Roosisõrmus – osa 9

button-back

Seisin keset kõnniteed ja lennutasin tuulelohet- suurt kollast liblikat, mille küljes oli veel oma kuus tuule tujude käes vaevlevat tillukest sinist putukat. Minu jalge ümber tiirutas kaks nii umbes nelja aastast poisiklutti ja üks rohelises kleidis tüdruk, kes ei saanud poistest palju vanem olla. Taevasse tõusid eresinisesse taevasse pilved, mis tõotasid tuua vihma- vett, mida mitu nädalat kuivanud maapind metsikult ihkas.

„Tädi, kas võib ka proovida?“ nurus tüdruk ootamatult ja vaatas mulle oma helesiniste silmadega anuvalt otsa ning jätkas mu pika naharibadega täkitud seeliku sikutamist.

Miks ma praegu üldse tuulelohet lennutasin? Heitsin kiire pilgu käekellale- pidin vähem kui kümne minuti pärast siinsamas seisma ja kenake välja nägema.

Tegin virila grimassi ja surusin hiiglasliku mänguasja tüdrukule näppude vahele. See pidi vaesekese äärepealt lendu viima, kuid asjapulk hoidis seda jonnakalt maa peal.

„Tädi, kas ma ka proovida võin?” olin järsku ka teiste poolt ümber piiratud.

„Miks ka mitte…” ohkasin kurvalt, „aga kordamööda! Tunni aja kaupa!” Pöörasin neile selja ja läksin tagasi majja, kus mind ootas ees suur segamini paisatud elutuba ja veel hullemini välja nägev köök. Nagu sealaudas elaks! Ja keset seda kõike istus Pat otsides meeleheitlikult mingit ühte sukapaari ja tema kõrval suur karvane onu.

Imestasin, et need kaks suutsid niigi kaua üksteist taluda. Ja seda veel kaine peaga kui kogu suurendusklaasilikult toimiv alkoaur oli ära hajunud.

Raputasin pead ja soovitasin neil maja vahepeal korda teha kui ma ära olen.

„Mis, kuhu sa siis lähed?”

Pat oli enesega ikka liiga sassis ja see ei meeldinud mulle põrmugi- ta oli alati olnud see, kes oli olnud see mõistlikum pool ja nüüd… Juba kolmas päev nägin teda kui kuuvarjutust ja seda ka ainult parimatel päevadel.

„Ok, nüüd aitab! Sina! Kes iganes sa oled, pane oma asjad kokku ja hakka astuma!” Ajasin jalad harki ja hakkasin mehele ta riideid sülle loopima.

„Mida?” kutt ajas ennast püsti ja oli järsku poole pikem kui ta enne oli. Must käisid külmavärinad üle kui ma teda nüüd nägin, kuid ma jäin paigale. „Mingi tatt ei tule mulle ütlema, mida ma teha võin ja mida mitte!”

„Ja mõni partisani väike tagumik ei tule mu oma majas mind õpetama!” röögatasin vastuseks ja lajatasin tema viiekilosed saapad talle kõhtu. „Aja oma tagumik aga vormi ja siit majast välja!”

Mu üllatuseks tõmbus mehike poole  väiksemaks ja mul pidi tast äärepealt kahjugi hakkama.

„Liiguta nüüd! Mul pole tervet päeva!”

Ta hakkaski oma asju kokku korjama ja oli viie minutiga nii palju riides, et teda tänavale saata, kuid just kõige sobivamal hetkel ilmus Pat, kõigi patuste päästeingel, mulle kõrvale ja heitis mulle ette oma autoriteedi õõnestamist.

„Kas sa mäletad, mis oli esimene, mida ma sulle ütlesin, kui sa siia majja tulid?” võtsin oma leedi Daphne hääletooni kasutusele, kuigi ma seda eriti teha ei tahtnud. „Kui sa tahad siin edasi elada, pead reeglitest kinni!”

„Jah, leedi.” Vastas ta kurvalt. „Aga,”

„Härral on aeg lahkuda! Sa võid ta külla kutsuda mõnel teisel päeval kui te mõlemad olete kained kui purikad!” Milles ma väga kahtlesin. Esiteks ei saanud Pat kunagi lõplikult kaineks, sest ta tarbis veini pea kahasse veega ja teiseks seepärast, et kainest peast ei pidanud ma iialgi võimalikuks, et Pat mõne sellise kuti koju võis tassida. Ma pidasin teda siiani ikka kõrgema seltskonna austajaks. Ma vähemalt südamest lootsin, et ma ei pidanud temas mitte pettuma. Ja et ma ei leia koju tulles eest täielikku labrakat.

Lükkasin mehemüraka järel ukse kinni ja hüplesin üle riidekuhilate oma toa poole, et, nagu tavaliselt, viimasel hetkel riidesse toppida ja mõned asjad kotti visata.

Ma ei armastanud kogukalt reisida, pigem lihtsalt ja targalt. Alati polnud see küll võimalik, kuid antud olukorras oli see ainus võimalik viis. Eriti kui mul jäi pakkimiseks alla viie minuti. David armastas täpsust ja ma tahtsin teha kõik, et talle meeldida, vähemalt mõnda aega.

Jäin keset tuba rabatult seisma, tumesinine pitstop pooleldi seljas ja roheline pullover teises käes.

Mida ma ometi mõtlesin? Teha kõik, et talle meeldida?! Mis mul viga on? Ma ei ole ju seitsmeteistkümnene näitsik, kelle elu mõtteks on mingile kutile meeldida. See oli jama.

Sahmasin topi selga ja sasisin käega läbi juuste.

„Põrgusse! Ma käin ta õe sünnipäeval ära ja vaatab siis, mis edasi saab!”

Tõmbasin koti luku kinni, seeliku selga ja astusin just magamistoast välja kui kuulsin auto tuututamist.

Lasksin kotil sinnasamasse kukkuda ja toetasin end vastu seina.

David jätkas tuututamist.

Pat tuli köögist, kus ta oli vahepeal endale kange tassi kohvi valmistanud ja jäi minu ette seisma.

„Ee, Sylvia?”

„Mm?”

„Mida sa teed?”

„Ootan.”

„Mida sa ootad?”

„Et lehmad koju jõuaksid.”

„Ja David?”

„Et pullid lehmadele järgi jõuaksid.”

„Ahah.” Ta rüüpas tassist paar sõõmu ja uuris mind edasi. See oli tüütu. „Ja sa sõimasid veel mind, et igasuguseid koju tassin? Kui Simon ei olnud midagi väärt, siis Davidid nii kergesti maha mängida on lauslollus! Hakka astuma!”

Naeratasin rõõmsalt teda iseendana nähes. Hüppasin üle lähima sokikuhja talle kaela ja kallistasin tugevalt.

„Olgu-olgu! Mine nüüd! Ja ega Simon ka nii jube olnud!”

Ma teesklesin, et ma ei kuule seda ja viskasin ukse enda järgi kinni.

Viskasin koti auto tagaistmele ja maandusin ise esiistmele Davidi kõrvale.

„Vabandust,” oli kõik, millega ma ennast vabandasin ja ta keeras auto kõnniteelt välja.

Ma lahkusin paar päeva varem, sest esiteks võtsin ma nõuks seal olles ka Emenit ja teisi külastada ja teiseks toppis Davidi isa talle vahepeale mingi kohtumise mõningate inimestega, keda ma ei tundnud ja ei pidanud vajalikuks ka tundma õppida.

Helistasin Emenile juba järgmisel päeval ja teatasin talle head uudist- tüdruk jõuab tagasi linna. Ma ei uskunud küll, et see minule niisama hea uudis on kui talle, sest kui ma lahkusin olid seal ikka veel paar inimest, kellega ma üldse kohtuma ei kiirustanud. Samas, otsustada oma reisi sihtmärgi üle arvestades mõningate eluvormide mitmust selles linnas oli minu meelest sama mõttetu kui sõelaga vett tassida. Me ei rääkinud Emeniga sel teemal. Pealegi oli üsna tõenäoline, et Rowan kasutas pärast mu lahkumist tekkinud segadust selleks, et ise linnast kaduda. Ja kui ta seal oligi, olin ma raudkindel, et see linnake, mis nüüd tundus pisitillukesena võrreldes teda Moonmace’ga, oli piisavalt suur, et me kokku ei põrkaks.

River Oaki oli veidi üle kolmesaja kilomeetri, ühesõnaga pikk tee, mille ma viisakalt vahele jätan, sest kui mitte arvestada viit bensiinijaama ja lõputu vahelduseta teed, oli see üpris igav sõit[1].

Ma magasin enamuse ajast või joonistasin aknale rasvaseid kujundeid. Ma ostsin endale küll mingi ajakirja, kuid iga kord kui ma langetasin pilgu, et seda lugeda, kiskus olemine kuidagi ebamugavaks ja nii jäi see mu kõrvale pingile. Vaatasin parem aknast kuidas puud valssi tantsisid. Täpselt nii see tegelikult tundus, nagu hiiglaslik ringmäng oleks aset leidnud- kased lehvisid välises ringis, samas kui saared olid määratud sisemisse ringi. Kõige keskel oli iidvana tamm ja tema ümber tiirutas pajuvõsa nagu väikesed lapsed vanaisa ümber.

„Sheffield, River Oak!“ hüüdis bussijuht.

„Mida?“ ajasin ennast sirgu ja tõmbasin uuesti kõverasse, sest kael oli kangeks jäänud. „Ma jäin jälle magama.“ Sõnelesin endaga. Päris pikk uni pidi olema, sest ma jäin magama suure kirikuga küla lähedal, mis oli River Oakist kõige rohkem kahe tunni kaugusel.

Vaatasin bussis ringi, alles olid jäänud ainult viis inimest: sinises riietuses vanamemm, kes sättis rätti pähe, kaks noort venda, kes vaidlesid selle üle, kumb saab mängida põrnikaga, mis nende nina all vaikselt minekut tegi, koerakesega vanamees ja kellegi uhked cowboy saapad, mis küünitasid tagumiselt pingilt ettepoole. Mees norsatas ja saapad leidsid ennast põrandalt.

Pöörasin ennast viisakalt uuesti aknast välja vaatama, kuid silma nurgast jälgisin aknapeegelduselt, kuidas saabaste omanik ennast sama üllatunult nagu mina ennist olin püsti ajas ja siis, pärast pükste kohendamist, tagasi istuma sättis. Ta nägi välja väga stiilne ja nagu täpp i peal suruti hetk hiljem pähe ka päevi näinud kaabu.

Naeratasin meelitatult ja hakkasin ajakirja kotti toppima kui see sama härra äkki mulle istemete vahelt õla peale koputas.

„Vabandage, miss, ega teil kella ei ole?“

Heitsin talle segase pilgu. Tal oli jube aktsent ja tegemist ei olnud raudselt kohalikuga. Tal oli väga armas kitsehabe ja sinised silmad.

„Üks hetk, ma kohe vaatan.“ Sorasin käekotis ja tõmbasin sealt välja mobiili ja jäin seda jahmunult jõllitama- see ei olnud minu oma.

„Kas kõik on korras?“ küsis härra murelikult.

„Ei, jah, kõik on korras.“ Heitsin pilgu monitorile. „Kell on viisteist, kahekasteist.“

„Tänan.“ Kergitas mees kaabut ja pöördus tagasi oma tegemiste juurde, ehk teisisõnu aknast välja vahtima.

Uurisin läikivat hõbedast karpi enda peos. See ei olnud raudselt minu mobiil. Tõmbasin koti endale sülle ja pöörasin seda eest ja tagant. Tegemist oli minu kotiga. Ka sisu oli sama. Ja sisu hulgas oli ka minu mobiil. Aga see ei olnud minu oma.

„David?“ käis mul korraks mõttest läbi. „Ma ei ole talle siiani oma numbrit küll öelnud, aga…“

Nagu käsu peale hakkas mobiil värisema ja monitoril säras kaks risti ja väike süda nende keskel.

„Kui nõme.“ Naeratasin meelitatult ja klõpsasin klapi lahti. „Halloo?“

„Guess who?“ vilistati teisest otsast.

„Kollaste pükstes politsei.“ Vastasin rõõmuga, mida ma üritasin küll varjata, kuid väga ebaõnnestunult.

„Tema ise.“ Tuli pärast hetkelist vaikust, mis võttis Davidil aega naljale pihta saamiseks. „Kuidas mobla meeldib?“

„Ei tea, pole jõudnud veel uurida.“ Masseerisin pehmelt ninajuurt. „Miks sa enda oma mulle üldse tasku toppisid?“

„Ma rääkisin autos sellega ja toppisin ta enda arust sahtlisse, mitte sinu kotti.“ Ta naeris. „Avastasin alles nüüd, et see on kadunud kui paar tundi kuidagi vaikseks kiskusid.“

„Ja kust sa siis mulle praegu helistad?“

„Töö juurest.“

Töö juurest, osatasin endamisi- mõiste, mida ma nüüd tükk aega omaks ei tunnistanud. Ütlesin eelmisel päeval isand Zolte juures koha üles ja tulin tulema. Tal oli küll kahju mind minema lasta, kuid kuna ta on arukas mees, sai ta aru, et pärast viimase aja sündmusi ei oleks ma niikuinii hea töötaja ning laskis mul minna. Muidugi ilma osalise kompensatsioonita, sest ma küsisin kõik need uhked kostüümid, mis mulle viimase paari kuu jooksul tehtud olid, endale. Ikkagi spetsiaalne lõige ja puha.

„Su töö on nii rist ja viletsus?“ küsisin äkki meenutades mobiilil olevaid sümboleid.

„Mis?“

„Su mobiilis…“ üritasin seletada.

„Ah, need. Pole tal häda midagi.“

Tegelikult, kui ma nüüd meenutan, olid tal siis ka märgid, kui ma Emenile helistasin. Arvasin toona, et tegemist on lihtsalt mingi tema oma süsteemiga või nii. Kui ta kasutas aga inimeste nimede varjamiseks sümboleid, siis tähendab, ta…

„Miks sa vaikseks jäid?“ küsis ta äkki.

„Ma hakkan kohale jõudma,“ surusin kahtluse tagasi südame põhja ja vaatlesin silmade eest mööda vuhisevat teeviita. See tähistas linn algust. Järgmine peatus oli kesklinn. Avastasin järsku, et vastasin talle väga kurva häälega, kuid ma ei soovinud teda kohe ära hirmutada.

„Kuule,“ alustasin kiirustavalt uuesti.

„Jah?“ talle ei meeldinud, kui talle kuule öeldi. Väga ebaviisakas. Kuid ma jätsin selle märkamata

„Kas ma saadan telefoni sulle kiirkulleriga tagasi? Või saad selle kätte kui siia tuled?“

„Foxglove!“ teatas bussijuht. „Viimane peatus!“

„Tulen sellele ise järgi.“ Ta hääl katkes ja tekkis vaikus.

„Neetud kehv levi!“  pahandasin ja surusin mobiili tagasi kotti.

Haarasin oma pisikesed kompsud ja kiirustasin teiste järel bussist välja.

Oli juba üsna õhtune tund- Päike oli muutunud munakollaseks ja oli juba parajalt madalal. Tõmbasin rõõmuga värsket, suitsuvinest õhku- buss oli pika reisi peale väga umbseks läinud ja kuigi meid oli viimane veerandtund ainult viis inimest, ei aidanud isegi õhuluugi avamine palju õhuvahetusele kaasa. Vihma, mida tõotas tulla, ei tulnudki ja õhk oli sama lämbe kui hommikul. Perroonil seista oli seega täielik õnnistus.

Vaatasin metsa taha loojuvat Päikest- ma polnud enam ammu päikeseloojangut vaadanud. Oli ikkagi hea tagasi olla. Kohas, kus takso olemasolu oli sama küsitav kui kalade olemasolu metsatiigis.

Ühesõnaga, mul seisis ees veel oma pooleteist tunnine matk teise linna otsa. Seepärast võtsin kompsud uuesti kätte ja keerasin ennast ringi, et hakata õiges suunas minema.

„Sa sinine sindri vine! Oledki juba kohal!“ Röögiti mulle äkki kõrva ja suur mehemürakas vajus mulle selga, nagu mul mu oma kompsudest piisavalt raske poleks olnud.

„Ma arvasin, et te juba  ei tulegi vastu ja ma pean üksi koju kõmpima,“ pahandasin nendega teeseldult, sest ühtäkki seisid mu ümber nii Brae kui ka Noah ja Charly.

„Kuidas sa võid!“ müristas Derry ja ma sain teenitud nipsu üle kukla. „Marss autosse ja katsu sa laiutada!“

„Parempoolne akna alune on minu!“ vilistas Brae vahele ja kalpsas juba tumelilla minibussi poole, mis meid paar meetrit eemal ootas.

„Seal on Charly iste! Seega minu koht!“ teatas Noah ja haaranud oma õe kaenlasse pani samuti auto poole ajama.

„Ja kotid? Kes siis neid tassib? Mina jälle või?“ Derry läks näost punaseks kui vähk, kuid napsas mu sõrmede vahelt ikkagi mu kohvri ja tammus samuti teistele järgi.

Jep, ma olin kodus ja mitte midagi polnud muutunud.

„Tuled ka või?“

No kes suudab nii šarmantsele kutsele vastu panna?

button-next

Advertisements

Comments are closed.

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: