Neitsipärg – Osa 14

Oleksin suurima hea meelega luugi sealsamas talle vastu pead lajatanud, poleks mu mõistus mind hoiatanud, et ma pean temaga lähiajal nii või teisiti vastamisis seisma ja hetkel tundus, et mida rutem ma seda tegin, seda parem mulle.

„Miks sa oma koera siia üles vedasid?” alustasin kõige äkilisemast probleemist ja enne kui ta vastata jõudis, lükkasin väikese karu, keda ta hellitavalt oma koeraks kutsus, talle käte vahele ja käskisin ta alla viia.

Dalek päästis koera vangistusest alla lammaste sekka valla ning tuli tagasi üles nagu olin oodanud. Oli liiga palju loodetud, et ta koos peniga alla jääks või temaga koos üldse lahkuks. Vahepeal läksin aga tagasi oma teki juurde ja üritasin viimast korda sellel ööl magama jääda, soovides endale ilusaid unenägusid.

Selle asemel ronis Dalek aga Erikast mööda ja sirutas end minu kõrvale pikali, tähelepanelikult jälgides, et ta mind mingitki pidi ei puudutaks. Kuna olin mõtlematult oma pea valele poole pööranud, ei jäänud mul nüüd üle muud kui silmad avada ja lasta tal oma pilguga minu südamesse tungida.

Ma polnud kunagi meest nii lähedalt näinud. Ma olin näinud oma venda ja isa, kui ma neid kallistasin, kuid ei suutnud meenutada, millised nende näod täpselt välja nägid või kui huvitavalt nende huuled liikusid. See pidi olema ajast tingitud – olin olnud nende muutumise tunnistajaks nii kaua, et kõik nende näojooned muutusid üheks ühtlaseks muutuvaks jooneks.

Kuid tema näojooned olid erinevad, täiesti uued ja piisavalt huvitavad et kogu mu mõistuse enda sisse tõmmata.

„Sa jääd niiviisi haigeks kui sa seal ilma tekita lamad.”

Võitlesin sooviga oma sõrmed välja sirutada ja ta kätt otsida ja tunda, et ta ei värisenud hirmust, mida ma temas tajusin. See ei olnud ta silmades ega näos, ent ma teadsin, et see on seal.

„Ei ma jää.” raputas ta pead ja tõmbas mantli, mille ta kuskilt oli haaranud, kergelt üle õlgade. Ta uuris mind veidi ja liigutas oma pea mulle lähemale. „Ütle mulle, miks sa mind ennist ründasid?”

Algul mõtlesin, kas Erika võis seda kuulda, ent heitsin selle mõtte peast. Olin ta peale pahane, sa ei muretse inimeste pärast, kelle peale sa kuri oled. Miks peaks mind huvitama, kas ta kuuled me vestlust või mitte?

„Ma ei tea…” sosistasin vastu, „ma nägin vist jälle und, ma ei tea.”

„Mida sa unes näed?”

„Meest. Ilma näota meest.” Hingasin raskelt sisse. „Ta ajab mind taga ja me kukume, tema minu kõrvale. Ta kaotab oma noa ja ma haaran selle järgi…” jah, edasi tuli vist see osa, mille ma tegelikkusesse kaasa tõin, sest see oli tavaliselt koht, mil kisamine pihta hakkas ja mind üles aeti.

Väljas hakkas tibutama. Algul hästi vaikselt, ent seejärel see tihenes ja peagi trummeldas ta meeldiva sahinaga vastu rookatust. See mõjus nii rahustavalt, et ma tahestahtmata une rüppe vajusin. Kuulsin kuidas Dalek midagi küsis, kuid olin oma kujutelmades juba kaugel ning jätsin ta koos teistega lakka, enda kõrvale magama, rännates ise kaugele, kus olid südamekujulised lombid, suured vaarikad ja kastanid, mis olid alati täis ilusaid läikivaid pesamunasid.

oOOo

Kukk kires kaks korda nagu istuks ta minust nelja sammu kaugusel. Kahjuks ei vaimustunud ma tema pingutustest, sest ta tegi seda alati liiga vara ja minu jaoks saabus hommik palju varem kui oleksin soovinud. Oigasin ebaõiglusest, mis mind jälitas ja üritasin surisevaid jalgu liigutada. Mu kondid olid kanged ja ma ei kujutanud ettegi, mida ma oleksin andnud kamina eest, mis toas magajaid soojendas. Tajusin kusagil lähedal sooja ja tõmbasin end selle kõrvale kerra, enne kui uuesti magama jäin.

Järgmine äratus oli tunde hiljem. Päike, mis läbi seinapragude mu nägu soendas, ei soendanud veel ülejäänud lakka ja mul oli hea meel, et mis iganes mind öö läbi soojas oli hoidnud, on ikka veel seal. Eriti kuna teki alt välja sirutatud varbaid võttis vastu üsna külm põrand.

Erika magas sügavalt ja polnud veel lähedalgi ärkamisele, seega ei saanud veel hiline tund olla. Ta ei armastanud eriti põõnata ja ajas ennast aegsasti maast lahti.

Avasin vargsi silmad ja piilusin enda ees magavat Dalekit. Ta hingas rahulikult üle mu juuste, üks käsi kindlalt ümber mu randme, teine pea alla surutud. Sirutasin tasahilju vaba käe üle tema ja raputasin kergelt ta suurt karkassi. Oleksin hea meelega soovinud talle isegi lähemale pugeda ja veel veidikeseks siia jääda, kuid pikk päev oli ees ja olin kindel, et ta poleks mind selle eest tänanud.

„Hommikust.” sosistas ta uniselt ja tõmbas end eemale, nähes, et ta oli ikka veel mu käe külge klammerdunud.

„Magnus lööb su nüüd küll kindlasti maha.” naljatasin, üritades külma voogu, mis me vahelt läbi käis mitte tähele panna ning masseerisin oma haiget saanud kätt. Mu süda valutas veel hirmust, et võin talle öösiti viga teha, kuid valu mu randme näitas, et ta oli sellele lahenduse leidnud. Mitte küll üleni meelepärane, kuid igati parem kui paluda isal oma pulmavoodile ahelad teha.

„Magnus jõuab varsti siia, sa peaks minema.” ütlesin, meenutades ta enda sõnu.

Ta naeratas ja tõmbas kätega üle silmade, kuid peale jalgade sirutamise ei andnud ta mingilgi moel mõista, et mu sõnad talle kohale jõudsid.

„Ta tuli hommikul sind üles ajama.” ütles ta vaikselt, „ta oli üllatunud, et ma veel elus olen.”

Päeva ei alustata tüliga, üritasin meeles pidada, lükkasin ta turtsatusega eemale ja sirutasin sõnade asemel kangeid lihaseid.

„Aitab sellest tapmise jutust – keegi võib nii veel arvata, et meil on midagi sinu vastu.”

Mu süda hüppas kui ta oma klaasjad säravad vesihallid silmad minu poole pööras, komplektis ideaalse kõvera naeratusega.

„Kas te ei plaanigi või?”

„Ei!”

Kugistasin mõtteid alla nagu värsket leiba. Ma ei suutnud seda uskuda – ma kaotasin neis suurepärastes hallides järvepeeglitesse igasuguse mõtlemisvõime!

„Tead,” sosistasin äkki, „ma olen sulle rääkinud kõik oma saladused,” ta noogutas mõnuga, „ja sa ei pidanud mind isegi purju jootma.”

Ta naeratus venis laiemaks.

„Ma märkasin.”

„Kuid sinust ei tea ma mitte midagi…” ütlesin kurvalt.

Olin mõtlematult avaldanud talle kõik, mida ma poleks eales uskunud, et võin kellelegi teisele avaldada, laskmata peast läbi, kas see mulle ka kasuks tuli. Samas oli tema elu-olu minu jaoks mõistujutu eest. üks suur mõistatuslik lõngapundar lebas mu vastas ja ma ihkasin seda nüüd lahti harutada.

„Mida sa mu kohta teada oled saanud?” õrritas ta, korraga tasakaalukalt, nagu oleks ta vaba hoiak kõigest hetk varem tema kohta liialt palju avaldanud ja ta otsustas, et aitab lollitamisest. Kuigi esmapilgul nägi ta välja leebe ja rahulik nagu varem, kõlas ta hääl ometi nagu kuulanuks ta üle nuhki!

Kuidas ta julges! Ta pettis mind. Ma olin talle andnud kõik, mida ta soovis, rääkinud ausalt südamest, kuid vastu ei andnud ta peale kaitsekilbi mitte midagi, ainult lõputut haletsus, mida ta minu ja siin elavate inimeste vastu näis tundvat.

See oli mulle täiesti vastukarva. Eriti kuna Magnuse käitumine ei erinenud tema omast pea üldse. Nad nagu varjasid meie eest midagi, mida nad oma pikal teekonnal teada olid saanud ja kohtlesid meid vastavalt, alandades meid oma kõrvalpilkudes. Olin kindel, et teiste perede keskel elasid samasugused võõrad, kes pealtnäha olid sõbralikud, kuid südames ei tundnud enam veresugulust. Ehk oli see tavaline? Sellegipoolest häiris see mind.

Keerasin talle vastuse asemel selja ja kägardasin end oma kaitsva lilleteki all kokku.

„Kohe nii kehvasti?”

Ta lükkas end istuli. Kuulsin, kuidas ta peoga maast kõrsi krahmas ja neid ükshaaval tükeldama hakkas, jupikesi üle minu loopides.

„Ei!” vaidlesin vastu ja keerasin end selili, et ta silmi näha. „See ei ole see.” Kutsusin ta tagasi enda kõrvale lamama, et ma muret kogu külaga jama ei peaks. „Mul on lihtsalt tunne, nagu…” kehitasin õlgu. Ta heitis samuti selili. „Ma pean kogu aeg arvama, kes sa oled või mis su peas toimud – sina ja Magnus – ja see, mida te teistele räägite, nagu…” ma ei osanud seda kahtlust, mis mu hinge näris, sõnadesse panna, „miks meil lahkumisega nii kiire on? Kui ma paremini ei teaks, arvaksin, et teil on plaan kohe merele tagasi minna. Ja kui Magnus Suures Hallis kidakeelseks muutus kui ma mainisin võimalust, et tal võiks naine olla?” ohkasin kurvalt, „Enne ütlesid samuti, et siin pole kedagi, kes sind enam tunneks, nagu oleks seal kusagil keegi, kes tunneb…”

Siiani olin pilgu kindlalt taladel hoidnud, üritades seda endale söödavaks teha. Midagi siin ei klappinud ja kui ma isegi suutsin siiani sellest mööda vaadata, lasta end võluda nende tagastiulekust, siis nüüd oli aeg uni maha raputada ja päevale otsa vaadata. Kortsutasin kulmu, kui see niiöelda päev mulle kui palgiga vastu pead laksas ja ootamatu uitmõte sundis mind talle otsa vaatama.

„Te kõik sooviksite nagu koju naasta, tagasi oma perekondade juurde.”

Ta nägi välja siiras ja rahulik, kuulates igat mu sõna nagu oleks need meega kokku määritud, enne kui aeglaselt noogutas.

Mu silmad ei saanud suuremaks venida. Magnusel oli naine? Miks ta temast siis rääkinud ei ole vaid Palat noolimas käis? Isa ei saanud ta kasvatamisega ju nii mööda panna. Ma lootsin ikka, et mu vennad oma naised lähedalt leiavad ning kodu lähedal talu loovad. Pealegi lubas ema, et kui ma mehe leian, siis ootab mindki tükk põldu küla servas. Hetkel küll pajuvõsa täis, aga tööga…

„Ma teadsin, et tegin sind valides õige valiku.”

Õige valiku? Keda kuradit huvitas õige valik? Mul polnud mingit kavatsustki oma kodukülast lahkuda! Mitte kui mingisugust! Ma polnud inimene, kellel piisas vaid laeva näitamisest, et ta sellele hüppaks ja üle vete sõidaks mis iganes saarele juhtus siis tee peale ette jääma. Mulle meeldisid tuttavad paigad, samad inimesed ja asjad, mis meenutasid aegu, millest vaid jutte räägiti.

Samas mõistsin kibedusega, et ma ei olnud valmis ka Dalekist lahti ütlema. Kuid pärast eelnevat ärakasutamist ja saladustega vürtsitatud selgust, mida mu mõistus nüüd tõsimeeli lahedada püüdis, teadsin ma kindlalt vaid ühte: tal ei olnud abielust sama arusaam kui minu. Võib-olla see muutiski abielu minuga temale nii vastuvõetavaks, tõsiasi, et ta võis igal ajal koguda meeskonna ja minema sõita ega vaevanudki end murega, et pidi magama naise kõrval, kes talle saatuslikuks võis saada.

Mu süda vajus veidi rohkem kui olin pidanud võimalikuks kui ta mu käe kinni püüdis, oma sõrmed minu omadega sidus ja naeratas soojalt.

„Jah, nii see on ja ma ei taha laeva ega meeskonnaga riskida.”

„Sa jätad mu maha?” küsis kohkunult.

Ma ei tahtnud, kuid teadsin, kui ma seda nüüd ei küsi, ei jäänud mul üle muud kui oodata päeva, mil ta tõepoolest oma kodinad pakkis ja mu hurtsiku ette seisma jätab, imik käe peal ja teine tulemas. Ainult, et järgmiseks viieks aastaks kaduda, jättes minu hooleks me väikese pere eest hoolitsemise absoluutselt eimillestki. See oli saatus, mida ma lootsin Nornidel minu jaoks varuks ei olnud, sest seda kartsin ma rohkem kui ei midagi muud – ma talunuks isegi kooselu joodikuga, kuid teha minust praktiliselt lesk ajaks mil nad merel olid…

„Ma kiirustan abieluga, sest ma tahan su kaasa võtta ja ma ei kavatse oma naise eluga riskida teda keset augustitorme jättes.”

Nendega koos…

Kuulasin vaikides kui ta jätkas, selgitades mulle, kuhu ta mu viia tahtis. Saarel, mis ei jäänud siit väga kaugele, ainult kahe nädala teekond. Saarele, mis jäi keset eikellegimaad, kohta, kus nad said uuesti alustada, kuhu ta oli ehitanud maja ja kuhu nad olid jätnud mõningad mehed küla valvama. Ronnengard oli vist kuidas ta seda kutsus?

„Ja naise jaoks tulid sa siia.” Seedisin ta öeldut, vaikselt ta sõrmi silitades. „Sest oli aeg naine võtta… Ma olin abieluküps juba viis aastat tagasi. Miks mitte siis?”

„Ma tahtsin naist, mitte tüdrukut.” Mõmises ta, ilmselgelt oma otsusega rahul olles.

„Ma oleks võinud vahepeal ükskõik kellega abielluda!”

Ma üritasin, kuid ei saanud sest mõttest lahti. Ma tahtsin vastuseid, mingisugust selgitust, miks nad seda kõik need aastad saladuses hoidsid ja mulle valetasid. Miks nad ei öelnud, et ma olen kihlatu, oleksin paljusid asju teistmoodi teinud, nii palju oleks olemata olnud. Algatuseks kõik need kihlused, need mõttetud narrimängud, mida me perekond taluma pidi. Miks ta lahkus, selle asemel, et minuga kodu luua? Ma poleks ehk nii tark olnud kui praegu, kuid ma olin kiire õppima.

Ta turtsatas, äratades taas mu tähelepanu.

„Mis sa arvad, miks Hagen sul nii kergekäeliselt kosilastere ära lubas öelda? Ma kuulsin, et nii mõnigi tuli palju parema pakkumisega kui ma omal ajal esitasin.”

„Sul ei olnud pakkumist tehtud kui ma neile ära ütlesin!” valetasin kiiresti, lootuses niimoodi rohkem infot välja õngitseda.

„Oli,” vastas ta ausalt, „kuid see oli vaid meie kolme vaheline: Hageni, Magnuse ja minu.”

„Hagen lubas mul neile ära öelda, sest nad ei sobinud.” Jätsin ta märkuse meelega vahele. „Pealegi oli neil kosilastel…” mul tekkis pöörane tahtmine küsida, kui suur ta pakkumine siis oli, kuid jätsin selle samuti kõrvale, hiljem oli aega küllaga, „…põhjapanevad vead.”

„Nagu näiteks?”

Ta otsis pimeduses mu sõrmed ülesse ja hakkas nendega mängima. üritasin jääda võimalikult ükskõikseks, ent ei suutnud ja vastasin hetk hiljem.

„Üks oli vana.”

„Ma olen ka vana.”

Mõõtsin teda pika pilguga, kuid minu meelest polnud tal häda midagi.

„Jah…” tunnistasin vastumeelselt, „aga mitte nii vana – too oli sama vana kui Ole! Isegi Ole ütles, et mees on hullemini kortsus kui kuivetunud porgand! Niisiis ei pidanudki ma talle ise ära ütlema, sest ta lihtsalt lahkus. Keegi vist selgitas talle seda vanuse asja…”

Nad olid täitsa lõbusad, nüüd kui ma neile tagasi mõtlen.

„Siis tuli mingi hobusehull,” jätkasin hoogu sattudes, „too veetis rohkem aega tallis hobustega kui vanematega. Sain juhuslikult teada, et ta oli isalt lisaks minule veel kaks ta parimat hobust välja kaubelnud. Lihtsalt selleks, et ta üldse abielluda suvatseks. Vihastasin nii sügavalt, et aheldasin ta nende hobuste vahele ja saatsin nad siis galopeerides oma lahtrit mõõtma – kisa oli nii kõva, et põhjapoolsest külast tuldi küsima, mis juhtus.”

Nüüd sain ma ta tähelepanu.

„Mille hea pärast sul seda oli vaja teha?” ta tõmbus veidi eemale, sättides end küünarnukile, et paremini mu süütuid silmi uurida kui ma talle selgitusi jagasin.

„Ma kuulsin, et tal oli tüdruk, kellega ta abielluda ei saanud ja nii tuli ta siia otsima tola, kes naiks talle oma tütre ning kellelt paar hobust kaubale lisaks nõutada. Ta vist tuli siia pigem uut vaimu otsima, kui nüüd mõtlema hakata. Oh! Ja mu lemmik oli üks, kes pani kaela pakule pakkudes kosja kahele perele korraga. Ta arvas, et säästab sedapsi aega, sest üks võtab ju ikka kaubad vasta. Ta tõi kosjakingid siia ja siis käis ja küsis su noorima õe kätt.”

Purskasin naerma, mõeldes sellele poisikesele – ja seda ta oli, kahekümne aastane poiss. Oli puhas juhus, et Mirth selle pärast kosja vastuvõtmist avastas. Vaeseke tuli otse minu juurde ja rääkis oma ebaõnnest, ent me hea meelega rõõmustasime seda soerdit kogu ta hiilguses – me võtsime mõlemad kosjad vastu. Muidugi järgnes sellele skandaal, mis andis kogu külale hea põhjuse ta…

„Mirth ei ole selle petisega abielus, ega ju?”

„Ei, Rig on hea mees.” Ta ülihoolitsev vennaarm ajas mind naerma, kuid tegi samas ka südame soojaks. On hea teada, et sul on vennad, kes sinu eest kas või sõtta lähevad, et su au kaitsta. „Ei, see poiss on pea jagu lühem ja tagasi koju saadetud, et isa sellest õpiks ja oma teisi poegi väärilisemalt kasvataks.”

„Mitu kosilast sul olnud on?”

„Kuus vist?”

Ma ei mõelnud seda välja! Pooled neist olid kõigest õnneotsijad, kellele piisas lihtsast ei’st, ainult paar neist olid keerulisemad lahti saada.

Nüüd seda numbrit valjult välja öeldes pani mind mõtlema, ehk ei olnudki ma silmale nii hirmus. Daleki õdede vastu muidugi ei saanud, sest nad olid ikka midagi vapustavat teistega võrreldes, paksude patsidega, hirvesilmsed näitsikud. Samas, kui iluga polnud hiilata, võis end rahustada teadmisega, et nii mõnigi mees ihaldas küla seppa endale äiaks.

Oot, kas ma kuulsin ta hääles kadedust?

„Sa oled armukade?”

Ma ei suutnud seda uskuda. See oleks loomulik olnud oleks ta kogu aeg mu kõrval olnud, sunnituna pealt vaatama kuidas mu vennad teistele pakkusid, mis talle oli lubatud. Kuid välja ilmuda, lühikese etteteatamisega nõuda, et ma temaga abielluks ja siis olla armukade meeste peale, kelle ma niikuinii olin juba pika ninaga jätnud – ta pidi olema hull!

Vastuse asemel nihutas ta end äkki tagasi ja suudles mind kergelt suule, nagu mekkides, mis maitsega need on. Olin veidi üllatunud, kuid piisavalt vana, et teada, mida see kaasa võib tuua ja vastasin sellele rõõmuga. Mida mul enam kaotada? Kui ta siiani ei ole hoolinud, mida mu minevik sisaldas siis mis temast enam kui tulevik kindel?

Ta tõmbus eemale, kuid klammerdusin kiiresti ta särgi külge ja tõmbasin ta tagasi embusesse, enne kui uuesti ta huuli mekkisin ja siis sõrmedega õrnalt üle ta rinna jooksin.

„Sa ei tohiks mind niiviisi õrritada…” sosistas ta. Ta hingas nii raskelt, et tal oli raske rääkida. „Muidu peadki minuga abielluma, sunniviisiliselt.”

„Ma ei hooli sellest,” naeratasin, võlutuna sellest olematust võimalusest, mida ta mulle pakkus, „ma võiks kas või kohe…” Ta ei lasknud mul lõpetada, vaid kiskus end kohe eemale. Ta pühkis mu käed minema nagu segaksid need tal keskendumist, ent mõtles ümber ja lukustas mu randmed hoopis tagasi enda rinnale.

„Ära ole nii hooletu.” hoiatas ta, masseerides mu käelabasid lootuses mu kirge maha rahustada ja lootes, et see teeb temaga sama.

„Ma olen ju sinuga kihlatud, õigus?”

„Aga sa pole veel minuga seotud.” ja mitte väga kindel, kas sa üldse seda läbi tahad teha. Ta ei pidanud seda ütlemagi, see oli ta silmist näha. „Viis kihlust seitsmest ei lõpe kunagi abieluga.”

Ta ei pidanud seda mulle rääkima. Olin ise selle ehtne tõestus, kuid ikkagi tegi see haiget. Seitse on õnne number, eks? Ehk läheb seekord paremini?

Ta tõusis püsti ja tõstis mu jalgadele. See oli ootamatu ja mul hakkas külm. Olin valmis seda talle ka ütlema kui ta äkki kummardus ja mu kollase aluskleidi heinte pealt üles korjas, otsides, kummast august ma sisse peaks sobima. Ta vaatas mulle otsa, siis uuesti riidetükki enda sõrmede vahel, nagu mõõtes, et ma ikka sealt sisse mahuksin, ent otsustas hoopis teise augu kasuks ja lükkas selle hellalt üle mu pea. Sirutasin käed läbi varrukate ja vaatasin teda, kummaline tunne rinnus kui ta ükshaaval heinte pealt mu ülejäänud tuunikad võttis ja need mulle ulatas, sidudes nöörid kus vaja ja tõmmates vööd pingule. Ta keerutas mind kogu aeg ringi, jättes mulle ainult selgatõmbamise rõõmu ja ma teenisin terava laksu iga kord kui üritasin ise midagi rohkemat teha.

Ma peitsin oma lingu, mida ma veelindude jahiks kasutasin, oma räti voltide vahel ja ootasin nüüd kannatlikult, et ta selle leiaks. Ta oli juba näinud mu pistoda, kuid kanda endaga ka lingu… õnneks jäi see tal kahe silma vahele kui ka siis kui ta mu räti tagurpidi pööras, et mu sõlge leida hignasin kergemalt kui see heinte sisse kadus.

Siis, olles mu kaeluse sõlega sulgenud, keeras ta mu ringi, pani kaks kätt mulle õla peale ja ohkas otsustavalt.

„Jaah, ma olen armukade.”

Ja ta läks, jättes mind sinna põlleserva näppima.

Mu silmad olid kinnitunud tema järel sulguvale põrandaluugile kui Erika väga ebameeldiv itsitamine mu tähelepanu paelus. Olin pahane, et ta üleval oli. Ta oleks võinud ju edasi põõnata, selle asemel, et pealt kuulata. Kiskusin teki ühe liigutusega ta naerust rappuvalt kehalt, paljastades ta külmale, mis ennist mindki pooleks pidi rebima.

„Vot see oli armas nägemus!” irvitas ta ja ajas huuled torru suudluse jaoks, mida ta kunagi ei saanud.

„Ja siis?” viskasin hooletult, kaelarätti paika sättides. Mulle koitis, et kui välja arvata see hetk aasa peal, mis talle nii õnnetult eile lõppes, ei olnud me kordagi saanud kahekesi olla ja see hakkas mind juba vaikselt häirima. Olnuks palju toredam veeta paar tundi ilma teiste silme all olemata, rahulikult, koos.

Erika armsad silmad korjasid üles hoopis tumedamad toonid.

„Ja siis? Ta jääb nüüd alati ööseks või?”

Ta märkus oli lausa uskumatult labane ja ma reageerisin vastavalt. Mul ei olnud midagi selle vastu, et Sören igal õhtul siia tuli, vähemalt mitte midagi, mida talle otse välja ütleksin. Vähim, mida Erika vähegi teha sai, oli jätta see asi tähelepanuta. Eriti kuna see oli viimane nädal, mille me koos saime veeta! Nojah, viimasest ei teadnud ta vist midagi, kuid siiski.

„Ma ei usu, et sa oled sobiv inimene selle koha pealt sõna võtma,” noomisin teda, „Sören on seda teinud palju kauem kui Dalek.”

„Jah, aga ta ei hoia mind kogu öö üleval ja ma olen juba väga väsinud – üks kahest, kas Dalek magab täna oma voodis või ma…” ta vakatas, ilmselt polnud ta seda hästi läbi mõelnud.

Ristasin oma niigi rusikas käed rinnale ja kõrgusin ta ette.

„Või sa teed mida?”

Ma ootasin. Ta ei vastanud. Oleks olnud nii mõndagi, mida ta teha oleks võinud, kuid kahtlesin, kas ta langeks nii madalale. Ta oli ikkagi laps – puhta mõtlemisega kitsetall.

Kükitasin tema kõrvale, nii ei tekkinud mingit kahtepidi mõistmist ja ta pidi kuulma igat mu sõna. Ma ei tahtnud, et tema terav keel ta elu edaspidi keeruliseks teeks ja lootsin südamest, et ta mu õpetust kuulda võtab.

„Mitte kunagi ära anna lubadusi, millest sa kinni ei suuda hoida,” ütlesin kurjalt, „ja ära isegi vihja, sest teised võivad sinu eest su lauseid lõpetada ja seeläbi teha sind vastutavaks asjade eest, mida sa isegi ei mõelnud. Kas sa saad aru?”

Ta noogutas.

Külatark viis mu kõrvale viis aastat tagasi enne tseremooniat, et seda mulle öelda ja ma pidasin seda oma kohuseks oma nooremad õed ning kunagi lapsedki sellesse tarkusesse kasta.

Ta ei julgenud rohkem midagi öelda, kuid sellega piirnes ka minu pahameel ja ma puhkesin südamest naerma, tõmmates ta endaga kaasa. Tõmbasin selja tagant ta tuunikad ja viskasin talle sülle.

„Mis aeg on?” küsisin teda riidesse aidates.

„Ma ei tea, see ennast kukeks nimetav lind kires mõne aja eest juba teist korda! Tead, me peaks tõsiselt midagi selle linnuga ette võtma või me peame veel terve aasta seda öist äratust taluma. Kui meil ei oleks siin rebaseid, ma seoks ta kanakuudi otsa kinni, et ta näeks, millal päike tõuseb!”

„Ma kardan, et see kanaaju peab ajast väga vähe.” Ajasin end püsti. „Isa ja Hagen on täna kindlasti raske peaga, ma parem korjan rohtusid.” naeratasin kavalalt. „Kujutad ette – kaks tütart abielluvad samal aastal?”

„Jah, see tekitab ilma joogitagi peavalu.” nõustus ta ja asus end riidesse toppima.

Kuigi nad paistsid rõõmustavat, ei suutnud nad meid oma hea näoga petta – ainuüksi pidusöök ise võttis korraliku osa viljaaidast ja loomadest.

Jätsin ta riietuma ja ronisin alla. Pärast pikka õhtut Suures Hallis oli tavaline, et inimesed tundsid end veidi väsinult. Kui seal ka kogu ülejäänud öö veeta tuli, võis ka kõige tugevama kivi hommikuks üsna pahuraks muutuda.

Mäletasin, et pidin hommikul midagi tegema, mis ei olnud seotud majapidamise, porgandipõllu või loomadega. Midagi, mis… Pärnaõied! Ma pidin neist ju nohu vastu teed tegema!

Kuid ma ei aevastanud enam. Igaks juhuks jäin seisma ja proovisin korra veel, kuid ei õnnestunud ja mul oli hea meel. Pole üldse tore haige olla. Seepärast ma suutsingi teise äratuse maha magada – ma paranesin.

Kuid ma vajasin ikkagi meestele peaparanduseks. Varem tegi seda ema, kuid nüüd saatis ta ühe meist neid tooma. Kui raske siis liivateed korjata on? Pealegi kontrollis ta alati, et me ikka õige taime tagasi tooks. Otsustasin, et korjan kuivatamiseks ka. Oli seadus, et pardal olles mehed vägijooke ei puutunud, kuid kui nad maabusid… ütleme lihtsalt, et nende meelistegevuseks oli kannude tühjendamine ühe sõõmuga ja neile meeldis teineteisega mõõtu võtta kui hästi nad märjukest talusid.

Tegin kiire tiiru liivaluitele metsa lähedal ja köitsin kimpu ainult nii palju, et meestele peekrisse panna. Rohi oli alles märg ja selline ei sobinud kuivatamiseks. Ta oleks ainult kiiresti hallitama läinud ja seda polnud mulle vaja, sobinuks ainult kellegi mürgitamiseks.

Tagasi jõudes oli enamus külast veel unemaailmas. Ainukesed, kes ringi liikusid, olid sulased, kelle ülesandeks oli loomade eest hoolt kanda. Tervitasin mõnda, keda ma rohkem teadsin, kuid vestlema ei jäänud neist kellegagi. Nägin Viikat lävepakul telgedega pusimas ja mind huvitas, kuidas tal läks. Ta tegi endale talvemantlit ja ma mäletan kui tähtis mulle oli esimene õieti valmis saada. Teiseks põhjuseks kiirustada oli teadmine, et ema hoidis telgi tavaliselt majas, kaitstuna halva silma eest. Oli imelik teda telgedega õues näha.

„Kus ema on?” uurisin sosinal kui olin piisavalt lähedal, et mitte karjuda.

„Ta magab, isa samuti. Nad tulid enne koitu. Ma ei usu, et neile meeldiks kui me neid segame.”

Huvitav põhjendus, miks ma ei tohiks praegu tolmu üles keerutada ja nõuda, et ta need kohemaid tuppa tagasi viiks.

„Selle pärast sa koodki õues?” küsisin enese rahustamiseks. Tal oli õigus ja polnud tõesti mõtet vanemaid üles ajada.

„On ju ilus ilm, kas pole?”

Noh, veidi niiskevõitu, aga täitsa hea. Lasksin silmal ta tööst üle käia ja võtsin ta kõrval ukse peal istet. Tegelikult oli täitsa hea teda vahelduseks telgede kallal näha, sest ta alles õppis ametit ja praeguse hetkeni oskas ta telgedest rohkem eemale hoida kui neil kududa.

„Sul jäi lõim vahele. Nad tulid hilja?”

„Jah, täpselt enne seda kui see kukk suu avas. Tead, see lind…” süstik langes talle sülle.

„…hakkab inimestel närvidele.” lõpetasin tema eest ja lükkasin süstiku liikvele tagasi. Sa saad korraga nii tööd teha kui rääkida, oli see meenutus. „Ma tean. Seepärast soovitan ta homme supiks keeta.” Nii sai noorem kukk koha üle võtta ja lootust oli, et sel linnul oli parem nägemine.

„Nõus!”

„Tore. Niih, kuhu ma selle särgi jätsin…” pöörasin end ringi ja ronisin põlvedel tuppa, patsutades üle kõik ukse lähedal olevad pimedad nurgakesed. Mul oli kehv harjumus oma näputöökorvi seal hoida, kuigi ema ei väsinud mulle meelde tuletamast, et nii võisid lõngadkergesti vihma kätte sattuda. Kuid korv ei paistnud olevat seal, kuhu ma ta eile jätnud olin.

Just kui ma olin olukorraga leppimas ja valmist selle jätma, jäi korv mulle käe alla koos väikese nöörijupiga kaane peal. Ma ei mäletanud nööri, mida mul vaja oleks ja asusin seda halastamatult mudima, et kindlaks teha, ega see lõngatokk ei olnud, mida ema sinna lubas jätta, kuni vali susin ja kaks tillukest, väga teravat hammast mulle tõestasid, et tegemist oli liiga elava ja valusa nöörijupiga.

“Neetud!”

Tõmbasin käe ära ja nägin silmanurgast veel, kuidas peenike libe elukas palgi varju kadus.

„Mis juhtus?”

„Uss hammustas.” Uurisin kahte tillukest hambajälge oma nimetissõrmel. „Ära muretse, see oli rohuuss.”

„Oh!” oli kogu kaastunne, mille osaliseks ma sain. Need ussid ei olnud mürgised, kuid nende hammustus oli sama valus. Vähemalt ma arvasin nii, sest mul oli siiani õnnestunud rästiku hammustustest pääseda ja vot see oli uss, keda heaga lähemalt tunda ei soovi.

Me istusime seal mõnda aega ja jätkasime vaikides oma tööd kui mu kõrvad tabasid ebaharilikut sahina meist mitte väga kaugel. Tõstsin pilgu ja nägin Dalekit meie poole tulemas.

„Sul puudub igasugune arusaam kodus püsimisest!” pahandasin soojalt, samal ajal ta riietust uudistades. Maadeavastajana võinuks ta veidi rikkalikumalt riietuda kui punasesse särki, mis hiilgas kaugele sama tooni madala ilupaelaga. Samas, selline mees nagu Dalek ei vajanud ilusaid pudinaid.

„Ma olengi kodus.” naeratas ta ja istus meie vastu rohu peale, et jälgida, kuidas me tööd tegime. Tal ei läinud kaua, et näha, kuidas ma nimetissõrme vargsi pistetest eemale hoidsin.

„Uss hammustas,” näitasin talle haiget saanud sõrme, ent ta tõmbas kohe selle endale lähemale ja uuris seda põhjalikult. „See oli nastik,” selgitasin,”nad on ohutud. Mõnda aega valutab jah, aga…”

„Mao hammustused on ohtlikud, sa ei tohiks sellesse nii kergemeelselt suhtuda.”

Ta uuris mu haava mõnda aega vaikides, enne kui pilgu oma sõrmustele pööras ja need üle vaatas. Tal oli neid neli, kaks punase, üks erekollane ja üks suitsuselt pruuni kiviga. Pärast hoolikat kaalumist võttis ta pruuni kiviga sõrmuse oma väikesest sõrmest ja pressis selle mu nimetissõrme. Ma ei teadnud, kumb oli jubedam – see kuidas ta surus sõrmuse kuhu see mahtuda ei tahtnud või väike hammustus sõrme tipul.

„Sel alkeemikul parem olgu õigus!” seletas ta kui ma oma uut üllatust sõrmes uudistasin. „Ta ütles mulle, et agaat on hea mao mürgi vastu.”

„Nastikud ei ole…” turtsatasin selgituseks, kuid pilk, millega ta mind vaatas pani mind kahtlema, et ta mind üldse kuulda võtaks. Tänasin teda hoopis ja uurisin, kes see alkeemik on? Ta oli jõuga mu sõrmenukilt naha maha tõmmanud ja püüdsin, mis ma püüdsin, kuid rahule ma seda jätta ei suutnud. Nii ei jäänud mul üle muud kui loota, et saan hiljem isalt paluda, et ta selle mulle parajaks teeks. Muidugi, kui see mu sõrmest kunagi ära tuleb.

„Alkeemikud on halvad mehed.”

See selgitas nüüd küll kohutavalt palju. No ei saanud seda kätt rahule jätta! Ohkasin südamest ja otsustasin selles asjas sügavamale tungida ja selgitust nõuda, et teada, kelle järgi ma pärast surma tulema peaks.

„Ja selle pärast panid sa selle sõrmuse ümber mu sõrme?”

„See erandlik mees oli mu sõber.”

„Hea mees seega?” tõstsin imestunult kulmu. Valu sõrmes hakkas järgi andma ja ma sain oma tööga jätkata. „Kas sa teed mingit mustrit?” pöörasin tähelepanu Viikale, kel õnnestus taas üks lõim vahele jätta, liiga hõivatud pealtkuulamisega.

„Ei.” Tunnistas ta punastades ja tõmbas kiiruga kaks rida üles. Ma poleks seda nii äkiliselt teinud, kahest lõimeniidist oleks piisanud, kuid paras karistus tähelepanematuse eest.

„Ta on ebameeldiv mees ja parandamatu kelm. Haises alati küüslaugu ja äädika järele.”

Kui meeliülendav kirjeldus, mõtlesin ja hammustasin niidi nõela küljest. „Ja sa nimetad teda ikkagi oma sõbraks? Petist ja vastukarva meest.”

Ta kehitas õlgu.

„Ta on tark mees, kuid ei oska inimestega suhelda. Ta karjus mu peale alati kui ma midagi küsisin ja üks ta silmadest hoidis kogu aeg pahemale, nagu oleks ta kogu aeg huvitatud mis seal toimub. Kuid ta ruum püsis ikka muutumatuna, igal pool hunnikute viisi tina, kuid…” ta ohkas, „minu meelest meeldisid talle kedid rohkem kui ta oma naine.”

„Kedid?” Mul oli raskusi ta jutu jälgimisega, ta lisas nii palju uusi sõnu. Sellistel hetkedel tundsin ma end rumalana. Tõsiselt rumalana ja see pahandas mind, et ma end niiviisi tundsin.

„Jah, no nad näevad välja nagu… ilvesed. Ainult sabad on pikemad ja nad on veidi rohkem nälginud moega.”

Aa, metskass – ma olin seda varganägu näinud vaid kaks korda oma elus ja mõlemal korral meie partide jahil.

„Nad on väiksemad.”

„Kas sa tead – ilvesed oskavad säravaid kive luua!” Viika segas end uuesti vestlusesse ja mu silmad pöördusid kui kord ja kohus ta tööd kontrollima, ent see paistis korras olevat.

„Jaaajah – ja mina ratsutan pulliga!”

Dalek purskes naerma, kuid väikest neidu see ei hirmutanud. Kortsutasin tema peale kulmu – sellise märkuse eest võisin ma selle ära küll korraldada ja talle pullisõidu teha.

„Oskavad küll!” vaidles Viika häälekalt vastu, kuid vaigistasin teda ja ta jätkas sosinal. „Ses mõttes, nemad oskavad – sina ratsutada ei oska. See…” ta tõmbas sügavalt hinge, vaatas me naeruseid nägusid ja laskis siis ühe sõõmuga: „Ilves kaevab pisikese augu ja pissib sinna sisse ja siis katab uuesti kinni ja mõne aja pärast tekib sinna see… see… kollane kusekarva kivi!”

„Karbunkel!” teadis Dalek.

Purskasin südamest naerma ja pidin tugevalt kätt suu peale pressima, et vait püsida. Ta vaatas kord ühe, kord teise peale, taibates, et ta teadmistes oli kusagil auk.

„Kust sa seda kuulsid?” kui valu mu kõhulihastes uuesti järgi hakkas andma ja pisaratevool pidama jäi.

„See munk rääkis mulle…” tunnistas ta pettunult.

„Ma ju hoiatasin sind – ei tohi kõike uskuda, mida see mees räägib!”

„Teil olid siin mungad?” küsis Dalek tõsinedes, kuid Viika sikutas mu tuunikat ja nõudis selgitust.

„Aga ta rääkis nii ilusaid lugusid!”

„Nagu näiteks?” sundisin teda leebelt must lahti laskma. „Ta rääkis sulle ühest jumalast – kujutad ette, et see jumal saab hakkama kõikide ülesannetega, millega me jumalad tegelema peavad? Ja siis ütles ta sulle, et sel jumalal on vaid üks laps maa peal – millist jumalat sa tead, kellel on maa peal nii väike järelkasv? Ja toonela – ei mõdu, ei jahti, ainult need hinged, kes su ümber laulavad ja pilli mängivad? Kullake, sa läheksid vähem kui päevaga hulluks!”

Ta oli hea mees ja armastatud kuni hetkeni kui ta suvatses külatargale öelda, et Odin ei olnud midagi muud kui lurjus hobuse nahas. Ma imestasin, et ta siit üldse eluga pääses. Mulle meeldisid munga räägitud lood, kuid minu jaoks polnudki nad muud kui kõigest lood.

„Ta rääkis meile paradiisiaiast!” ei andnud Viika järele. „Kas poleks tore seal elada?”

Ma pidin siis küll kuskil mujal olema kui sellest räägiti, sest kui me hiljem seda omavahel arutasime, kerkis minu silme ette hoopis teistsugune pilt. Sooja päikesepaiste asemel peal pool pilvi – nagu ta teadnuks, mida see endast kujutab! – seisin mina mõtteis keset kõrgete humalaga kaetud kivimüüridega pimedat kohta. Selles võtmes ehk polekski see koht kõige jubedam olnud – korja kõik humal kokku, pruuli õlleks ja oledki elu lõpuni õnnelik. Samas läks see hästi kokku ka me munga kirjeldusega, alati lõbus vennike.

„Kindlasti,” pomisesin üsna tujutult, silmad tööle kinnitades, „seal oleks kindlasti väga lõbus.”

„Ei mingeid tapuaeda sinu jaoks, on nii?” kuulsin Daleki sügavat häält.

Heitsin talle kiire pilgu ja vaatasin temaga tõtt. Südames läks soojaks, nähes ta silmis sama, mida ma just olin mõtelnud.

„Ei,” tunnistasin mornilt, „ei mingeid müüre minu jaoks.”

Ta uuris mind avalikult ja ta silmis lõi äkki särama üks tuluke, mille ma kahe silma vahele jätsin kuni ta kavalalt küsis: „Ta ei meeldinud sulle eriti?”

„Ei, meeldis küll. Ta oli hea mees, mõistlik ja täis lootust.” naeratasin talle, saades aru, mida ta ennist mõtles kui ta seda alkeemikut, keda ta ennist nii jubedalt kirjeldas, oma sõbraks nimetas.

„Räägi mulle neist kedidest?” juhtisin jutu mungalt eemale.

Ta jõllitas mind, täielikult oma mõtetes ja ma pidin küsimust kordama, enne kui ta võpatas ja udu ta silmist kadus.

„Nad…” ta köhatas, „nad on toredad loomad – ma nägin kuut erinevat karva. Mõned olid triibulised, teised laigulised, kuid enamik neist oli siiski ühevärvilised. Nad kasvatavad neid rottide pärast.”

„Rottide pärast? Mis, nad söödavad rotte kedidega? Nad on seega väga väikesed?”

„Ei!” mu loogika tegi talle nalja. „Nad on palju suuremad kui rotid, nii Ole koera suurused. Nad söövad rotte, pärast seda kui on tunnikese või nii nendega mänginud.”

„Ta mängib oma toiduga.” kordasin süngelt. Mulle ei meeldinud sellised inimesedki, miks peaks mulle meeldima loomad, kes seda tegid? Rebased tõid koju hiiri ja rotte, kuid nad tegid seda vaid selleks, et neile jahitarkusi anda. üks pesakond ei jäänud meist kaugele, ainult pilgu kaugusele, suurte kivide keskele lääne aediku lähedal. Sealsed kutsikad olid armsad kui nad mängisid, oma suurte kõrvade ja koheva sabaga, neljakesi üksteise otsas kägaras.

Meile oli tähtis, et nad seal püsiksid ega kannatanud oodata, et nad kevadel tagasi tuleksid. Võiks ju arvata, et nad olid ohtlikud, aga see oleks vaid rumal ettekujutus. Paremat valvurit me kanadele andis otsida– rebased ei jahtinud kunagi oma piirkonnas ja kaitsesid oma lähiümbrust raevukalt. Nii oli vähemalt pool külast kaitstud. Teine pool külast valmistas lihtsalt paremaid kanakuute.

Aga toiduga mängivad inimesed olid mulle vastukarva. Talvel oli meil toitu vähe ja näha kedagi toiduga pirtsutamas või seda nalja pärast ringi plätserdamas kui su kõht näljast korises… Ainult üks talv mu lühikeses elus oli olnud nii karm ja ma tänasin jumalaid, et nad meile rohkem sellist õnnetust ei saatnud.

„Jah,” ärkasin Daleki hääle peale, „nad mängivad sellega ja siis söövad ära. Siis ta magab, ärkab, sööb ja läheb tagasi magama. Kui teda paitada, siis hakkab ta madalalt urisema, kuid Ahmeki sõnade järgi tähendab see, et talle meeldib kui teda patsutada.”

Kuidas saab üks loom uriseda ja samal ajal midagi nautida?

„Nad toovad oma saagi inimesele tagasi.” ta naeris vaikselt. „Nägin hommikul kuidas see elukas kaks rotti Ahmeki voodi ette tõi – pead otsast, kehad lapikud…”

„Mulle meeldivad ussid rohkem.” otsustasin tülgastunult.

„Üks just hammustas sind!”

„Ja siis? Vähemalt ei too rästikud oma saaki koju, et nendega uhkeldada!”

Külm jutt käis mu seljast läbi kui ma kuulsin, mis ta järgmisena ütles ja kogu jama kedidega oli mul kui peast pühitud.

„Kuss, linnuke, sa ajad oma vanemad üles.”

Mu silmad venisid suureks kui tõllarattad ja käsi vajus rüppe. See väike sõna, tibatilluke linnuke solvas mind hingepõhjani ja ma pöördusin mõtetes nornide poole, anudes, et nad lõnga tagasi mõõdaks, kustutaks selle märkuse, mis nõelana mu südame läbi torkas.

„Toon parem puid ja panen tule hakkama.” ütlesin, külm kui sügisvihm ja jätsin nad sinna oma kedi-eluka üle mõtisklema.

Tormasin puuriitade juurde, mis me aida lähedale olime kuhjanud. Täpselt nagu olin ette näinud – ta kõnetas mind kui last! Tagusin vihaselt rusikaga otsaesist. Miks ma ennast kunagi kuulda ei võtnud? Ikka tundus pakutud võimalus liiga hea, et uskuda, mida pea südamesse pumpas, teadmine, mis säästaks mind südamevalust. Miks?

Olin Dalekile vihjanud, et ta jääks Viika juurde ja laseks mul üksi olla, kuid oleksin pidanud paremini väljenduma. Ta tuli mulle järgi ja üritas mind üllatada, tõmmates mu selja tagant endale sülle. Tahtsin teda eemale lükata, kuid ta oli tugevam.

„Sa oled pahane.” ütles ta tõsiselt.

„Olen küll!”

Teadsin seda väga hästi ise ka, polnud vaja, et ta seda mulle ütlema tuleks. „Nüüd lase mind lahti ja ma saan need puud ära tuua!” Astusin äkiliselt tast eemale ja mu üllatuseks see õnnestus. Hakkasin kiiruga puid käele laduma.

„Miks?”

Pöörasin nagu käsu peale ringi. Ta oli end puhevile ajanud, käed puusas ja ootas, et ma midagi ütleks. Ma pole küll teab kui väike, aga sellisena paistis ta uskumatult suur ja hetkega olin täiesti veendunud, et teda ma oma vaenlaseks ei soovi.

Ta oli tõsine ja ootas. Vaatasin kähku ringi, et ei oleks kedagi, kes seda valesti tõlgendada võiks ja teatasin teravalt ühe hingetõmbega:

„Sa kutsusid mind linnuks!”

„Ja siis?” kehitas ta õlgu.

„Ära enam kunagi nii tee!” laksasin järgmise halu endale sülle.

„Miks? Sa meenutad mulle lindu!”

Mul vajus suu lahti – see oli tegelikult armaski. Raputasin kiiresti pead – ma pidin sest armsast lahti saama, sest see tähistas minu kui naise hukku. Ma polnud mingi laps keda linnuga võrrelda!

Haarasin kiiresti viimased neli halgu ja üritasin tast mööda põigata. Järgmisel silmapilgul lendasin tagasi vastu puuriita kui ta ootamatult hoo pealt mu sületäie järgi haaras ja enne kui arugi sain, olin koormast vaba.

„Oled sa segi?” ahmisin ehmatusest õhku, kähku käsi-jalgu kontrollides, sest mul olid sügavad kahtlused, et need pärast sellist matsu veel omal kohal oleks. Kuid nad olid. „Sa võid nii kellelegi tõsiselt haiget teha!”

„Ma kutsun sind linnukeseks kus iganes, millal iganes ma tahan! Sinusugune tibu ei tule kukele õpetama, mida too teha võib või ei või! Kas on selge?” karjus ta tulivihasena, nii et jahe õhk ta kuuma keha ümber soojaks läks ja auruna päikeseöe vastu tõusis.

Olin sõnatu ja jõllitasin ta kivikuju enda ees, mõistus tunnetest paks. Minusugune tibu kajas mu peas nagu oleks ta mind haluga, mis ta peos kõlkus pähe löönud. Ta ei tulnud siia võrdse naise järgi – ta tahtis orja majapidamisse ja hoora voodisse! Mõtlesin, mida ma selle nii-öelda uuest kodust leida võisin – igavese piinlemise tema hirmuvalitsuse all kui mitte midagi hullemat.

„Tule,” ta kutsus, kuid ma ei suutnud liigutada. Mu silmad olid jääkülmad ja vanad mõtted mässasid pea tagatoas, pealtnäha võites usalduslahingut. See usaldus oli niigi loodud mädanevale rabale, mitte kindlale kaljule ja mõistsin selgelt, et võinuksin sama hästi sohu minna ja end mülkasse heita. Kuid sama mõttega kirusin end ka maapõhja nii rumala mõttevälgatuse eest.

Küsisin endalt, miks ma ühtäkki sellest mõtlen, kuid ei osanud ise ka vastata. Külm, mis oli öö jooksul halgudesse kogunenud, tungis nüüd minusse, tekitades vastikut pulseerivat valu. Käed hakkasid mu kindlameelsusest hoolimata rappuma ja ma pidin nad ümber keha põimima, et neid vagusi hoida. Ma ei suutnud pilku ta näo pealt rebida, tahtsin näha, kaua võtab ühel vägeval kaptenil aega, et oma veast aru saada. Üks viga oli kõik, mis tal oli vaja teha, et mu väidet tõestada ja ta sai sellega hakkama. Ta sirutas. Magnus pidas seda võimatuks, kuid paistis, et ka tema ei tundnud oma sõpra piisavalt.

Ta taipas oma viga.

Nägin seda ta hallides silmades, mis hetkeks laienesid ja siis kurvaks muutusid. Ta tõstis käe, kuid laskis selle sõnatult alla, sest ei osanud midagi öelda.

„Ma ei mõelnud…” üritas ta lõpuks vabandada, kuid raputasin keelavalt pead.

„Mõtlesid küll. Oma peas abiellud sa ikkagi selle tüdrukuga, kelle sa siia kaheksa aasta eest maha jätsid.”

„See ei…” ta tahtis seda eitada, kuid takerdus omaenda sõnadesse, sest mul oli õigus.

„Kindlasti.” Tegin pausi. Olin sunnitud end tagasi külma puurivi vastu toetama, et väärikust säilitada ja mitte kokku kukkuda. „Ma olen rääkinud sulle kõigest, mida sa oled tahtnud teada ja ometi mängid sa minuga nagu oleksin ma…” otsisin sõnu, „Sa paned mind proovile nagu last ja nüüd sa pahandad minuga nagu ma oleks põngerjas, kes vajab korrale kutsumist?”

Ta õlad vajusid longu ja suurest pealikust jäi mu ees järgi vaid pisike kössis tont. Jumalad tänatud, et ma olin naine ja mitte mees – tänu lastele, kes meid oma kurbade vasikasilmadega kogu aeg ümbritsesid ei läinud me nende haneks. Hetkel mõjusid need veelgi ärritavamalt ja ma langetasin oma pilgu ta huultele, et teda praegu mitte needa ja tõesti tontidele seltsi saata.

„Ma ei ole enam see tüdruk!” ütlesin pärast pikka pausi aeglaselt, et mu mõte mitte mingi hinna eest kaduma ei läheks. „Ma ootan sinult vastu samasugust ausust nagu ma sulle üles olen näidanud! Ma näen sind kui meest, mitte kui isa või õpetajat või venna sõpra, vaid meest, kellest on saamas mu kaaslane kogu eluks! Miks sa minus siis naist ei näe, vaid kohtled mind kui sõbra nooremat õde või talle, keda sa küla peal kohtama juhtusid?”

Teadsin, et see viimane oli üleliigne ja ootasin hirmu ja põnevusega, et ta midagi ütleks, vastu vaidleks, kuid ta huuled jäid suletuks. Selle asemel ta ainult seisis seal, üdini nukker. Pöördusin ning korjasin riidast uue sületäie. Mu süda oli raske, kuid ma teadsin, mida ma tegema pidin. See ei saanud olema kerge, ei tema ega minu jaoks, kuid kui ta praegu seda enda jaoks selgeks ei teinud, rikkus ta sellega nii minu kui enda tuleviku ja olgu ma neetud, kuid nii madalale ma langeda ei kavatsenud.

Astusin ta ette ja asetasin käe ta koormale, sundides seda piisavalt langetama, et ma saaksin talle otsa vaadata.

„Mine koju,” ütlesin kähinal, „näe mind täna unes ja pane tähele, kas sa näed naist või last. Kui sa näed põngerjat, ära naase.”

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: