Kalur ja pärlipiiga

Muinasjutt kalurist, kes ühel päeval leiab kõrkjatest  roheliste juustega nutva tüdruku.

0

Nagu igal teisipäeval, vedas kalamees ka sellel saatuslikul teisel nädalapäeval oma suured kalavõrgud merele ja ootas kolm tundi. Kui esimene tund läbi sai, märkas ta mere poolt tulemas kajakat, kes maandus ta paadininasse ja ootas oma osa saagist. Kaks tundi hiljem tõusis ta taas lendu, hõbedane räim noka vahel helkimas. Nii oli see olnud kogu kaluri elu.

See teisipäev oli aga eriline, sest kui ta pärast pikka pingutust oma paadi lõpuks kaldale suutis vedada, kuulis ta äkki kõrkjatest nuttu. Ta läks uurima, kes seal nii valjusti ulub ja leidis eest väikese tüdruku roheliste juustega.

Kaluril hakkas lapsest kahju – ikkagi külm, hiliskevadine ilm ja tal polnud ka muud seljas kui vanast võrgust kootud särk. Ta võttis ta kaasa ja viis koju.

Koju jõudes näitas ta oma leidu ka naisele, kes kibestunult kohe uurima hakkas, miks ta lapse koju tõi kui neil endilgi pole piisavalt iva hamba alla panna.

„Ta võib tööd teha,“ ütles mees ja näitas lapsele, kuidas põrandat pühkida. Kuid naise süda oli kuri ja talle ei meeldinud, et ta võõra lapse koju tõi ja ta tegi kõik, et laps seda teaks.

Väike tüdruk hakkas nutma ja järsku kuulsid mõlemad krõbinat.

„Pärl!“ hüüdis naine ja korjas lapse jalge eest sinava ümmarguse varanduse. Kohe otsis ta lapse riided läbi, kuid lapsel polnud ühtegi teist pärlit kaasas.

„Pärl!“ kuulis ta järgmist krõpsatust ja korjas roosa mereanni põrandalt. Ja ta vaatas, kuidas lapse põse pealt kukkus järgmine pisar, mis maad puudutades pärliks muutus.

Kaluri naisel läksid silmad põlema ja enne kui kalur vahele jõudis segada, peksis ta last luuaga ja korjas ulguva vääniku kõrvalt üles kõik sinna kukkunud pärlid.

Kalur võttis lapse sõnagi lausumata sülle, viis tagasi mere äärde ja pani ta jalgupidi liivale.

„Mere laps oled,“ ütles ta tõsiselt ja tundis äkki, kuidas väikesed käed ümber tema paelusid, „merre pead sa tagasi minema.“ Lause lõpuga oli ka laps kadunud, jättes endast maha vesised jäljed, mis merre tagasi kõndisid ja suure tumehalli pärli.

Kui ta koju tagasi läks, leidis ta eest vihast karjuva naise, sest kohe kui lapse jalad taas vett puudutasid, olid tema varandus veena ta käte vahel jooksnud.

Mees vaatas teda, vaatas merd, mudis pärlit, mis ta püksitaskust kuhugi ei kadunud, sulges oma hüti ukse ja hakkas merd imetledes kalu puhastama.

Back to Top

Advertisements

Comments are closed.

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: