!”

Ta laskis mu vabaks,et saada terviklikumat pilti millega ta õieti vastamisi seisis ja saatis mu uperkuuti põrandale. Ta järgmine miks oli juba mitu tooni tumedam.

„Lisaks,” hüppasin püsti tagasi ja tõmbaisn sellega särgist tüki välja, „kas ma ei öelnud, et enne naasmist pead sa selgeks tegema, kellega sa abiellud?”

„See on selgitatud.”

„Ei ole ikka küll!” lõin jalaga vastu maad.

„On ikka küll! ära pane mulle kogu aeg sõnu suhu!” müristas ta vihaselt, unustades eelnevad katsed mind vaiksena hoida.

„Ja seega sa tuled keset ööd siia, kuigi ma olen palunud sul mitte tulla ja heidad minu kõrvale, nagu see oleks sinu õigus?” tasandasin häält.

„See on mu õigus!”

„See ei ole sinu õigus! Ma pole sulle sellist õigust andnud!” Peavalu muutus taas talumatuks, urgitsedes läbi mu väikese aju nagu uss, mis õunte sisse käike rajab, jättes endast maha vaid pruuni soga. Ta ei kõlanud eriti veendunult ja mulle jäi tunne, nagu kordaks ta kellegi teise tühje sõnu, millesse ta ise ka ei uskunud. Võidu maik oli aga väga mõru, ohkasin kurvalt, enne kui ta ütles järgmise, väga halvaendelise lause.

„Ei ole sinu otsustada, kellele sa oma keha annad!”

„On küll!” hakkasin vastu, käed rusikas. „Mu keha on langenud juba teiste kätte ilma minu loata – ma vannun, et tapan järgmise, kes võtab selle jõuga! Ma ei kavatse uuesti seda kadalippu läbida ja pärast väita, et minuga on kõik korras! Ei ole! Ma ei taha neile andestada seda ebaõiglust, mille nad on unustanud! Ei ole õige…” Kuulsin ennast neid sõnu ütlemas ja jäin vakka, lastes nende tähendusel endasse imbuda.

Ma ei pidanud õigeks, et taanlased võtsid mind vägisi. Samuti ei parandanud mu haavu külavanemate otsus probleemi lahendamise asemel vaikida. Nagu oleksid nad kõik unustanud. ühest küljest soovisin ma samuti kõike seda minevikku jätta, kuid ei suutnud, sest igal õhtul kartsin ma oma viha maandada inimese peal, kes polnud mu kättemaksu ära teeninud. Ka ei lubatud mul avalikult häbi selja taha jätta, sest teised olid sellega leppinud.

Miks nad seda tegid?

Daleki silmad venisid suuremaks, nagu saaks ta alles nüüd täiemahuliselt aru, millest ma rääkisin. Nägin ta näost, et ta mõtted polnud sellele ligilähedasedki.

Kuumus tõusis ümber mu kaela kui süda mulle verd jätkuvalt pähe pumpas nagu oleksid mul hundid kannul, valmis hambaid säärde kinnitama. Vaatasin enda ümber ja nägin tekki, mis ei lebanud meist kuigi kaugel, ent see oli vaevu kutsuva loomuga. Võtsin selle üles ja kortsutasin teda sõrmede vahel, otseselt teadmata, mida sellega peale hakata.

Ma ei tahtnud, et ta sellest kuuleks. Oma südames lootsin, et vähemalt temast saab see üksainus, kes ei pea mu minevikust rohkem teadma kui teised. Siis ei saaks ta mind selle põhjal hinnata, nagu ta praegu tegi.

Ma ei saanud siia jääda, vähemalt nii palju oli selge. Ta pidi saama aega, et selle üle järele mõelda, seedida. ärka üles, soovitasin talle mõttes ja heitsin teki tema suunas.

„Paistab, et sa jääd vist siia.” ütlesin, neelatades tugevalt, et mitte nutma hakata. Haarasin oma salli ja keerasin selle kerge liigutusega ümber oma väriseva keha. „Mina ei jää.”

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: