Neitsipärg – Osa 7

Vot see oli nüüd saatuse vingerpuss, millega ma polnud arvestanud. Mu tuju vajus rappa iga kord kui see probleemiämblik järgmisel kahel päeval mu ajju uue võrgu kudus. Kogu selle aja jooksul ei näinud ma Dalekit kordagi. Ma ei saa öelda, et ma teda ka eriti otsinud oleks. Mulle sai selgeks, miks vanavanemad nõudsid, et pruut ja peigmees omavahel eriti ei kohtuks – mida vähem nad üksteist nägid, seda tervislikum mõlemale. Alates järgmisest hommikust sai minust selle kauni traditsiooni kindel pooldaja ning mind ei huvitanud enam mulle antud vabadus.

Kolmandal päeval tuli ta meile ootamatult külla, ehmatades mu oma üllatava ilmumisega poolsurnuks. Olin pea ees sukeldunud pesupalisse määrdunud riiete sekka otsides taga oma pesukurikat kui ma äkki üle solina oma nime kuulsin. Nägin, kuidas ema talle suuna kätte näitas ja ma lükkasin käed tagasi sügavale seebivette. Ta marssis otse minu suunas, samal ajal kui mu nägu huugas kui sügisene vahtrapuu– ta suutis mind taaskord tabada ajal kui minus polnud maikugi väärikust järel, ma nägin välja sama räpane kui need kaltsud, mida ma pesema pidin.

Tegin näo nagu ma ei näeks teda tulemas. Oli niigi piinlik, et ta suvatses oma tulekut nii halvasti ajastada, kuid ma sain seda veidikenegi leevendada teeseldes, et ma ei teadnud sellest mitte midagi. Pidanuksin nüüdseks targem olema ja Asdisest eeskuju võtme – küüri või seaküna, aga välja pead nägema kui kullakamakas keset südasuvist keskpäeva päikest. Ainult minule polnud seda oskust antud, kogu aeg lilleõie moodi särada. Pigem olin ma lehmakook, kellele ehmatusega pähe astuti.

Kuid Dalek ei paistnud sellest hoolivat. Ta oli nii hajevil, et ei märganud isegi mu uurivat pilku, mille ma ennast unustavalt talle saatsin. Ta suutis end joone peal hoida ja viimasel hetkel isegi kaevuveega täidetud pange vältida, kuid kogu teekonna vältel ei tõstnud ta kordagi pilku, nagu kartes, et nii kaob tal rada käest. Kõige tipuks nägi ta murelik välja ja see raputas minugi südame kiiremini põksuma.

Kui ta nii oraste peale oli sattunud polnud mul vaja ta olukorda veelgi halvemaks ajada, näidates kui selgelt ta ebamugavus teistele näha oli. Ta ehk ootaski, et ma ta tuleku kohta midagi ei teaks. Aga miks?

Sukeldusin kähku kättpidi tagasi pesupalisse, et tambilasn üles leida. Pidi see kurikas mul käest libisema?

Kuulsin Dalekit enda kõrval ühelt jalalt teisele tammumas. Ta ei suutnud välja mõelda, mida ta ütlema pidi ja ta närvilisus ajas lõpuks minu ka turri. Veel paar sammu edasi-tagasi ja ma annan talle sellesamase kurikaga, mida ma üles ei leia. Heatahtlikkusel on piirid ja kogu see küürutamine, mida ma tegema pidin kuni ta otsusele jõudis, ajas mulle pinnu selga. Olin valmis juba ütlema, et ta suudaks oma avasõna paigal püsides palju kiiremini välja mõelda kui ta äkki pronksist sõle minu ja paari väga määrdunud pükste vahele pistis.

Ahhetasin üllatunult, nähes seda väikest sõlge – see oli kõige ilusam ese, mida ma kogu oma vähese elu sees näinud olin ja mustad kaatsad olid meelest läinud, langetes kolinal tagasi piimjasse seebivette.

Mu isa oli sepp ja suutis teha imeasju, kuid selline peen nikerdus oli üle tema võimete. Olin sõnatu – tugev, keerutatud metallist särav rõngas, mida ilmestasid seitse väikest meelespead, südameks tillukene metallist kuul.

Mu käed seebist läbi ligunenud ei julgenud ma sõlge puudutadagi. Ta sirutas selle küsivalt mu särgi kaeluse poole ja ma lubasin tal selle endale särgi külge kinnitada.

Oli kummaline temasugust kindlameelset meest nii väikest eset kinnitamas näha, käed värisemas kui haavalehed. Nii hullusti kohe, et pidin hiljem paluma Asdist kontrollida, ega see ära ei hakka kukkuma. Aga mulle meeldis vaadata, kuidas Dalek seda esimesel korral tegi, sest ta oli nii uhke oma teo üle. Nagu minagi – nii hurmav oli ese mu rinna peal ja sama ilus mees, kes selle mulle tõi.

Ta ei öelnud pärast sõle kohale asetamist kahte sõnagi, vaid kõndis minema, nägu naeru täis. Ega ma ise palju targem ei olnud ja kogu ülejäänud raske päev möödus nautides päikest ja pilvi ja salamisi piiludes, mis värvi sõlg muutus kui ma sisse ja välja hingasin.

oOOo

Järgmisel päeval tibutas. Tibutas oli pehmem viis öelda, et kallas kogu täiega ja kohati tekkis mul tunne, nagu oleks mõni järv kohalt tõusnud ja möödus nüüd meie peade kohalt, suundudes mägedele, et ennast seal puruks kiskuda. Jõed ja metsad tegid seda mõnikord kui neid halvasti hoiti – tõusid oma koha pealt õhku ja rändasid mujale, paika kus neid paremini koheldi.

Õnneks ei olnud meil tegu järvega ja inimkeeli ümber panduna tähendas see, et suvetormid olid alanud.

Vihma oli siin alati kas liiga vähe või liiga palju, kuid mitte kunagi piisavalt. Parem kui põua käes vireleda. Seega nautisime jumalate poolt kingitud suviseid torme, lootuses vahetevahel ka ilusa ilma peale komistada.

Aeg-ajalt käriseski pilvevatti auk ja kõuemürin kaikus üle katuste, saateks lillakad välgud, mis tumehalli pilvemassi valgustasid. Mu vaim oli samasugune nagu ilm – tühjaks pigistamise äärel, ainult minu hinges ei valitsenud täna tormid. Lubasin endale enne lakast alla ronimist, et ma ei tekita täna kära, vaid üritan veeta selle hädise päeva rahumeelselt, igapäevaselt toimetusi tehes ja veidi linase kallal nokitsedes. Lootsin salamisi, et mul õnnestub nii õhtuni välja olla, sest mu hing ihkas rahu ja vaikust.

„Küll täna ikka kallab,” ütles Erika ohates, sättides end pehme tümpsuga minu kõrvale uksepakule istuma, kus ma enamiku hommikupoolikust olin mööda saatnud nõelatööd tehes. Ta otsis enda oma ukse kõrval seisvast korvist välja ja me jätkasime vaikuses.

Siin oli tõmbetuult ja veidi jahe, kuid mulle meeldis nii. Eriti kui ma sain kogu selle külma keskel istuda oma kollases rätikus, mis rinna peal mu uue kalli sõlega kinni seisis.

Järsku hakkas Erika nihelema, muutes nõelapiste tegemise pea võimatuks ettevõtmiseks.

„Mis on?” napsasin pahaselt kui endale tema tormakuse tõttu sisse suskasin, imetledes punast plekki, mis mu tuunika peal aina laiemaks venis. „Mis sulle sipelgad seelikusse ajas? Lõpeta ära!”

„Vaata sinna!” sosistas ta närviliselt mu küsimuse peale ja nõksas peaga talli suunas.

Ma ei pidanud vaatama, et teada, kes seal oli, kuid Erika rõõmuks heitsin talle ikkagi pilgu. Dalek seisis talli räästa varjus, meist mitte rohkem kui kolmkümmend sammu eemal, pruun pikakarvaline kasukas vihma kaitseks üll. Ta katmata juuksed tilkusid üleliigsest veest, mida nood imasid ja ta sõrmi jätkasid pikad ühtlased veejoad. Ta toetus vastu seina ja jälgis meid sealt omamoodi riivatu huviga.

„Ta on seal seisnud viimased kaks tundi.”

Pöördusin tagasi tikkimise juurde ja keerutasin kaelust näppude vahel, et leida, kust ma pooleli jäin. Ma alustasin eile särgiga ja tahtsin selle enne pulmi valmis saada, kuid hetkel meenutas see pigem suurt linast tompu. Olin aga kindel, et saan selle õigeks ajaks valmis, kui ma iga päev sellega tegelesin ega lasknud end teistest mõjutada.

„Kaks tundi?” Erika oli jahmunud. „Miks sa teda siia pole kutsunud?”

„Ta ei tule.” ütlesin rahulikult, seekord silmi oma tööl hoides. Oma kaitseks võisin öelda, et ta ei näinud eriti selline välja, et oleks soovinud siia tulla.

Ma ei olnud talle otseselt küll istet pakkunud, aga millegipärast teadsin, et see kutse olnuks vaid tuulte visatud vaev. Ta ilmus sinna ootamatult, ilma et oleks teinud kordagi katset läheneda või püüdnuks mind eemale meelitada. Ta lihtsalt seisis seal ja vaatas kuidas ma tompu oma süles keerasin ja mõne piste tegin.

Aeg-ajalt tõstsin ma pilgu ja siis vaatasime teineteisele otsa, mõõtes vaikuses, mida tulevik meile anda võis. Me ei alustanud just hästi, kuid kui ta sealt mind niimoodi vaatas, imetlusega, mida ma polnud siiani näinud isegi mitte kõige andunuma peiu silmis, tundsin ma end süüdlasena, et olin teda nii karmilt hinnanud. Ta silmad aheldasid mu paigale, võttes mu jalgadest viimasegi sinna alles jäänud jõu ja isegi kui ma soovisin, ei suutnud ma oma tahtmist tema omast üle suruda.

Kuid ma ei soovinudki. Hea oli vahelduseks istuda ja tunda, et keegi tunneb küllastust puhtalt sinu nägemisest, harrast rõõmu sellest, et näeb sind sooritamas midagi igapäevast, kodust. Meremehele, kes nägi ainult muutusi, võis see olla koht, kus ta süda tegelikult pesitses. Ehk seetõttu nad nii kartmatud olidki – nad jätsid oma südamed kodusesse panipaika.

Ta pilk oli kurb, kuid ma ei saanud teha muud kui naeratada ja talle sõnatult öelda, et kõik on hästi ja praegu pole aeg, et ennast muredega vaevata. Vihm uhtus minema halva, mis me päevi täitis – kui sadas, ei saanud põllu peal ega kallastel midagi teha. Oli aeg puhata ja oodata. Vaguralt kui lammas puude varjus. Kes oli kannatamatu, see ootas kauem, kellel aga selleks aega polnud, pidi rahulikuks jääma ja päev läks kohe kiiremini.

Erika sai meelerahu veidikeseks tagasi, kuid peagi hakkas ta uuesti nihelema, tehes enda kõrval töötamise pea võimatuks.

„No mis on?” küsisin ärritunult pärast järjekordset valesti läinud pistet, mis mu vasema käe pöidlas lõppes. Ta rahutu olek rikkus kõik hea ja külm, mis minust kui võluväel siiani eemale oli hoidnud kippus vägisi kogu selle rahmeldamisega mulle rätiku serva alla.

„Mul on tunne, et sa peaksid temaga vist rääkima.” sosistas ta mulle, nagu oleks Dalekil kõrva meie pealtkuulamiseks. Heitsin Dalekile hindava pilgu ja muigasin – üsna ebatõenäoline kui ta nii kaugel seisis.

Mul läks veidi aega, et Erika öelduga samastuda. Magasin öösel korralikult ja ärkasin küll mitme tunni eest puhanuna, kuid vihm tegi minust hernekoti, mille otsas võis tantsu lüüa, ilma et ma aru oleks saanud.

Mõõtsin maad, mis minu ja Daleki vahele jäi. Ainuüksi mõte, et ma peaksin loovutama oma sooja koha, astuma külma vihma kätte ja sammuma üle õue tallini tekitas mus külmavärinaid.

„Hull tüdruk!” purskasin pahaselt. „Mille pärast ma midagi sellist peaks tegema?”

Erikal oli vastus varnast võtta.

„Sest sa oled ta tulevane naine?”

Ta napsas nõela mu sõrmede vahelt, keeras linase mu põlvedelt ja lükkas mu ebanaiselikult püsti ja lisas väga ebasõbralikult julgustuseks „Mine!”.

Nagu olin arvanud, nii ka oli – vihm oli jäine, mitte nagu jõevesi, mis sel aastaajal oli soojenenud pea talutavaks, vaid külm nagu oleks keegi lihtsalt lume ära sulatanud ja lõbustas end nüüd pangede viisi seda ülevalt alla kallates. Vaatasin ehmunult oma soojale koha poole, kuid Erika oli kiirem ja napsas selle endale, maandudes täpselt ukse ette, lõigates nii ära ka mu viimase lootuse vihma käest pääsemiseks ja tegi näo, nagu oleks ta näputöö kõik, mida ta silmad seletavad.

Tõmbasin salli ihule lähemale, kuid ajaks, mil ma tallini jõudsin, olin ikkagi läbi ligunenud ja mul hakkas jahe, tehes mälestuse mõnusast varjulisest lävest veelgi valusamaks. Nohisesin pahaselt ja jäin tema kõrvale seisma, toetades ennast ka vastu puuseina. Ma ei saanud enam üldse aru, miks ta end sellisel jubedal päeval kodunt välja ajas – vihm oli ju kohutav.

„On sinuga kõik korras?” küsisin mahedalt, ent sain vastuseks pilgu, mis pani oma julmusega proovile kogu mu vapruse, et end mitte ära pöörata.

Ta nägu oli külm kui kivi ja silmad jäised. Mu hing kippus kinni jääma ja mul läks vaja tubli annus enesekontrolli, et mitte minema joosta. Kui ma oleksin ta vaenlane, ütlesin endale, siis oleks mul, mida karta, aga ma ei ole ta vaenlane. Miks see mind siis ei lohutanud?

Kuulsin ta häält, kuid see oli nii vaikne ja karune, et raske oli aru saada, mida ta ütles. Vesi voogas mööda ta õlgu kui ta end veidigi liigutas, tekitades mulje, nagu vestleksin ma

„Sul oli ikkagi õigus.” kordas ta kähinal. Külm ilm ei mõjunud kellelegi hästi, mis pani mind veel kord imestama, miks ta end niimoodi piinab.

„Mille osas mul õigus oli?” Ma ei mäletanud ühtegi lauset, millele ta praegu vihjata võis.

„Et te ei tunne mind ikka üldse.”

„Ma ei küsinud ju seda…” sosistasin kohkunult, „vähemalt ma ei mõelnud seda nii.”

Ammugi mitte! Siin oli kindlasti palju neid, kes teda mäletasid ja tundsid enne kui nad merele läksid. Enne… Ah siia oli koer maetud! Taipasin äkki, mida ta selle all mõtles. Muidugi tundsid inimesed teda enne, aga nüüd polnud meist enam keegi samasugune. Täpselt nagu nemadki, kelle silm nägi palju rohkemat kui kohalikud endale ettegi oskasid kujutada.

Ta põrnitses mind tusaselt.

„Mida sa siis mõtlesid?”

„Et ma olin liiga noor kui sa lahkusid?” sest mida muud ma sellega ikka mõelda sain?

Ta ohkas mu sõnade peale raskelt.

„Olen kindel, et vanemad inimesed tunnevad sind hästi.” lisasin kiiruga, taibates, et ma ikkagi ei mõistnud, mis talle muret tegi. Kui rumal minust. „Viis aastat on pikk aeg– igaüks tunneb ennast pärast sellist eemalolekut võõrana. Küll näed, nad on vaid tagasihoidlikud.”

Mu käsi riivas vöökotti, kus ma oma väikest varandust peitsin ja ma võpatasin sellest.

„Oh! Ma peaaegu unustasin! Vaata, mis ma leidsin!”

Koukisin välja väikese krobelise sinkavonkalise puujupi, mille üks ots oli ära murdunud. Puu koor oli kogu jupi ulatuses ühtlaselt sikksakiga kaetud ja kuigi koore vahed olid nüüdseks mullaga tepitud, polnud kahtlustki, kellega oli tegu.

Me armastasime rästikud. Me meelitasime neid piimaga aitadesse, et nad seal pesitsevaid rotte püüaks. Kuigi lapsepõlves külvasid nad pigem hirmu – nad ju hammustasid – siis täisikka jõudes kartus kadus. Nad ei olnud ohtlikud kui neid ei torgitud. õnnetusi juhtus, aga enamasti olid inimesed ise süüdi, et hoiatust millekski ei pidanud ja talle suu ette astusid.

Vanaema ütles, et ma otsiks rästikut kuldse krooniga. Ta olevat usside kuningas ja kui ma tal krooni maha võtan, täidab ta ühe soovi. Tundub lapsik, kuid ma otsin seda kroonitud ussi siiamaani ja olen lastega võrdväärselt pettunud kui mööda libisenud rästik osutub tavaliseks teenriks.

Olin oma mõtetesse nii süüvinud ega märganud kui Dalek nuku mu sõrmede vahelt võttis.

„Ma viskasin selle minema. Kust sa selle leidsid?”

„Viika leidis selle mõni aeg tagasi. Me arvasime, et see on majavalvurile, kuid Magnus rääkis mulle loomadest, mis sa mulle valmistasid ja kui tihti ma neid lõhkusin ja see…” libistasin sõrme üle murdunud saba, „paistis jutuga sobivat.”

Lootsin, et ta rõõmustab, nähes midagi tuttavat, kuid ta vajus sellest rohkem kühmu.

„Sa ei mäleta kust sa selle said, ega ju.”

Raputasin pead. Ma ei teadnud, kuidas see ese minu kätte oli sattunud või kas see üldse mulle oli mõeldud. Ehk ma eksisin ja tegemist ikkagi oli maja vaimule jäetud tootemiga. No sel juhul olin ma hädas.

„Sa tead mulle rääkida, miks sa selle mulle tegid.” pühkisin majavaimu mõtte peast.

See pidi ikkagi tema loodud olema. Mu sisetunne ütles, et peab. Ootasin ta vastust, pingutades kõigest väest, et silmi lahti hoida. Ma ei hoolinud enam oma värskelt pestud juustest, mis sellise ilmaga nii või teisiti rääbakile vastu pead suruti, kuid vihm muutus tihedamaks ja piisad, mis näole kukkusid, tegid haiget kui nad silma pritsisid.

„Mõni teine kord.”

Ma pigem tajusin kui kuulsin ta sõnu, vihmavesi muutis mu tigedaks. Ma ei tahtnud siin enam seista, vaid istuda kuskil, kus polnud haisugi veest või tuulest. Näiteks kaminaruumis kuningakojas?

Ta jälgis mu tulutuid katseid piisku huultelt keelega eemaldada kuni naeratus vägisi ta üle võimust võttis. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tõmbas kergelt oma kareda pöidlaga üle mu parkunud huulte. Tardusin ehmunult, kuid see venitas ta naeratuse ainult suuremaks. Oi ta oli ilus kui ta naeratas, tõmmud kortsud heledate salkus juuste alt säramas.

„Magnus saab mu peale pahaseks.” ütles ta vaikselt ja ta naeratus muutus taas varjuks minevikust.

„Miks?”

„Ma lubasin, et hoian sust eemale nagu on korralikule peiule kohane.”

Mu suu vajus ammuli. Rääkis ta tõsiselt? Ma tahtsin teada, kes see Dalek Steen oli, mida ta endas peitis, oli ta väärt inimene ja selle asemel hoidis tema minust eemale lihtsalt selle pärast, et Magnus seda talt nõudis? Ta andis mulle lubaduse! Kumb oli tähtsam – su tulevasele naisele või naisemehele antud lubadus? Praegu oli väga kehv hetk kombekusega alustada, eriti kui sa selle juures vale inimese tujude järgi tantsisid.

„Miks?” küsisin pettunult.

„Et su au kahjustada ei saaks. Kui mõni moor mind sinuga nägema peaks on kohe jutud lahti, et pulmade taga on midagi enamat kui pelgalt mugavus. Sa oled piisavalt suur küll, et kahtlusi äratada!” muigas ta ja pühkis uuesti mu näo kuivaks.

Ma ei teadnud, kas siunata kuud või anuda taevatähti, mu mõistus keeldus aru saamast, mida ta mulle just ütles. Räägi veel kellegi tundmisest! Ma olin siin külas veetnud kogu oma elu – nad oleks pidanud mind juba piisavalt teadma, et minust veidi rohkem arvata. Ma ei laskuks nii madalale isegi kui ma selle eest elu peaks kaotama!

„Ja sa kurdad, et sind ei tunta! Ma olen siin elanud kogu oma elu ja ometi on neil minusse nii vähe usku! Arvata, et ma oma peret niimoodi häbistaks! Kui kõik, mis mul teha tuleb, on oodata kaks nädalat?”

„Nad teevad seda sinu enda heaks!” ei andnud ta järgi.

„Tead mis? Ma tunnen praegu, et ma võiks selle lapse siin ja kohe ilmale tuua! Puhtalt kiusu pärast!” Ta purskes naerma. „Nad saadanad võiks oma hirme veidi rohkem talitseda!” karjusin talle näkku, vihane kui karu, sikutasin oma läbivettinud tuunika kõrgemale ja keerasin ringi, et minna ja oma ülihoolitsevale perekonnale oma otsus ka teatavaks teha, kuid ta tõmbas mu tagasi, nägu naeru täis.

„Kui ma ei teaks kui tõsiselt Magnus oma ähvardustesse suhtub kui mul peakski õnnestuma tagumised rattad esmastest ette ajada.” raputas ta rõkkavalt naerdes pead ja suudles mind kergelt põsele, enne kui narritavalt mu uuesti ringi pööras ja kerge tõukega maja poole teele saatis, ise vastassuunda kadudes.

Tormasin otse majja, taipasin liiga hilja, et olin oma soojast kohast mööda jooksnud ja tegin kaks kiiret sammu tagasi, lükates näost punase Erika kõrvale ja maandusin tagasi oma soojas hoitud kohale. Ta tegi näo nagu huvitaks teda ainult see niru auk Hageni pükstes ja mitte üldse see väike etteaste, mille tunnistajaks ta osutus.

Järgmine kord soovitan tal minna ja Söreniga rääkida kui on ilmselge, et nooruk seda teha ei soovi, mõmisesin endamisi, vaatame, kaua ta selliste soovitustega välja tuleb. Samas läksin ma ise näost peedi karva kui ma Daleki üllatavat musi meenutasin.

„Sa ei ütle üht sõnagi mu vendadele!” hoiatasin teda kohe kui ta suu nurgad taeva poole ronisid, üritades ise õndsusest mitte naerma puhkeda. „Kuuled?” nõudsin talt ja mu silmad lendasid kaugele mägedele, mis tantsiskledes lendu tõusid. Ta huuled maitsesid kui mõdu, mida kevadmeest tehakse, kuid ega’s riivamisega isu täis saa.

„Ma ei usu, et mu sõnadel siin palju kaalu oleks…” nohises Erika truult näpuga niidirida ajades ja säras kui päike kui ta nõelaga üle õla näitas.

Mäed maandusid koos järgmise hingetõmbega kolinal tagasi oma kohtadele.

„Neil on maailma kõige hullem ajastus, kas pole nii?” turtsatasin mõrult ja hakkasin ükskõikselt niiti nõela taha ajama.

„On tõesti!” röögatas Hagen tulivihaselt.

Kuigi ette hoiatatud, ei hoidnud see meid siiski oma istekohalt püsti lendamast. Ta võis olla hirmuäratav kui miski ta välja vihastas, täpselt nagu isa. Kui ma juba püsti seisin ja temaga silmast silma nägime võisin end võitjaks tunnistada ja otsustasin ise algust teha. Ma ei tahtnud kuulata ühte ta põhjapanevatest tundidepikkust kõnet perekondlikest väärtustes, mida ta viimasel ajal nii hardunult armastas.

„Ma ei teinud midagi, mille eest mind hukka võiks mõista!”

„Sa arvad?”

„See oli kõige suudlus!”

Nägelused ei olud mu tugevam külg. Ma ei kavatsenud Daleki suudlemise pärast häbiposti minna, juba ainuüksi selle pärast, et tema oli siin külas küll viimane, kes minu peale sõrmega võis näidata. Alles eile nägin teda…

„Hmmh!” mühatas Erika äkki ja kogu mu tähelepanu koondus talle.

Ta tõusis püsti ja kõndis kindlal sammul üle õue oma peigu tervitama. Lehvitasin noormehele tervituseks ja ka Hagen jõudis astuda täpselt pool sammu, enne kui õudusest paigale tardus, nähes, kuidas ta noorem õde oma väljavalitule suu peale laksuva musi andis.

„Nii!” hüüdis ta pärast oma tegu, et enamus külast ikka kuuleks ja pöördus Hageni poole, „Nüüd on sul kaks õde, keda oma tulevase suudlemise pärast nuhelda!”

Ta väike tikksirge nina tõusis taeva poole ja ta lendas meist mööda, otse majja, sonides, et vennad võiks ikka ajaga kaasas käija ja asju lõdvemalt võtta või ise naisemeheks hakata.

Vaatasin kohkunud ta vihast vappuvat selga kuni tagatoa pimedus selle endasse mattis ja pöörasin oma tähelepanu Hagenile, kes kala kombel suud maigutas. Oleksin hea meelega teda aidanud, aga ta vaeseke oli kimpus lausa kahe üle käte läinud naisega ja siin ei osanud ma talle sobivat nõu pakkuda.

Köhatasin kuuldavalt, et häält puhastada, heitsin süüdlasliku pilgu mõlemale kivikujule, köhatasin veel korra ja mõtlesin sügavalt järele, kas oleks midagi, mille ütlemine siin aitaks või kas ma üldse peaks oma suud praegu lahti tegema. Kuna niikuinii midagi head pähe ei tulnud, kehitasin lõpuks nende küsivate pilkude peale vaid õlgu ja kadusin õe eeskujul koos näputööga päästvasse pimedusse.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: