Roosisõrmus – osa 11

button-back

Olin viimased pool tundi raamatut lugenud või õigemini seda põrnitsenud, sest ma ei suutnud kuidagi rahulikuks jääda.

Ärevus võib tõepoolest olla üheks südameataki põhjuseks kui ta kogu selle kupatuse su sees nii keema suudab ajada, et elu kohe tundub poole lühem. Eriti neile, kes mõõdavad oma eluiga südamelöökide arvu järgi, nagu ühes artiklis kirjutati. Seal räägiti sellest, kuidas kõikidele olevustele on määratud kindel südamerütmide arv, pärast mida süda üles ütleb. Kahjuks ei mäletanud ma enam, mitu selle järgi inimese süda lõi, aga ma kahtlesin juba, kas see seal üldse kirjas oli. Pealegi olin rohkem kui kindel faktis, et ma ei ole enda omi veel ammugi ära kasutanud ja nende üle arvet pidada ma ka ei tahtnud. Eriti kui ma nüüd Davidi peale mõtlesin.

Lõpuks kostus oodatud heli, kuidas auto me krudisevale kõnniteele sõitis. Emen oli järgmisel hetkel kui välk minu ees ja haaras minust kinni.

„Tule nüüd!“

Jõudsin vaevu raamatu käest ära visata. See oli ilus punaste kaantega raamat…

Võtsime ennast minu naeru saatel ukse kõrvale ritta. Emen pidi mu selle peale ära kägistama, sest millegipärast oli temast selle ajaga saanud tõeline täpsus ise ja ma ei suutnud neid omavahel võrdlemata jätta. Emen ei saanud mu naljale aga üldse pihta.

Rasked sammud tulid aina kõrgemale ja jõudsid lõpuks ukse taha. Ma ei mäletanud, et Davidil nii raske samm oleks olnud. Aga Derryl see-eest…

Uks lendas lahti ja Emen ohkas. Mina aga kõkutasin edasi kui hull. Uksel oligi Derry, kes üritas paigal hoida kahte suurt kotitäit toiduga.

„Tere!“ oli kõik, mis tal üle huulte tuli.

Noogutasin hinge tõmmates ja sirutasin käed toidu järgi.

Derry ei elanud siin, kuigi neil oli Emeniga ühine laps ja minu uskumuste kohaselt oleks see nagu automaatset abielu tähendanud. Nendepoolne seletus oli, et nad ei abiellu enne kui tüdrukuke on piisavalt vana, et nende ühisest rõõmupeost mälestusi omada. Ma ei osanud sellele algul reageeridagi, kuid ausalt öeldes ei tunne ma ka eriti kartust, et nad kunagi ei abiellu ja kui natuke mõelda, siis on see vägagi arukas otsus. See muidugi ei takistanud Derryt pidevalt siin viibida või vastupidi ja kohati oli tunne, et see lapsuke kasvab üles küll teadmisega, et üksi ta ei ole, sest enamasti viibis kohal kogu seltskond. Rõõmustav teadmine, kui aus olla.

Emen oli veidi pettunud.

„Kas te ei oodanudki mind?“ küsis mees imestunult ja haaras Emenilt lapse.

„Aga muidugi mitte!“ pahvatas Emen vastu ja suudles teda kergelt põsele. „David peaks varsti saabuma.“

„Ma arvasin, et ta tuleb…“

„Jep, alguses oli jah nii plaanitud.“

„Nojah, tore siis.“ Ta süvenes Martha Eva nunnutamisesse.

Vaatasin neid eemalt ja pressisin veel ühte võipakki külmikusse, mis oli paksult toitu täis topitud. Esmapilgul oleks eeldanud, et Derry teeb Emeni peo jaoks ise süüa, aga võta näpust- ei teinud. Oli hoopis tellitud söök.

Hakkasin äkki oma otsuses kahtlema. Selles, et kas ikka tasub hoida saladuses, et ma ta vennaga käin. Ma ei osanud seda seletada, kuid mul tekkis hirm ja ma ei tahtnud seda enam varjata, nagu kõhutunne, mis on nii pealetükkiv, et seda lihtsalt peab järgima.

Tõmbasin kopsud õhku täis ja ütlesin valjemini kui olin plaaninud. „Emen, ma pean sulle midagi ütlema.“

Ta vaatas mind oma suurte silmadega ja võttis nagu treenitult istet sinisel diivanil, mis oli vahepeal endale erepunase katte saanud. Derry jäi tema kõrvale seisma, hüpitades tüdrukukest kindlalt kätel ja jäi mind sama küsivalt vaatlema.

„Olgu, eks ma siis ütle teile mõlemale…“ vastasin kahvatult. Võtsin tugitoolil nende vastas istet. „Ma pole su vastu päris aus olnud,“ alustasin ebalevalt. Ma ei jõudnud veel oma teise lausepoolenigi kui Derry juba pead vangutas. „Ei, ei! Ma ei ole pahandustes, ausõna! Või ma vähemalt usun ,et ei ole…“ Ma ei olnud harjunud Derryt nii arvustavana nägema ja see kallutas mu mõttejoonelt kõrvale. Raputasin pead ja ootasin hetke, et uuesti alustada. Surusin ennast vastu istme seljatuge. „Asi on nimelt selles piigas, kellega Daniel käib…“

Nägin selgelt, kuidas Emen elavnes.

„Selles… Mis temaga on? Kas sa tead midagi, mida ma teadma peaks? On ta rahaahne, jah? Käib ta hoopis kellegi teisega? No muidugi! Ja vennaraas on ainult rahaauguks, jah?“

„Ei midagi sellist!“ hüppasin toolilt üles, sest tundsin, nagu süüdistaks ta otseselt mind, kuigi olin jumala kindel, et ta ei osanud midagi kahtlustadagi. „Ei midagi sellist,“ kordasin hetk hiljem rahulikumalt.

„No mida siis? Et tal on kellegi teisega laps?“

Taipasin liiga hilja, et olin avanud Pandora laeka. Nüüd oli vaja ta kiiresti maha rahustada.

„See ei ole nii!“ hüüdsin talle vahele. „Palun kuula!“

„Istu!“ ütles Derry lõpuks. „Lase Sylvial lõpetada.“

„See tüdruk ei ole üldsegi nii halb…“ alustasin sosinal, kuid Emen avas juba suu, et vastulööki anda. „See tüdruk olen mina!“ tunnistasin lõpuks ja jäin pluusiserva näppides ootama, mida ta selle peale ütleb.

Tekkis vaikus. Pikk vaikus. Emen vaagis mind pikalt ja imelikult.

„Noh, hüva,“ ütles Derry. Ta nägu valgustas kummaline naeratus. „Nõndaks, ma arvan, et me peame nüüd minema mähkmeid vahetama,“ ütles ta Martha Evale lõbusalt ja lahkus kiiresti ruumist, jättes meid Emeniga kahekesi.

„Ja miks sa seda mulle kohe ei öelnud?“ küsis neiu pahaselt, kuid mitte nii pahaselt kui ma olin kartnud.

„Sest ma sain sellest alles siis kui ma siia jõudsin ja ma ei teadnud, et te sugulasedki olete.“ Kehitasin õlgu ja võtsin ettevaatlikult istet, jäädes ta käte ulatusest ikkagi välja. Igaks juhuks.

„Ja sa lasid mul praadida nagu kana sütel! Isegi kui sa teada said?“ usutles ta mind edasi.

„Ma ei teadnud ju, kuidas sa reageerid. Eriti kui sa rääkisid tema eelmisest tüdrukust nii tuliselt.“

„Ja kas sa tundsid sealt ennast ära?“

Vaatasin teda jahmunult ja üle mu näo langes vari, nagu oleks mind üdini solvatud.

„Ei,“ vastasin pärast lühikest pausi.

„Siis on tore.“ Naeratas ta ja kogu süngus ta näolt oli kui käega pühitud. „Nüüd sa siis tead, mis sind ees ootab, kui sa temaga käki peaksid kokku keerama.“

Hakkasin endamisi naerma. „Ma ei hakka midagi lubama.“ Vastasin ausalt.

Ta otsis külmkapi sügavusest jäätise.

„Derry, jäätisele!“ hüüdis ta tagatuppa ja ma klammerdusin tugevalt istme külge, sest kohe läbis maja hiiglase mürtsuvad sammud ja suur laps koos väikese lapsega ilmusid kui maa alt meie ette.

„Mulle suuruse järgi!“ nurus ta oma kihlatule selja taha pugedes.

„Siis peaksid sa kõige vähem saama!“

„No siis jaga võrdselt! Mulle pool ja teile mõlemale ülejäänud pool.“

„Mina olen nõus!“ lükkisin kiiresti vahele ja läksin kööki oma tüki järgi.

„Ma ei suuda seda ikkagi uskuda- teie kaks ja koos.“ Õhkas ta õnnelikult ja limpsas noalt sinna jäänud maiuse. „Aga  kuule, sa siis valetasid mulle, kui ma küsisin, milline ta on?“ küsis Emen pikemalt juurdlema hakates.

„Miks sa seda arvad?“ kugistasin lusikalt ampsu tuttavat piparmündijäätist.

„Sest David on täiuslik pintsaklipslane!“

Jäin vastuse võlgu.

„Küll sa oled hea valetaja!“ Ta tegi mulle väikese aplausi.

Naeratasin võrgutavalt.

„Ma ei öelnud, et ma valetan!“

„Ei…“ ta nägu vajus pikaks.

„Jaa…“ laulsin naeratusega pooleks ja nautisin jäätist edasi.

„Tõsiselt?“

„Mhmh.“

Mu naeratus ei tahtnud kuidagi kaduda ja ta silmad lõid uuesti särama. Ta haaras mul käest ja vedas tagasi elutuppa, kus sundis mu diivanile istuma. Ta käsi lausa hõõgus.

„Kaua sa teda juba tunned?“ küsis ta õhinal.

„Me kohtusime talvel- ma juba rääkisin ju sulle. Aga ma ei saa ühest asjast aru…“

„Millest?“

Mind piinas ikka veel, et David oli talle meist mitme kuu eest rääkinud, kui ma isegi asjast veel midagi ei taibanud otsida.

„Asi on nimelt selles, et me pole nii kaua koos olnud kui sina arvad…“ seletasin olukorda. „Me ei ole nii kaua paar olnud… või olen ma siis millestki valesti aru saanud.“

Ta nägu valgustas jälle see naeratus.

„Ah siis seda ta mõtleski…“ sosistas ta vaevukuuldavalt.

„Mõtles mida?“ kortsutasin kulmu.

Ta hakkas omaette itsitama.

„Ma usun, et ta ütleb seda sulle ise kui sa ükskord valmis oled.“

„Ma ei ole ladvaõun, mis küpsemist vajab! Räägi välja!“

„Ei räägi, seda peab ta ise ütlema.“

Ta nägu läks aina kuratlikumaks, kuid kauemaks meil vaidlemiseks aega ei jäetud, sest mu kõrvad tabasid vaevukuuldava kruusakrudina. Lükkasin kausi lauale ja hüppasin püsti.

„Ta on siin!“ ütlesin kärsitult ja sikutasin lühikest pluusi veelgi allapoole.

„Natuke veel madalamale ja me võime piimamehe kutsuda!“ kommenteeris äkki Derry mulle kõrva sisse ja ma lasin särgi näost punasena lahti. „Vot nii võib!“

„Mis ajast sina kombluspolitseiks oled hakanud?“ torkasin talle vastu, kuid jooksin järgmisel hetkel juba Emenit peatama , et ta ust veel lahti ei teeks. „Emen, üks asi on veel!“ Pöörasin ta järsult ümber.

„Mis on?“ ta oli mu jõulisusest üllatunud.

„Ta ei tea, et ma siin olen! Ta usub, et ma olen oma sõbral külas!“

„No ja siis?“ ta ei saanud kuidagi mu probleemile pihta.

„Ta ei tea, et ma sind tunnen!“

„Oi, ära ole selles nii kindel!“ ta suudles mind kergelt põsele ja patsutas kaastundlikult õlale.

„Mida?“

Tardusin paigale ja vaatasin jahmunult, kuidas ta ukse avas ja oma vennale kaela vajus. Ma ei saanud sõnagi aru, mida nad omavahel vadistasid, sest olin liiga oma maailmas kinni.

„Tere, David,“ ütlesin noorukile ja lasin vähemalt käe alla, mida ma ikka veel ees hoidsin. Ta naeratas sama kohmetunult kui mina ja suudles mind kergelt põsele.

„Miks sul selline nägu peas on?“ küsis ta murelikult.

„Ma ei tea veel…“ vastasin otse.

button-next

Advertisements

Comments are closed.

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: