Roosisõrmus – osa 8

button-back

Ärkasin tugeva klohmimise peale vastu ust. Imestasin, et Patricia seda veel avama polnud läinud ja ajasin ennast vaevaliselt üles.

Kell oli olnud ausalt öeldes palju kui ma ükskord koju jõudsin, sest minu meelehärmiks ei liikunud linna peal ühtegi taksot- mis oli imelik- ja ma olin sunnitud jala koju vantsima. Mu siiani mõnusad kontsaga saapad pidid mu peaaegu ära tapma ja Patile langes see imearmas sõbranna kohustus mind mu nööbitud kleidist välja aidata. Arvake ära, oli ta selle üle väga õnnelik, et ta kell neli öösel üles aetakse nõudmisega mingit pärlisuuruseid nööpe lahti kangutada.

„Pat? Oled sa siin?” küsisin unise peaga magamistoa uksest välja komberdades. Terves  majas polnud hingelistki. Päike pidi oma eredate kiirtega, mis läbi köögiakna sisse hiilgasid, mul silmad peast kõrvetama.

Tagumine ukse taga ei muutunud põrmugi vaiksemaks.

„Jaa, jaa! Juba tulen!” kähisesin pahaselt ja sirutasin ennast päevateki järgi, mis voodi kõrval lebas, et see jaheduse vastu endale ümber kerida ning suundusin ukse poole, koperdades vahelduseks paari padja otsa ja… mehe kingade otsa.

Jäin hetkeks seisma, üritades pingsalt meenutada, kust sellised esemed üldse keset meie elutuba said, kuid edutult- pea oli nii paks, et seda võis kahtlusteta segi ajada vatiga täidetud nukuga.

Jõudsin lõpuks ukseni ja tõmbasin selle suure haigutuse saatel lahti. Seal seisis taas Vik, värisedes jahedast tuulest.

„Ei või olla…” ohkasin südamest kui seda kurba kuju taas ukse taga nägin.

„T-t-tere, külm on…”

„Eks tule siis sisse,” kehitasin õlgu ja astusin ukse eest kõrvale. „Tõmba endale tekk ümber, ma otsin su võtme üles.”

„Tänan.” Ta ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja tatsas õnnetult õnnelikuna diivani poole teki järgi ning maandus siis sinna rahulikult istuma.

„Sa kunagi lukkude vahetamise peale ei ole mõelnud? Tead küll, selliste vastu, mis ei kuku selja taga kinni?” norisin tüdinenult ja jäin ise keset tuba seisma, otsides silmadega karpi, mille ma eelmine kord jätsin…

Heitsin talle ükskõikse pilgu ja avastasin, et ta oli endale vahepeal habemetuti lõua alla kasvatanud. Lõua otsa oleks vast mõistlikum olnud. Kui ta ennast nüüd natuke veel liigutas, oli selgelt näha, et see tutt oli alles algus ja et ovaalse peajupi ümber hakkas moodustuma midagi lõvilaka moodi.

„Mis on?” küsis mees murelikult ja hakkas kohe sõrmedega oma habet läbi kammima.

Kogu mu jutt lukkudest oli kui hane selga vesi- täiesti kasutu.

„Ei midagi, ma lihtsalt…” Märkasin äkitselt karpi, mis kui maa alt otse laua peale ilmus. Muidugi mitte päris kohe nii, aga seal ta oli. „Ahaa!” Hakkasin taas kord karbis võtmeid tuulama.

Leidsin võtme ja keegi oli jälle ukse taga. Seekord vaikne koputus. Mul oli hea meel, et mul jätkus oidu asendada julmalt plärisev signaal palju rahulikuma koputiga.

„Ei või olla, see on kui hullem kui mõnes kehvas komöödias!” oigasin endamisi, sikutasin teki enda ihule veelgi lähemale ja ulatasin mehikesele tema kuldse võtmekese. „Oota siin, ma tulen kohe tagasi.” Kõhistasin endamisi naerda ja tõttasin lohisevate sammudega ust avama.

„Tere David!” hüüdsin ukse tagant, avasin ukse ja astusin kohe ukse eest ära, et mees sise saaks tulla.

„Kust sa teadsid, et see mina olen?” Ta oli siiralt imestunud ja ma pilgutasin nii mõnegi sekundi silmi, et aru saada, ega ta ikka ei teeselnud.

„Deja vu.” Vastasin soojalt ja lükkasin ukse ta taga kinni.

„Ma ei saanudki eile…” alustas ta närviliselt, kuid neelas viimase lausejupi alla nähes elutoas taas Viki tekki mähituna kuju. „Ma ei arvanud, et sul külalisi on.” Lisas ta juba jääkülmalt.

„Ta kohe läheb.” Sosistasin väsinult, sest mind ei huvitanud hetkel mitte kellegi armukadeduse hood, eriti kui ma neis põhjust ei näinud ja näitasin Davidi selja taga Vikile ust.

„Vabandust tülitamise pärast,” tegi poiss veel enne väljumist kerge kummarduse ja ma lasin uksel tema nina ees kinni vajuda.

„Miks ta iga kord, kui ma tulen, siin on?” paistis, et mehe kohalolek häiris teda rohkem kui ta esimene kord oli suvatsenud välja näidata.

Tundsin ennast täna erakordselt väsinuna ja lisaks kõigele hakkas mu pea valutama ja külm tunne, mis oleks pidanud lahkuma  kiirelt pärast voodist tõusmist, oli liiga visa kaduma. Eilne vihma käes töllamine oli mu tervist ikka korralikult piitsutanud.

Venitasin teki viimseni pingule ja libistasin ennast diivanile. Ma ei vastanud ta küsimusele, pöörasin pea hoopis kõrvale ja vaatlesin tuimalt valget närtsinud lille meie tolmusel köögilaual. Üritasin meenutada selle taime nime, kuid edutult. Kuid mulle meenus, et ma pidin Davidilt millegi kohta aru pärima.

„Kuidas Steve’l on?” küsisin tujutult. See ei olnud mitte see, mida ma küsida tahtsin, ma teadsin seda.

Tulp! Tulp oli selle lille nimi.

„Palju parem. Sinul?” Ta uuris mind lähemalt, „Sa näed jube välja.”

Hetke pärast võttis ta mu kõrval siiski istet, rahulik kuid tõsine. Ta kandis samu riideid kui eilegi, ent lipsu ei paistnud.

„On ka paremaid päevi olnud.” Naeratasin hädiselt. Märkasin ta käe varjus sinist vööti ja eeldasin, et tegu on kadunud lipsuga.

„Sul on ju lausa palavik,” pahandas ta äkki kui oli  oma suure jaheda kämbla vastu mu otsaesist surunud.

„Pole kraadinud, ei tea. Mis kell on?” põiklesin vastusest kõrvale ja otsisin silmadega juba seda loksuvat eset seina peal. See näitas kümme hommikul.

„Kell? Ei teagi… Mis päev täna on? Ma ei…” ta hakkas oma taskuid pahupidi pöörama, et leida märkmikku, mida ta alati kaasas kandis. See oli tavaline koolipäevikuke pehmete siniste plastkaante ja sinise pastakaga. Peale oli trükitud suurte kuldsete tähtedega aastaarv.

Ta leidis lõpuks otsitu ja hakkas lehekülgi lappama, kord ühtpidi, kord teistpidi ning jäi siis nõutult kella ja kuupäevade vahel pendeldama.

„Mis kasu on kuupäevadega märkmikust kui ma ei tea mis kuupäev täna on…” otsustas ta lõpuks ja asetas selle pahaselt mu kõrvale.

Hakkasin ta kohmetunud näoilme peale südamest naerma.

„Mida sa naerad? Ma pole kolm päeva ühtegi kuupäeva vaadanud. Mul oli millalgi suur koosolek ja ma ei teagi nüüd…”

„Kahjuks ei saa teid ka aidata.”

„Ära pagan võtaks teieta mind! See ajab mind segadusse.” Käratas ta äkki ja hakkas kohe itsitama, üritades oma karmi olekut pehmendada.

„Olgu, ma enam ei teieta sind.”

Ta naeratas kergemalt ja ta pilk eksles kergelt mööda tuba ringi ning jäi siis sobilikult pidama suurtel meeste jalanõudel keset tuba.

Tõmbasin aupaklikult teki üle nina ja jäin teda suurte silmade vaatama nagu viimane patune.

Nagu vastus mehe sõnatule küsimusele, mis ta vaatest hetk hiljem kajastus, astus Pati magamistoast välja suurt kasvu sortside väel suure lokipahmakaga habemik.

„Tere!” röögatas mees rõõmsalt ja viskas Davidile kätt ja mulle pilgutas ainult silma ning kadus meie selja taha kööki.

David istus rabatult oma kohal ja vaatas tummalt enda ette. Oleksin kinni hoitud naerust ära kõngenud kui Davidi nägu äkki nii kurvaks poleks muutunud.

„No ära sa jama nüüd!” sosistasin pahaselt ja mu naeratus oli kui käega pühitud. „David…” lalisesin härdalt, kuid ta hüppas selle asemel hoopis püsti.

„Ma… ma vabandan, ma tulin valel ajal, ma… lähen… nüüd…”

„David!” ajasin ennast valutavate kontide kiuste püsti ja takerdusin tugevalt vastu ta selga, sõlmides sõrmed tugevalt ta kõhule kokku. Ta oli kõva kui puuklots. „David…” Lasin ta lahti, kuid klammerdusin kohe ta käsivarde sundides ta niiviisi istuma. „Ma näen seda kutti esimest korda.”

Kuidas ma võisin ometi nii otsekohene olla? Nii labast tõde pole olemas. Ja kuidas sa seda armukadedale kutile üldse selgeks teed?

Ta vaatas mind nagu küsides, ega ma teda eilesündinuks ei pea.

Ma väga lootsin ,et ta seda on.

„Ma vannun!”

„Kelleks sa mind õige pead!” sisistas ta äkki läbi hammaste, tõmbas käe vabaks ning üritas uuesti tõusta, kuid nagu päästeingel astus magamistoast kohe välja Patricia. David vajus tagasi diivanile ja uuris enda ette ilmunud poolpaljast ilmutust.

„Mis on, pole enne paljast naist näinud või?” nähvati mehele pahaselt ja ta kõpsutas oma kõrgetel kontsadel meist mööda kööki oma kutile järgi.

Nad kudrutasid köögis tükk aega, tekitades meis aina süvenevalt ebamugavama tunde. Otsisin diivanilt üles Davidi sõrmed ja sõlmisin enda omad tema omadega, oodates, et turteltuvid tagasi oma pessa roniksid.

Lõpuks nad seda ka tegid.

Ootasin vaikides, et David esimesena midagi ütleks, sest ma ei osanud ausalt öeldes ise midagi välja pakkuda, mis tema ebamugavust natukenegi leevendaks. Mu silmad hakkasid kinni vajuma. Taas kord.

„Siin on liiga palju mehi,” tõdes ta lõpuks, „see ei ole hea.”

Ühmasin seda kuuldes endamisi ja arutasin omaette ehk peaks talle mainima, et River Oakis oli neid poole rohkem, kuid ma ei viitsinud tegelikult midagi öelda.

„Mul on kahju, et eilne pidu aiataha läks.” Ütles ta äkki sosinal ja hakkas mu sõrmedega mängima. „Sa nägid oma kleidis nii kena välja ja kõik oli juba ette ära tehtud… Anna andeks, et selle tuksi keerasin.”

„Pole midagi, ega sa sinna ju midagi parata saanudki.” Lasin väsinud peal talle õla peale vajuda. „Ma ei soovi sellest hetkel rääkida.”

Ta noogutas. Ma rohkem tundsin seda kui nägin, sest ma vajutasin oma silmalaud rahulikult kinni. Und mul enam polnud, nii kummaline kui see ka polnud, aga väsimus oli ikka, selline mõnus rammestunud olek.

„Aga ühte tahtsin ma siiski küsida.” Jätkas David pärast minutilist vaikust.

„Mm?” Pugesin talle lähemale, sest ta oli soe.

„Mu õel tuleb varsti sünnipäev.”

„Õel? Sa ei ole varem õde maininud?”

„Ta on tegelikult poolõde, aga see polegi tähtis.”

Ta kutsus mind oma õe sünnipäevale? See pani mind imestama, sest ta polnud kunagi minusse suhtunud kui mõnda kindlasse piigasse, keda oma vanematele näidata ja ma polnud teda samuti nii vaadanud. Ok, olin küll, aga see ei olnud mitte sellest kandist, et teda kohe nii, sõbrana võtta. Või olin ma ise nii pime, et ei märganud, millal temast SEE sai.

Kui nüüd pikemalt mõtlema hakata, siis pidin ma möönma, et tema kujul oli tegu minu teise ükskõik millise pikima suhtega meessoost isikuga. Mis, eelnevalt esimesest, ei alanudki voodist. Hoopis verise suuga.

See mõte pani mind muigama.

„Mis siis on tähtis?” nurrusin leebelt kui pärsia kass, ennast veelgi mugavamalt ümber ta sooja külje mässides.

„Ma tahaksin, et sa minuga tema sünnipäevale tuleksid. Ta meeldiks sulle kindlasti.”

„Arvad?”

„Kindlasti.”

„Vanaks ta saab?”

„Kahekümne kuueseks. Ta on niiöelda mu vanem õde, aga kohati tundub, nagu oleks ta poole noorem.”

„Kakskümmend kuus? Emen saab kakskümmend kuus järgmisel nädalal…” mõmisesin vaevukuuldavalt.

„Kes?”

„Sõber. Mu toakaaslane. Endine. Peaksin talle kaardi saatma.”

„See, kellele sa üks päev helistasid?”

Mul ei olnud isu talle täna kogu elulugu taas ümber jutustama hakata.

„See sama. Kus su õde elab?” vahetasin teemat.

„River Oakis?” ta klammerdus mu sõrmedesse, nagu ennetades mu tulema pidanud reaktsiooni, mille ma aga varmalt enda teada jätsin, kuigi ma ei saa väita, et ma sellest uudisest väga vaimustusin. Pigem tekitas see minus taas raske masenduse ja kurbuse hetke, meenutades Rowanit ja kõiki teisi, kes must sinna maha jäid. Ta sõnad torkisid mind.

Poleks iialgi uskunud ,et selline kirjanduslik tunne ka tegelikkuses eksisteerib, aga nagu näha see eksisteeris.

Tõmbusin tast tusaselt eemale, kuid kätt ma kätte ei saanud. Keerasin pilgu taas tolmusele lauale ja hakkasin sinna järjest sõrmejälgi tegema, muudkui aga üks ja siis teine ja siis kolmas.

„Sylvia?” Davidi hääl oli veidi ärev.

„Mh?”  See kõlas teravamalt kui ma olin seda ette näinud.

„River Oak ei meeldi sulle.” Lausus ta pärast hetkelist pausi. „Iga kord kui ma seda kohta mainin või isegi vihjan muutud sa närviliseks.”

Ma ei vastanud.

„Kas midagi juhtus seal?” küsis ta pärast pausi, mille ta oli mulle oma mõtte seedimiseks pakkunud.

„Siin on tolmune, ma peaks…” üritasin hädiselt teemat vahetada, kuid ta ei lasknud.

„Lõpeta, sa pole enam väike tüdruk!”

„Ja sina minu psühholoog!” käratasin peale ja tõmbasin järsult käe ära.

Ta ei teinud katsetki seda tagasi saada, vaid jäi mind nõutult vaatama.

„Sa ei saa sellest vabaks kui sa ei räägi, mis sinuga toimub.” Üritas ta ikkagi jätkata.

Pühkisin peoga tolmu laualt lendu. „Ma ei saa sellest rääkida,” Neelatasin raskelt. „Pealegi,” ütlesin juba rahunenult, „ei ole sel enam tähtsust.”

„Miks sa nii ütled?”

„Sest nii see on!” ohkasin südamest. „Palun, kas me võiksime millestki muust rääkida? Ma ei taha tõesti praegu seda arutada.”

„Kunagi sa pead.” Vastas ta tõsiselt.

„Ma tean, aga see ei pea olema praegu.”

„Ei pea.” Ta naeratas mulle nukralt ja nihutas ennast taas lähemale, tõmmates mind enda kaissu.

Lubasin endale mõttes, et kunagi räägin talle, mis juhtus. Mul oli vaja talle selgitada, mis juhtus. Samas ei pidanud ta midagi teadma, niisiis…

„Tead,” lisas ta hetk hiljem juba rõõmsamalt, katkestades mu aina süngemavõitu mõttelõnga, „ma kingin oma õele papagoi!”

„Mida? Tõsiselt räägid või?” hakkasin endamisi irvitama kui kujutasin endale ette Davidi sarnast tõsist tüdrukut suure kirju aaraga, kes hetkekski vait ei jää.

„Aga muidugi!”

„Sa mõtled seda ehtsat, rääkivat elukat?” täpsustasin kiiruga.

„Jah! Päris ehtsat. Ostsin ta juba kaks kuud tagasi ära.”

„Miks nii vara?” ahmisin naeru vahele õhku nagu uppuv ninasarvik.

„Et teda rääkima õpetada muidugi!” Asi kiskus aina paremaks ja mina, kes ma tulen Brae ja Derry niiöelda kasvulavalt, ei saanud kuidagi sellest vaatepildist ilma jääda.

„Ja mida ta siis su õele ütleb?”

Kuratlik naeratus libises üle mehe palge ja ta sosistas selle mulle kõrva sisse.

„Saa kaineks! Tõsiselt?”

Ta noogutas.

„Ja kuidas sa kavatsed selle tööle saada?”

„Küll sa siis näed!” itsitas ta ja muutus siis taas tõsiseks. „Kui sa muidugi tuled…”

Haigutasin suurelt ja sättisin ennast nii, et sain pea talle sülle asetada. Ta hakkas kohe mu juustega mängima. See oli hea peavalu vastu, mis mind ennist piinas.

„Hea küll, ma tulen.” Otsustasin lõpuks, kui olin teda oma vaikimisega piisavalt piinanud. „Eks ma siis tulen.” Pöörasin ennast järsult ringi, nii et sain talle otsa silma vaadata ja proovisin uuesti teemat vahetada. „Tead mis? Ma tahaksin praegu olla üks siil.”

„Siil?”

See lõbustas teda ja mul oli selle üle ainult hea meel. Sirutasin jalad sirgelt üle diivani ainukese käetoe/ seljatoe ja jätkasin oma jaburat arutelu samal ajal jalgadega tekki paremini endale peale sättides.

„Jaah, ja et oleks talv. Et saaks mõnusasti mõnes suures kolletunud lehtede kuhjas põõnata ja oma pöialt imeda.”

Ta rind vappus kergest kõlavast naerust. Tal oli ilus rind, eriti selles kenas õrnhallis pluusis, mida ta kandis.

„Kas siilid imevad pöialt?”

„Ma ei tea, aga keegi pole ju ka vastupidist tõestanud, nii et…” kehitasin õlgu.

„Ja kaua sa nii seal magada suudad?”

„Praeguse järgi võttes?” Ta kehitas nõustuvalt õlgu. „Vähemalt kolm ja pool kuud! Jutti!”

Ta naeratas kurvalt ja silitas mu otsaesist. Ootamatult ta nägu selgines ja ta asetas nüüd juba poole soojema peopesa mulle põsele. „Sa oled maha jahtunud,” ütles ta rahulikult.

„Sina jälle üles soenenud. Ma tunnen ennast palju paremini.” Vastasin rõõmsalt.

Ma ei valetanud, mul oli tõesti parem ,kuigi väsimus ei tahtnud must ikka veel lahkuda, aga paha enam ei olnud. Ma ei pidanud sisse tarbima mitte grammigi külmateed või võtma tablette, mis immuunsust toidavad.

Tabletid- ta tõi ju tabletid Twilight House’i! See oligi, mida ma temalt küsima pidin.

„David?”

„Mm?”

„Sa saatsid mulle tabletid.”

„Tabletid?” ta kulm läks kortsu.

„Need, kollased, mis sa House’i saatsid.”

Ta mõtles pingsalt, nagu üritades meenutada, kuid ei suutnud.

Jälgisin ta näoilme muutuse igat pisimatki muudatust. Ta silmad olid elavad ja vooklesid edasi tagasi, samas kui peenike suujoon justkui omaette kõneledes kokku ja lahku käis. Üks hetk sädelesid ta silmad äratundmisrõõmust ja ta küsis kavalalt:

„Selles plekkarbis sa mõtled?”

„Neid samu.”

„Sa läksid nende peale nii ähmi täis… Mis sa arvad, mis ses karbis oli?”

„Ma ei tea.”

„Valuvaigistid.”

button-next

Advertisements

Comments are closed.

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: