Neitsipärg – Osa 3

Ragistasin hobusega läbi võsa, mis mu seelikusse kinni kippus jääma ja üritasin turritavatest okstest mööda saada, et metsalagendikule jõuda. Viika ütles hommikul, et toob lehmad siia ja hetkel tegelesin ma tema kirumisega, miks ta nad sellisesse võssa pidi vedama. Kas ei olnud lihtsam jääda kodu lähedale? Mis siis, et hundil oli raskem ennast läbi selle võpsiku vedada, aga no kuule – kui sul endalgi on raskusi siia saamisega?

„Muidugi ei hakka ükski täiemõistuslik hunt ennast siia järgi vedama.” siunasin ärritudes, enne kui hobuse paigale kamandasin, et järgmise oksa küljest end lahti päästa.

Viika ei olnud siin ainuke süüdlane. Olin ise loll, et hobuse otsa jäin kui mõttekam oleks olnud maha tulla ja jalgsi edasi minna.

Pärast paariminutilist pingutust ja kahte tuunikasse rebitud auku, olin lõpuks vaba ja võisin aasa serval kergemalt hingata, kuid mu raske teekond ei saanud vääriliselt tasutud – Viika ja lehmad peesitasid kuskil teise lagendiku peal.

Juhtisin hobuse pettunult aasa keskele ja lubasin tal rohtu näksida, üritades samal ajal sotti saada, kuhu ma siit edasi peaksin minema.

„Mulle ei meeldi naiivitarid!” kuulsin äkki endast paremal kellegi ärritunud häält.

„Noh,” venitas teine hääl vastu, mis hetk hiljem paar rämedamat sõna järgi köhis, „ta pole just ladvaõun.” Ta komistas juurikate otsa.

Ma ei olnud küll sügavalt veendunud, kuid see, kes mind just ladvaõunaga võrdles, oli vist Magnus! Jäin kuulama, mis nad veel rääkida jõuavad, kuid kahjuks oli kõrvade kikitamisest vähe kasu, tuul oli ajanud haavalehed kihama ja neil oli muidugi vaja oma jutte sekka rääkida.

Sättisin end paremini hobuse selga, lükates tuunikaservad sirgemaks ja sikutades siit-sealt, kus oli vaja allakukkunud tuunikat kohendada. Olin valinud oma sinise punase tikandiga tuunika ja selle otsa tõmmanud sobiva mantli, mis sest et Erika kohe protesti tõstis, et ma piduriide selga panin. Nagu ma eile ütlesin – ma ei suvatsenud tema ette ilmuda kui ma olin rokane ja üdini end läbi higistanud. Esmamulje oli ülitähtis ja ma tahtsin, et ta ka pärast minu nägemist mind endale veel naiseks tahaks.

„Mis sa sätid, lilleke?” kostus minuni äkki kolmaski hääl ja enne kui ma jõudsin end ringi keerata ja näha, kes end nii jultunult mulle selja taha hiilis, kuulsin tugevat laksu ja järgmisel hetkel olid taevas ja maa mu ees segamini kui pudru ja kapsad.

Ma ei jõudnud isegi iitsatada, enne kui terav valu mu seljas kogu mu tähelepanu endale tõmbas. Just enne kui mu vaatevälja ilmus isa sulase punetav nägu. Vaatasin temaga hetke tõtt. Vahi ladvaõuna!

Ta oli jahmunud ja pidigi olema, sest enne kui ma ta venna manu tagasi lasin, sai see väärsünnitis omal nahal tundma, mida tähendas mu sälu patsutamine. Mu ärritusele lisas juurde tõsiasi, et ta värises sama ägedalt kui haavalehed aasa servas. Meeste juures oli üks asi, mida ma ei kannatanud ja hetkel oli tema selle mõõdupuu.

„V-vabandust! Ma pidasin teid Palaks!”

Lihtsalt vapustav! Lisaks argpüksile on ta veel pime kah! Kas Hagen tegi tõesti nii kehva tehingu, et sai endale aastaks haavapuu endale sulaseks?

Ta ulatas mulle käe, kuid selle asemel haakusin ta särgikaelusesse. Ta tegi suure kaare püsti ja pikali tagasi, minu sõrmed kindlalt ta kaeluses. Muidugi ei suutnud ta ka suud kinni hoida ja järgmisel hetkel nägin silmanurgast võpsikust kahte silmapaari, mis mind keeletuna sealt jälgisid. Kena vaatepilt ikka küll: noor kabu, uhkelt riietatud peene mustriga mantlisse, põlvili noore mehe rinnal, ühes käes kõrgele vinnatud pistoda ja teine haaramas noore heeroldi kõrist.

Kuu peale ja kuke suhu! Enam polnud mõtet muretseda hea mulje pärast – kui selline kurivaim su elu ohtu seadis, võis isegi valküür unustada, milleks ta oli loodud. Pöörasin kogu oma viha sellele värisevale mehepojale, kes ennast mu venna külje alla oli sättinud. Ta rikkus ära kõik, mille nimel ma terve hommiku vaevaolin näinud.

„Vannu, et sa mitte iial ei puutu mu hobust!” karjusin talle näkku. „Vannu!”

Vaikus hõljus üle mesilastest pungil aasa ja sumises kõrvulukustavalt. Sulane otsis meeleheitlikult abi ja ma nägin ta sõrmi, mis hirmunult pehmesse mulda kaevusid, silmad metsa serval seisvatel sõjameestel. Ta pidi pettuma – ta anuv pilk jättis nad üdini külmaks.

Magnus oli ahastusest sõnatu ega suutnud uskuda, et ta õde ennast üldse sellesse segas ja ta sõbral oli lõbusam kui talle kasuks oleks tulnud. Pakkusin, et see teine mees pidi olema Dalek ja arvestades ta nägu kahetses ta praegu südamest, et oli mu endale pruudiks valinud.

Tõepoolest ma polnud mingi müürilill – räpakast väikesest tüdrukust, kelle ta pärast laeva valmimist viie aasta eest maha jättis, ei olnud enam midagi järgi. Ma ei olnud enam see hädine vagur olevus, kes kartis iseenda varjugi ja kelle pruunid käharad kogu aeg ringi lendasid, tõmmates ligi meeletus koguses kärbseid ja prahti. Pruunid juuksed olid mul säilinud, kuid nüüdseks oli neist saanud kaks pikka patsi, mis üle mu hetkel hella selja voogasid ja ainuke kahune mälestus lokkidest raamis minu nägu.

Nägin silmanurgast, kuidas Magnus sammu meie poole tegi, ent Dalek lükkas mõõga talle risti tee peale ette. Tal puudus igasugune tahtmine segada vahele naisele, kelle vihaga võis lõket süüdata ja hetkel kahtles ta, et ta sõbergi selleks võimeline on.

„Vannu! Sa ei puutu ealeski mu hobust!” pöörasin tähelepanu tagasi sunnikule, kes mu sõrmede alt sisaliku moodi ära üritas vingerdada. Olin maruvihane, ta selliseks argpüksiks osutus. Tõmbasin sõrmed tugevamalt konksu, pressides ta pea augu väiksemaks kui see enne oli ja lükkasin pistoda otsapidi ta lõua alla. Ta pidas vastu vaid paar sekundit, enne kui oma vabiseva suu avas ja lubas hobust mitte puutuda. Lükkasin ta vastikustundega vastu maad ja ajasin end püsti. Ta vaarus veidi, kuid ajas end kiiresti püsti.

„Jens võtab mu hobuse eest hoolitsemise üle! Küsi mu vennale teine töö! Midagi, mis ei tooks sind minu silma alla!” lisasin vaevukuuldavalt ja peitsin väitsa tagasi varrukasse, enne kui rikutud mantli lahtisest mullast puhtaks rapsisin.

Ta kadus kiiruga põhja poole ja ma mõtlesin veel talle järele hüüda, et küla jääb teises suunas, kuid kuulsin siis valju kärinat ja laitsin mõtte maha, sest viimane, mida ma praegu näha tahtsin, olid ta paljas kannikas.

Seirasin nüüd mehi, kes me väikest vaatemängu vagura naeratusega võsast jälgisid. Vähemalt üks neist. Teine ei osanud veel seisukohta võtta, kas valmistuda mu matusteks või pulmadeks.

Omamoodi uhke oma teo üle, andsin end täielikult nende valdusesse. Kahjuks kadus mu uhkus sama kiiresti kui tuuleiil, mis võilille udemed kaasa viis kui ma nägin, kes mu ees õieti seisis. Ahmisin järsult õhku kui süda, mis nii kenasti mind siiani teeninud oli, ootamatult seisma jäi.

Dalek Steen!

Ta ei näinud välja ligilähedanegi oma isale, kuid iga ta näojoon kinnitas, mis soont pidi ta siia ilma tuli. Miks ma kohe selle peale ei tulnud – ma teadsin ju, et see nimi on mulle tuttav! Ja temaga olin ma lapsepõlves sõber? Taanlasega?

Korrutasin seda mõttes tükk aega, suutmata hoomata, miks jumalad mulle selliseid vempe pidid viskavad. See ei olnud isegi süütu temp, vaid sulaselge tagakiusamine! Ja mu vennad – mida nemad endast õige mõtlesid? Minu minevikuga ja nad annavad mu ära taanlasele?!

Pidi olema pime, et mitte märgata, mis mõtted mu peas keerlesid, sest ta naeratus kadus sama kiiresti ja kuigi ta mõõtis mind lahke pilguga, oli ta hääl sügav ja üldsegi mitte nii meeldiv.

„Ma ei teadnud, et neil on luba relva kanda.” Märkis ta tõsiselt kui oli isu täis vaadanud.

Me külas kandsid nuge vöö peal ainult naised, kes olid andnud oma suguvõsale järeltulija. Muidugi ei olnud ma oma relva välja teeninud, kuid pärast… Nagu sai öeldud – paljugi on nende viie aasta jooksul muutunud.

Heitsin kiire pilgu terale, mida ta veel käes hoidis.

„Teil on mõõk, mu isand, ma ei näe põhjust, miks minul enesekaitseks ei tohi pistoda olla.” ütlesin aeglaselt igat sõna kainelt üle kaaludes. Taanlane! Olin valmis talle näkku sülitama! Mis oli temal asja minu relvadega?

„Sa kasutad seda sulaste hirmutamiseks.”

Ma pole seda varem teinud. Aga mida ma siis tegema pidin? Vaikselt koju naasma ja nutuselt tunnistama, et mingi sulane tõmbas mu hobuse seljast maja? Ei tulnud kõne allagi!

„Ma ei kasuta seda sulaste hirmutamiseks!” vaidlesin vastu.

„Ja kuidas sa seda nimetaksid?”

Mu kulmud kiskusid vägisi kipra ja sees kihvatas. Mehed olid pimedad, täiesti pimedad kui asi puudutas ühte neist. Ta pidas mind Pallaks – vaene tüdruk, kui tema oleks hobuse seljas olnud. Ta oleks vist selgroo murdnud. Isegi siis olid nad pimedad kui…

„Õppetunniks.” vastasin kähinal ja pöörasin talle selja.

Olin sunnitud neelatama. Kena tutvumine ikka tõesti. Ta ei olnud minu jaoks mitte keegi ja ma ei kavatsenud praegu talle oma elulugu rääkima hakata. Eriti taanlasele, tänu kellele mul oli, mida meenutada.

„Mul on vaja hobune üles leida.”

Magnus ärkas alles nüüd ja tegi oma juhmusega kõigile silmad ette.

„Ei lähe sa kuhugi!” röögatas ta ärritunult, „lase sulasel hobune ära tuua, me läheme koju, nüüd ja kohe!”

Mitte kuhugi ma ei tule! Mul oli vaja mõelda. See, et Dalek oli taanlane, seadis mu väärtushinnangutele hoopis uued mõõtmed ja esmapilgul ei meeldinud need mulle üldse. Ma ei hakanud oma aega vennale vastamiseks kulutama ja sukeldusin okste vahele, sammudes edasi mööda rada, mille sälg mulle vabaks oli raiunud.

„Lauren!”

„Magnus, las ta läheb,” segas Dalek vahele ja lükkas mõõga tagasi vöö vahele.

„Aga…”

„Las ta läheb! Miks tal see pistoda on?”

„Pean tunnistama, sõber, see on esimene kord kui ma ta pistoda näen. Uurin Hagenilt järgi kui tagasi jõuame.” mõmises ta ärritunult ja seadis end kodu poole.

„Tee seda,” ta vaatas mulle järgi, kuid ei näinud, kuidas ma vana kuuse taga ootasin. „Poiss ilmselt küll vääris seda.” lisas ta hetk hiljem ja kadus Magnusele järgi.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: